Müütilise sisuga laulud

Suur  tamm. Kiigelaul

Vaivara

KII-KIIKE, LAI-KIIKE,
kii-kiike kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!
Mida nägin kõrgeelta,
kõrgeelta, kaugeelta?
Tamme nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta.
Tamm tahi tõissa taevaaie,
õksad pilveje pugeda.
Õtsin tamme raijuida,
puu pitka lühendajuida.
Minu veike vennakene,
ihu kirves, hiila mõeka,
tule tamme raiumaie,
puu pitka lühendamaie!
Tüvist sealt sai tünnarpuida,
latvast lapse kätkisida,
vahelt viina vaatisida.

Tekst: H II 1, 52 (67) < Vaivara khk, Auvere v – M. Ostrov ja O. Kallas < mitme vana naise käest (1888); viis: SKS_Lähteenkorva_370_

Harja otsimine. Mõõk merest

Jõhvi

JU KUULIN PÜHAD TULEMA,
jaanipää jalul õlema,
jooksin joostes käisin kiuste,
astusin sammud saledad,
sammu vahed valgeemmast,
sammu otsad õigeemast.

Tõin kuused tuua edeje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeelle.
Läksin kulles kuuskeeije,
kallis kase latvae,
armas aava õksideie,
suga kullatu käessa,
hõbedaine täialauda.
Sääl soen sulaste päida,
kasin karjalaste päida,
arin päida armetumil.

Suga sulbasti mereje,
täie lauda lainedeie.
Mina Piedri palveella:
„Oi Pietri, püha sulane,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, Looja palguline,
mine, too suga meresta,
täielauda lainetesta!”

Ei mend Pieter poisikene,
Andres armas käskujalga,
Paavel Looja palguline.

Läksin ise noorukeine,
noorukene nõdrukene,
läksin vöeni vedeje,
kaelani kalakuduje.

Mis see elkas elmideie,
mis see puutus põlvideie?
Kulda elkas elmideie,
mõõka puutus põlvedeie.
Võtsin mõõga põlvista,
kulda elki elmistanne.
Vein mina mõega mõisaaie,
panin sakste laua pääle.
Sääl need saksad katselesid,
isandad imetellesid,
prouad pooli naeraleisid:
„Kust see mõõka siia toodud,
kust see mõõka siia saadud?”
See mõõka sõasta toodud,
sõameeste sõrmeluista,
vainumeeste varvasluista.

Laulnud Leenu Pakas (59 a) (EÜS II 755 (132) ja EÜS II 668/70 (166) < Jõhvi khk, Kurtna v, Edivere k, Raudi t – P. Penna ja K. Luud (1905)

Mõõk merest

Lüganuse

OH PEETER, PÜHA SULANE,
Paavel, Luoja palgaline,
mene, tuo tuo suga merestä,
mere aga laaga laaneesta!
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel.
Läksin ise illokene,
müöda tiedä tillukene,
müödä maad madalukene,
läksin süllani sügävä,
kanlani kala kuduja.
Mis minu põlvi puutuneksi,
elisteli elmijeni,
rabas randa rindajeni?
Mõõka puutus põlvejeni,
elisteli elmijeni,
rabas rauda rindajeni.
Võtan mõõka süülijeni,
vien mõõka mõisaaije
isändä tua edeje,
kuninga kõa lävele.
Mõisa rahvas mõttelevad,
kõik nie saksa katselevad,
härrad risti eitelevad,
prouad põlvili paluvad:
“Kust sie mõõka siia saanud?”
Mina kuulin, kostin vastu:
“Sie mõõka merestä tuodu,
mere liivasta lihitud,
mere viesta vieretettu,
mere kaldast kaivatettu.”
Tekst: Veske kad. 63 (33) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Veske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883); viis: EÜS XII 1406 (16) < Lüganuse khk, Erra v – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).

Harja otsimine. Mõõk merest

Jõhvi

LÄKSIN VENDA KATSELEMA,
kas on venda karjapoissi,
või on venda obuse-poissi.

Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas pääda arjamaie,
kuldane suga piussa,
õbedane täie lauda.

Suga suisasti mereje
täie lauda laaneeie (1).
Mina Peetri palveelle:
„Pai Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
mine, tuo suga meresta,
täielauda laine´esta!”

