Ema haual
Lüganuse
MEID OLI KAKSI KAKSIKUIDA,
paar oli pardi poegasida,
kõnnivad kirikuteeda,
valged rätikud käessa,
tõine pühib tõise silmad,
tõine tõise palget silitab.
Minu ella eidekene,
juba läksid mullu mulda
mullu mulda, ammu auda,
tunamullu Toonelaie.
Jätsid tuomed muie toita,
aned muie ravitseda,
kanad muie kasvatella,
linnud muie lepitella.
Minu ella eidekene,
eile käisin Iielassa,
tunaeile Tuonelassa,
käisin eide aua peala,
auduja südame peala.
„Tõuse üles, eidekene,
Tõuse auast, audujani,
mullasta, mure pidaja.
(auasta alune tuoja,
värvi tuoja Tuonelasta),
Tõuse kirstu kinnitama,
tõuse vakka valmistama,
tõuse luku vüöd lugema,
looma looga kindaaida!”
Eite auasta kõneli,
alta mulla muisatelli:
„Ei saa tõussa, ei äräta,
muru on kasvand pääle mulla,
aruein ju pääle aua,
jalale jalakametsa,
pää otsa pihlakametsa.”
Tekst: H II 3, 630/2 (220) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS VI 872 (1) < Lüganuse khk, August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).