Ehted varastatud
Jõhvi
LÄKSIN MA KÄSI PESEMA
isa uvvele jõele,
veike velje allikalle.
Painin lindi liiva peäle,
sõrmuse sõmera peäle,
sõle kahe kannu õtsa.
tuli varas varvikusta,
mädapea tuli männikusta,
vei minu lindi liiva peältä,
sõrmuse sõmera peältä,
sõle kahe kannu õtsast.
Mina nuttades koduje,
aladessa alla õvve.
Küsiteli eidekene:
„Mis sina nutad. tütar noori,
mis sa, ainike, alatsed,
mis sa, viimik, veeretelled?”
„Läksin ma käsi pesema
isa uvvele jõele,
veike velje allikalle.
Painin lindi liiva peäle,
sõrmuse sõmera peäle,
sõle kahe kannu õtsa.
tuli varas varvikusta,
mädapea tuli männikusta,
vei minu lindi liiva peältä,
sõrmuse sõmera peältä,
sõle kahe kannu õtsast.”
„Ära nuta, tütar noori,
las’ tuleb suvi, saab sügise,
astub armas talvikene –
Jumal annab vilja voosi,
kallis Jeesus kaura voosi,
õnnis Jeesus õdra voosi.
Siis sõrrust saab sinu sõrike,
kaura põllust kaulakunda,
rukki põllust rukka musta.”
Tekst: H II 1, 389/90 (546) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a. (1888); viis: EÜS II 754 (126) < Jõhvi khk, Pagari v./ m., Jõetaguse k – P. Penna, K. Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).