Peeter ei võttand palvet kuulda.
Mina ise pisikene,
pisikene, pienikene,
noorukene, nõtrukene,
läksin süülini sügava,
elmeni Emajõgene,
kaulani kala-kuduja.

Mida puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni?
Mõõka puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni.

Võtin mõõga sülijeni,
sülijeni, selgajeni,
kandsin käe-varreleni.

Vein mina mõõga mõisaaie,
ülemeie ooneeie,
ärrad risti eitelesid
kuningad nied kummardasid.
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõk on väl´l´ä tulnud?”

Sõast sie mõõk on väl´l´ä tulnud,
sõamieste sõrmeluista,
väemieste varbaluista,
katkumieste kaelaluista.
Nõnda on sõas päeluida,
kui on soos mättaaida,
nõnda on sõas käeluida,
kui on aias teibaaida,
nõnda on sõas sõrmeluida,
kui on aias pisteeida,
nõnda on sõas sääreluida,
kui on aias rõikaaida.

1 laineeie

Tekst: H II 1, 209/10 (312) < Jõhvi khk, Kohtla k – M. Ostrov, O. Kallas < Liisu Vihmann, 47 a. (1888); viis: EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Pakas, 58 a (1909).

Suga merde. Mõõk merest

Jõhvi

OI MINO VEIKE VENNAKENE,
kui kuuled pühad tulema,
Jaanipääv jalul õlema,
Lihavõtted liugenemas –
Kuused tõin tua etteje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeella. –

Sääl suen sulaste piada,
kasin karjalaste piada,
arin piada armutumil.
Suga sulbasti mereje,
õbedaine õlje lauda!
Mina Piedri palveella:
„Oi Pieder, pühä sulane,
Andres, armas käskojalga!
Mene tuo suga meresta,
õbedane õlje lauda!”

Ei mend Pieder, püha sulane,
Andres, armas käskojälga!

Läksin(e) ise nuorukene,
nuorukene, nõdrukene,
läksin vüeni vedeje,
elmini Emajõgeje,
kaulani kalakuduje!

Mis sie puutus põlvideie?
Mõek sie puutus põlvideie,
kulda elkis elmideie.

Võtin mõõga põlvestanna,
kulda elki elmidesta,
vein mina mõõga mõisaaie,
panin sakste lauva pääle.
Sääl nied saksad katselesid,
errad imetelesid,
prouvad puoli naerastelid:
„Kust sie mõõk on siie tuodud,
siie tuodud, siie saadud?”

Sie mõõk on sõasta tuodud,
sõamieste sõrmeluista,
künnimieste küljeluista,
vainumieste varvasluista!
Tekst ja viis: EÜS VI 1040/1 (201) ja EÜS VI 891 (79) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik,  P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Kolm õuna. Mõõk merest

Vaivara

MÄNGIjÄD MÄGEDA ETSID,
tantsijad tasasta maada,
üpimaada ümärgusta,
laulumaada latsergusta.

Mää löüsu männikusta,
maa tasane tammikusta,
üpimaa sain ümmärguse,
laulumaa sain latserguse.

Üksi oli õunapuu mäella,
üksi oksa õunapuussa,
üksi oli oksassa omena,
seegi mitmesugune –
kuu poolesta punane,
maa poolesta magusa,
ilma poolesta ilusa,
koidu poolesta kullakarva.

Läksin õuna vottamaie –
veeres se muna mereje,
ouna armas hallikaie.
Mina Peteri paluma:
„Oi Peter, pühä sulane,
Pavel, Looja palkoline,
mene too muna meresta,
ouna armas hallikasta!”

Ei votand Peter kuulakseni,
Eigä Pavel luulakseni:
Peter itki uuta kuube,
Pavel karratu kasuka,
Andrus halli kuubeta.

Kust mee votan uvve kuvve,
ehk siis karratu kasuka,
Andrus armu halli kuube?

Kas soen suelta (1) villa,
vai karsin karulta karva,
vai toon ilvekselt ilusa? –
Susi suuri, pää jämeda,
karu korge karvaltanna.

Läksin ise noorutanna,
noorutanna, notrutanna,
läksin vööni vedeje,
kaulani kala kuduje,
sääred särje soomussie,
elmini Emä mereje.

