Salme laul
Lüganuse
KUI SALME SALUSSA KASVI,
imme iiessa üleni!
Salmel tulid kolmed kosjalased:
tuli Kuu kuuvel ratsul,
Päivikene viiel ratsul.
Ei mina Kuule mennud,
Pärg ei Päivile lubanud –
Kuul paljo kombeeida:
vahel kasvab, vahel kaheneb,
vahel kasvab kakkulegi,
vahel kasvab kannikalle,
pereleivä suurusesta.
Ei mina Päivile mennud –
Päiv’ on paha-ammetine:
kui on ele einä-aiga,
siis ta vihmada viristab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada põristab,
linad jättäb liivakuije,
otrad põllule põletab,
kaerad külvije kaotab.
Tuli tähte poisikene.
Tähele ma täidin miele,
mursin miele mõõkudelle:
Tähel suure süömä-lauva,
Tähel suure juoma-lauva.
Tähte mõõkada täristi,
kulda-elkuda elisti:
„Tuoga mu oma tubaje,
Saaga Salme põrmandalle!”
Salme üüsi saunikesta:
„Peiukene, poisikene,
ansid aiga kasvadessa,
anna aiga ehtidessa –
vüö on puolele vüöitu,
puol on ilma vüödimatta,
jalg on tõine kengitunna,
tõine ilma kengimättä,
käsi tõine kinda’assa,
tõine ilma kinda’alta.”
„Juokse eite, jõuva eite,
Tuo minu udune särki
Pääle see ihu ilusa!
Juokse eite, jõuva eite,
too minu kirjavad käiksed,
tuo minu üle-ümberiku,
tuo vüö vavermu-kirja!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu karratu kasuka,
tuo minu kuube kuldatoime!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu põlle püörmi-kirja,
tuo minu tekki tikutettu,
üle kõrja kirjutettu!”
Sai Salme ehtinesta,
juo kippus küü obone,
vävi täkku väänsi päädä,
äiä sälgu eiti säärtä.
Neitsikene, nuorikene,
ke su tiellä tervisteli,
ke ansi arulla kättä?
Äärimised äijä põllud,
perimised peiu põllud,
küü põllud keskimised:
nie su tiellä tervistelid,
ansid arulla kättä.
Tekst: Weske kad. 59/60 (1) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Weske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883); viis: EÜS XII 1406 (10) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miina Küllik (1915)