Arg laulik. Kust laulud saadud
Lüganuse
KUI TOHIKSIN, SIIS LAULAKSIN,
en tõhi tõesti laulda,
kubjas kuuleneb külana,
saksa mõistab mõisaaie –
tullakse minulta küsima:
“Et õle tehtud tütar tüöda,
kui oled säädanud sõnuja,
pannud kokku palveeida,
lahutanud luuleeida.”
Mina mõistin, vastu kostin:
“Kui tahad, kubijakene,
kui tahad, juhatan paika,
asemene annan teada,
kus mina säädasin sõnani,
panin kokku palveenni,
lahutellin luuleeida:
küla alla lõikamassa,
arula aestamassa,
soossa loogu võttamassa.
Madu lauli mättaassa,
karbalaine kändaessa –
säält tulid sõnad minule,
laulud lapse oidajalle.
Sääl mina säädasin sõnuja,
panin kokku palveenni,
lahutellin luuleenni.
Kie mu kuuleb laulavaie,
laulavaie, laskavaie,
sie luuleb ilul olema,
lapse laulu tarbeella. –
En õle mina ilula,
lapse laulu tarbeella –
ma laulan itkule ilusta,
aledusele abista,
südamele rõõmusesta.
Süda teab süida palju,
pale teab palju mureta,
rinnad uolta raskeetta.
Oi minu süda süsine,
oi minu pale punane,
oi minu mieli mustukene!
Kui et süttinud põlema,
kui mina sinda sütitasin,
läbi sie linase särgi
läbi teise toimikuse,
üleüldse õtsikusse.
Tekst: EÜS XII 1449/53 (42) < Lüganuse khk, Järve v, Saka k – O. Köster&W. Rosenstrauch < Ann Nimvals, 72 a. (1915), viis: EÜS VI 879 (35) <