Mii mul putus puusaeni,
mii siis elmie elasti?
Meeka puutus puusaeni,
hobe elko elmieni.
Vottin meeka puusastani,
hobe elko elmistani,
siis vein moeka mõisajeni,
panin saksa laua pääle,
suure saksade salie,
herra ehte hooneeie,
proua kalli kammarie,
isanda ilu tubaje.

Sääl need saksad katselivad,
herrad risti heitilivad,
Tartu herrad tapelivad,
Riia herrad riitelivad:
„Kust se meeka sie toodu,
sie toodu sie saadu,
sie pandu seisamaie,
sie laia lavva pääle,
tuhvel jalgate tubaje,
suure saksa saaliteie?”

Mina moistin, kostin vasta:
„Se meeka meresta toodu,
meremeeste meeleluista,
kalameeste kaulaluista,
sõjameeste sormeluista,
voimo meeste varbaluista. –
Ihumata votab henge,
leikamata leikab kaula!”

1 susi=hunt

Tekst: H III 1, 73/6 (1) < Vaivara khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 877 (24) < Jõhvi khk, Voka v,  Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v. “sünd. Kiiklas, Arvila kül., Pungerjal kasvanud (olnud Püssis ja Jõhvis metsakoolis)” (1909).

Saan. Mõõk merest

Lüganuse

JAANIKENE, KAANIKENE,
tee mul saksa saanikene,
kalaluine karbikene,
minu meel teeb teele minna –
ma lään venda vaatamaie:
kas on venda karjapoissi,
või on orus ooste poissi.

Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas peada arjumaie,
suga kuldane käessa,
hõbedane täielauda.
Suga suistati mereje,
täielauda laaneeie.
Mis minu mehe nõusta?
Läksin Peetri palveelle:
„Oi, Peeter, püha sulane,
Paavel, toonipalguline,
mine tuo suga meresta,
täielauda laaneesta!”
Peeter ei võtand palveid kuulda.
Läksin süülini sügava,
elmini Emavedeje,
kaulani kala kuduje.
Mis mul puutus põlvedeni,
elasteli elmieni
kõlisteli keedieni?
Mõõka puutus põlvedeni,
elasteli elmieni,
kõlisteli keedieni

Vein mina mõõka mõisaeni,
erra ette laua peale.
Errad risti eitelesid,
kuningad need kumardasid,
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõka välja tulnud?”
„Sie mõõka on soosta tulnud,
sõameeste sõrmeluista,
kilbimeeste kaulaluista,
vainumeeste varbaluista.
Nenda on sõassa sõrmeluida,
kui on maale vitsaaida,
nenda on sõassa sääreluida,
kui on maalla teibaida,
nenda on sõassa reieluida,
kui on maassa roikaida.

Minu ella veljedani,
ära sa sõida sõa eessa,
ära sõida sõa tagana,
sõida sõa keskeella,
ligi lipukandijada.”
(Liitub venna sõjalooga. „On just sõna sõnalt juba tutvade sõja lauludega üks.”)
Tekst: H II 3, 601 (138) < Lüganuse khk, Lüganuse k – H. Prants < Varese Maarja (1890), viis: RKM Mgn II 743 d

Suga meres

Lüganuse

KUUSKE KASVI MEIL ÕUES,
kaske meie karja aias,
vislapuu värava tagana.
Päiv läks kulles kuuskeje,
kulles kuuske, kallis kaske,
armas läks aavikussa.

Mina aga päiva päivakene,
sääl suen sulaste päida,
kasin karjalaste päida,
suga kuldane käessa,
õbedane täielauda.
Suga suisusti mereje,
täielauda laine´eie.
Mina Peeteri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
tuo mu suga meresta,
täielauda laine´esta.”

Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
tegi tieda taivaaie,
raius rõõmuje radaje.

Läksin läbi rauase linna,
terestellin Maarijada:
„Maarija, püha emanda,
tule appi, ainekene!
Sugo suisasti mereje,
täielauda laineelle –
võta sie suga meresta,
täielauda laineesta,
miska arin allidani,
kasin kammervaarudani!”

Maarija, püha emanda,
võtis siis sua meresta,
täielauda laineesta,
miska arin allidani,
kasin kammervaarudani.
Tekst: H II 3, 630/2 (220) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS VI 879 (35) < Lüganuse khk, Väike-Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas (1908).

