Kolm kägu. Salme laul
Jõhvi
KUKUS KOLMIDA KÄGUDA,
üks kukus: oole, oole!
Teine kukus: leina, leina!
Kolmas kukus kulla kieli.
Mis sie kukus: oole, oole,
sene oolele ulatin;
mis sie kukus: leina, leina,
sene leinale lehitin,
mis sie kukus kulla kieli,
sene pistin põvveeie,
vaivatin vöö vahele,
säädsin särgi rüppeeie,
vein kodu ema kädeje.
Ema vakkaje vajutin,
alle kaane kinnitenid,
Kasvas kuu, kasvas kaksi,
kolmatagi pooleliste,
natukene neljatagi,
sealt sai Salme neitsikene.
Tulid Salmel kõsilased:
üks tuli kuu, tõine päiva,
kolmas tähte poisikene.
Ei kulles kuule mennud,
pärg ei päivale lubanud –
kuul onvad kuued kombed,
kuued kombed viied viisid:
vahest kuu varagi tõiseb,
vahest tõiseb valgeella,
kõrra tõiseb kõidikulla,
kõrra kõidiku iella.
Päiv tieb paljuda pahada:
õdrad põllule põletab,
kaurad põllule kaotab,
linad liidab liivakuie.
Tähte tarka poisikene,
tähte tarka, maa-kavala,
tähte targasti kõneles:
„Ehi neidu, jõva neidu,
saa, Salme, valmiesta!
Ehi meie mieste kaasa,
saa meie saaje kaasa,
valmista vanemi kaasa!”
Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Tähte tarka poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidessa –
en enam aeg läha ehtidessa,
kui läks kallis kasvadessa;
jalg on kulles kingaasse,
tõine ilma kingaata,
käsi kulles kindaasse,
tõine ilma kindaata.”
Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Jookse eite, jõvva eite,
tuo minu udune särki,
üle piha pienikene,
tuo mull üle ümberikku!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kroogitu käikse!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo kuube kulda toime!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kasuk karda-rihma!”
Jooksis eite, jõudas eite,
siis sai Salme valmiesta.
Siis sai saaja sõitamaie,
öö valulla, kuu valulla,
vaski val´l´aste valulla.
Tuld lõivad obuse turjad,
sädemed lõid sälu sääred,
kibemed lõid kimli küljed.
Tekst: H II 1, 433/5 (598) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888); viis: EÜS VI 891 (80) < Illuka v, Kurtna m – K. Luud, P. Penna < Liina Krasmann (1905).