Suga meres. Mõõk merest

Lüganuse

KUUSKE KASVI ÕUE ALLA,
kaske meie karja aias,
vislapuu värava tagana.
Päiv läks kulles kuuskeje,
kulles kuuske, kallis kaske,
armas läks aavikussa.

Sääl ta sueb sulaste päida,
kasib karjalaste päida,
suga kuldane käessa,
õbedane täielauda.
Suga suisusti mereje,
täielauda laine´eie.

Päiv läks Peeteri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
tuo mu suga meresta,
täielauda laine´esta.”

Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel,
läksin ise illokene,
müöda tiedä tillukene,
müödä maad madalukene,
läksin süllani sügävä,
kaulani kala kuduja.

Mis minu põlvi puutuneksi,
elisteli elmijeni,
rabas randarindajeni?
Mõõka puudus põlvejeni,
elisteli elmijeni,
rabas rauda rindajeni.
Võtan mõõka süülijeni,
vien mõõka mõisaaije,
isändä tua edeje,
kuninga koa lävele.
Mõisa rahvas mõttelevad,
kõik nie saksa katselevad,
„Kust sie mõõka siia saanud?”
Mina kuulin, kostin vastu:
„Sie mõõka merestä tuodu,
mere liivasta lihitud,
mere viesta vieretettu,
mere kaldast kaivatettu.”
Tekst: Veske kad. 63 (33) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Veske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883) ja H II 3, 630/2 (220) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1405 (1) < Lüganuse khk, Kerlaküla – Oskar Köster < Linda Normak (1915).

Mõõk (suga) merest

Jõhvi

KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava.
Tõin kuused tua edeje,
kased kammeri lävale.
läksin kulles kuuskeeie,
kallis kase latveeie,
suga kuldaine käessa,
õbedane täie-lauda.

Suga sulbasti mereje,
täie-lauda laineeie.

Mina Peetri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Andres, armas käskujalga –
mine, tuo suga meresta,
täielauda lainedesta!”

Ei mend Peeter poisikene,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, looja palguline.

Läksin ise, neitsikene,
neitsikene, noorukene,
läksin ööni (1) vedeje,
kaulani kalakuduje,
elmeni Emajõgeje.

Mida puutus põlvideie,
mida elko elmideie?
Mõõka puutus põlvideie,
kulda elko elmideie.
Võtin mõõga põlvistanna,
kulda elko elmistanna,
vein mina mõõga mõisaaie,
pannin sakste laua peale.

Seal nied saksad katselesid,
isandad imetelesid,
prouad pooli naurastasid:
„Kust sie mõõka siia tuodu,
siia tuodu, siia saadu?”

Sie mõõka sõasta tuodu,
sõamieste sõrmeluista,
vainu-mieste varvaluista.
Nõnda sõas mehe päida,
kui on maalla mättaaida,
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on aias teibaaida.

1 – vööni

Tekst: H II 1, 427/8 (594) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a (1888); viis: EÜS VI 890 (73) < Jõhvi khk,  Illuka v, Raudi k – A. Sildnik, P. Penna < Lien Pakas (1909).

Loomine

Jõhvi

LENDAELI LINNUKENE,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsamaa (?) sinise –
põlgas põõsa linnukene:
„Ei või muni muneda,
ega poigi audusseni!”

Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsamaa (?) punase –
põlgas põõsa linnukene:
„Ei või muni muneda,
ega poigi audusseni!”

Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
lendas üle ilma kõige,
üle ilmatse keriku,
üle ilma, suure järve.
Otsis maada munetessanna,
aset autellessanna,
pesa poigi tehessanna.

Lendas meie kopelie,
leidas põõsa kullakarva –
võttas põõsa omaksi:
„Siia võib munad muneda,
siia võib pojad aududa!”

Tekst: H II 1, 406/7 (565) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a. (1888); viis:  EÜS II 754 (121) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna, K.Luud < Mari Räbin, 77 a. (1905).

Loomine. Kiigelaul

Lüganuse

KES NIED SELLE KIIGU TEINED?
Teopoisid kiige teinud,
abivaimud raiund aisad,
teinud kiige kitsaaksi,
kiige lauvad laiemaksi –
alt ei piast ani ujuma,
pialt ei pääsuke pugema,
siest ei siidilinnukene,
vahelt ei rootsi värvälane.

Tuli metsast suuri lindu,
puges alta, puges pialta,
puges kiige keskeelta.
Akkas ta pesa tegema
rigudesta, ragudesta,
pilliroo pindudesta.

Sai ta pesa valmieksi –
akkas mune munema,
sai ta munad munenud –
akkas puegi auduma,
sai ta pojad audunud –
akkas puegi pilduma:
ühe pani Kuuks taevaasse,
teise Päevaks piale ilma,
kolmanda põllule kiviksi.
Tekst: EÜS VI 1152/3 (39) < Väike-Saka k – A. Sildnik < Ann Siitas (1908, viis: EÜS VI 879 (35) < Väike-Saka k – P. Penna < Ann Siitas (1908)

Loomine. Meie ja teie küla poisid

Vaivara

PÜHÄ PÜRJE LINNUKENE,
püha pürje, sine särge,
lenda-eli linnukene,
lenda-eli, liuge-eli.

Lendab meie koppelie,
otsis maad munedessa,
aset poigi aududessa.

Leidas pesa kulla-karva:
„Sie pean pesa tegema,
sie pean munad munema,
sie pojad audumaie!”

Audus kuu, audus kaksi,
kolmandagi poolelista,
neljandagi natukesta.

Akkas alla vahtimaie:
joo pojad veri sulessa!

Akkas poigia jagama:
üks sai ülgesta mereje,
tõine luigest taivaaie,
kolmas sai Jumala kukkest.

Hüüdas ülgea meresta,
laulas luige taivaasta,
kaarutas Jumala kukke:
„Väljä, väljä, noored mehed,
väljä kaupa ostamaie,
tütriku keriku pärga,
naiste põlle narmasida!”

Vot kus poisid, Kurtna poisid,
need on valla valite poisid,
ülgäl sööväd, ülgal joovad,
ülgäl ostavad olutta,
margul maksavad rahada,
polgul pooli koppikuida.

Kui näväd keriku lähväd,
hobo on alla kui se ahjo,
ise päälla kui se päive,
kübär kui keriku kella,
vöö kui linna lippu linti.

Vot need raiped Ratva poisid,
ilged Illuka poisid,
kui näväd keriku lähvad,
hobo on alla hallitanud,
ise päälle päivitanud,
kübär on kivista tehtud,
vöö kuuse kooredesta,
saapad on jalas savesta.

Tekst: H II 7, 47/9 (7) < Vaivara khk – M. Treuberg (1890); viis: EÜS VI 904 (134-138)<  Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots (1909).

Loomine. Salme laul

Jõhvi

KII-KIIKE, LAA-LAIKE!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku.
Lendas meie koppelije,
otsis maad munetessanna,
aset autelessanna –
leidas põõsamaa punase.
Põlga’eli, linnukeine,
põlgas põõsamaa punase.

Kii-kiike, laa-laike!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku,
lendas meie koppelije,
leidas põõsamaa sinise.
Põlga’eli, linnukeine,
põlgas põõsamaa sinise.

Kii-kiike, laa-laike!
Lenda’eli, linnukeine,
lendas üle ilma kõige,
üle ilma, suure järvä,
üle ilmatse keriku,
lendas meie koppelije,
leidas põõsamaa kõllakarva.
Võttas kõlla kõlvulisest:
“Siie pian pesa tegema,
siie pian munad munema,
siie pojad audumaie.”

Audus kuu, audus kaksi,
akkas alla katsumaie –
jo pojad udusulessa!

Mina neiu, maani tarka,
võtin pojad põlle’eie,
vein kodo – ema kädeje,
eide vakkaje vajotin,
alla kaanda kinnitelin.

Kasvas kuu, kasvas kaksi,
kasvas kolmat puolekille –
sai sie Salme kasvanesta.

Tulid Salmel kõsilaised:
üks tuli Kuu, tõine Päivä,
kolmas Tähtä, poisikeine.

Ei kulles Kuule mennud –
Kuul on kuusi kombe’eida:
Vahest Kuu varagi tõiseb,
vahest tõiseb valge’ella,
vahest tõiseb koidikulla,
vahest koidiku iella.

Ei pärgä Päiväle lubanud –
Päiväl viisi viisisida:
õdrad põllule põletab,
kaerad põllule kaotab,
linad liitab liivakuie.

Tuli Tähtä, poisikeine:
ette sai ihuto seina,
tahaje tahuto lauda,
alla penki pihlakaine,
pääle akkena ilusa.
“Süe, Tähtä, juo, Tähtä,
ela, Tähtä, eida rõemu!”
Sei Tähtä, jõi Tähtä,
elas Tähtä, eitas rõõmu.
Tähtä mõekada täristas,
kuldaelka ta elistas:
“Ehi, ehi, neitsikeine,
ehi meie mieste kaasa,
sää me saaja kaasa.
Jo kipub küü obone,
väime’ täkko väänab piada.”

Salme kuulis, kostis vastu:
“Andsid aiga, Tähäkeine,
andsid aiga kasvadessa,
anna aiga ehtidessa!
Süe, Tähtä, juo, Tähtä,
ela, Tähtä, eida rõemu!”
Tähtä mõekada täristas,
kuldaelkada elistas:
“Ehi, ehi, neitsikeine,
saa, Salme, valmiesta,
lase saaja sõitamaie!”

Laulnud Lien Pakas (64 a) (EÜS VI 890 (73) ja EÜS VI 1010/3 (167)< Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).

Loomine

Jõhvi

ÜLE LENDSI LINNUKENE,
üle lendsi ilma kõige,
üle ilma, suure järve,
üle ilmatse keriku.

Õtsis maad munetessanna,
aset autellessanna,
ei saand maad munetessanna,
aset autellessanna.

Üle lendsi linnukene,
üle lendsi ilma kõige,
üle ilma, suure järve,
üle ilmatse keriku.

Lendsi meie koppelije.
Lendsi üle sinise põesa –
põlgees sinise põesa,
lendsi üle punase põesa –
põlgees punase põesa,
lendsi üle kõlla karva –
võttis kõlla kõlvusasta.

„Siie pean pesa tegema,
siie pean munad munema,
siie poegi audumaie!”

Hakkas pesa ta tegema,
tegi kuu, tegi kaksi,
tegi pooli kolmatagi,
natukeise neljatagi,

Sai ta munad siis munetud.
Hakkas poegi audumaie,
audus kuu, audus kaksi,
audis pooli kolmatagi,
natukeise neljatagi,

Akkas alle katsumaie:
leis pojad verisulesta.

Akkas poegija jagama:
üks sai maale marijasta,
tõine põllula kivesta,
kolmas kuusta taivaaie,
neljas päivast pääle ilma.

Mis sai maale marijasta,
säält nie marid mainitasse;
mis sai põllula kivesta,
säält nie õlled tehtanesse;
mis sai päivast pääle ilma,
säält nie aiad arvetasse,
mis sai kuusta taivaaie,
säält nie tunnid tunnetasse.

Viis: Kadri Tillmann (68. A) (EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 328/9 (487) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Salme laul

Lüganuse

KUI SALME SALUSSA KASVIS,
imme iiessa ülene,
tulid salmel kõsjalased:
Tuli kuu, tuli päiva,
tuli tähti poisikene.
Salme varsti vastatelle:
“Ei mina kuule tule –
kuul on kuusi ammetida,
vahest kaob, vahest kasvab,
vahest kaob kannikalle,
vahest kasvab kakudelle,
vahest kuu varane tõiseb,
vahest tõiseb valgeella,
mõne kõrra koidikulla.”

Tuli tähti poisikene,
tähti vastu võetie.

“Vii talli tähe obune,
Tähe lauku laterie.
Ise tähti, käi tubaje,
ette suure söömalaua,
taha suure juomalaua,
taha selle tahutud seina.
Söö tähte, juo tähte,
ela tähte ilusaste!”

Tähte sõi, tähte jõi,
tähte mõõkada käristi,
kulda elkuda elisti.
“Tuo aga mu oma tubaje,
Saage Salme põrmandulle!”

Salme üüdis salmikusta,
üle õvve ooneesta:
“Peiukene, poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aiga ehtidessa!
Enam aiga kasvadessa,
kui lähab aiga ehtidessa:
pea on pooleli suetud,
sugemata tõine pooli,
vöö on pooleli vööle,
vöögimata tõine pooli,
käsi tõine kindaassa,
tõine ilma kindaata,
jalg on tõine saapaassa,
tõine ilma saapaata.”

Tekst: H II 1, 369/70 (526) < Jõhvi khk, Ädise v, Vasavere k < Lüganuse khk, Aa m – M. Ostrov, O. Kallas < Leen Pors, 55 a. (1888); viis: EÜS XII 1407 (26) Maidla v, Tarumaa k – Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Salme laul

Lüganuse

PALJO ILMALIST IMETA,
ilmalist imeteguda,
kui Salme salussa kasvi,
imme iessa üleni:
kasvi vüöta, kasvi tüöta,
sie kasvi kahe käsita,
ilma piimata ülenes,
tõussi tuoja kummelita.
Seda toiti mahlakaske,
marjapõõsad elatid,

Sai sie Salme kasvanessa,
sai imme üleneesta.
Tulid Salme kosjalased:
tuli Kuu, tuli Päiva,
tuli Kuu sulasilla,
Päiva paljo poigilessa.

„Ei mina tule kulles Kuule,
Pärg en Päävale tõota.
Kuul on kuusi ammetita:
vahest kaob, vahest kasvab,
vahest kaob kannikalle,
vahest kasvab katkudella,
vahest kuu varagi tõuseb,
vahest tõuseb valgeella,
vahest enne valgedetta.

Päiv on pahaammetine:
kui on ele einaaega,
siis ta vihmada viristab,
kui on kaunis kaurakülvi,
siis ta põudada põrutab.”

Tuli tähte poisikene,
Tähte vasta võetie,
järgi alla annetie.
Talli vieti Tähe obune,
Tähe lauku latterie.
„Ise Tähti käi tubaje,
ette suure süömalaua,
taha suuri juomalaua,
alla akuni ilusa.”

Toob pengi pihlakase.
„Süü, Tähti, juo Tähti,
ela, Tähti, ilusesta!”
Tähti sõi, Tähti jõi,
Tähti eli ilusesta,
Tähti mõõkada täristi,
kulda elkuda elisti.
„Tuoge mu omane tubaje,
saatke Salme põrandalle!”

Salme üisi saunikusta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aiga kasvatessa,
anna aiga ehtidessa,
pea on pooleli soetud,
sugemata teine poole.
Jookse eite, jõua eite,
käi, eite, kärmeesta
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu udune särki,
pääle sie ihu ilusa,
tuo minu suureni sõrike,
pääle senna udutse särki.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kroogitud käiksed,
pääle piha peenikesed,
tuo minu põlle poomi kirja,
tuo minu kallis kaularätti.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kuube, tuo kasuka,
tuo minu vaalitud palakas,
tuo minu tekki tressiline,
siis saab saja soitemaie,
isamees ies ajamaie.”
Tekst: H II 3, 646/7 (259) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890), viis: EÜS XII 1406 (12) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V. Rosenstrauch , Oskar Köster < Miina Küllik (1915).

Kolm kägu. Salme laul

Jõhvi

KUKUS KOLMIDA KÄGUDA,
üks kukus: oole, oole!
Teine kukus: leina, leina!
Kolmas kukus kulla kieli.
Mis sie kukus: oole, oole,
sene oolele ulatin;
mis sie kukus: leina, leina,
sene leinale lehitin,
mis sie kukus kulla kieli,
sene pistin põvveeie,
vaivatin vöö vahele,
säädsin särgi rüppeeie,
vein kodu ema kädeje.
Ema vakkaje vajutin,
alle kaane kinnitenid,

Kasvas kuu, kasvas kaksi,
kolmatagi pooleliste,
natukene neljatagi,
sealt sai Salme neitsikene.

Tulid Salmel kõsilased:
üks tuli kuu, tõine päiva,
kolmas tähte poisikene.

Ei kulles kuule mennud,
pärg ei päivale lubanud –
kuul onvad kuued kombed,
kuued kombed viied viisid:
vahest kuu varagi tõiseb,
vahest tõiseb valgeella,
kõrra tõiseb kõidikulla,
kõrra kõidiku iella.
Päiv tieb paljuda pahada:
õdrad põllule põletab,
kaurad põllule kaotab,
linad liidab liivakuie.

Tähte tarka poisikene,
tähte tarka, maa-kavala,
tähte targasti kõneles:
„Ehi neidu, jõva neidu,
saa, Salme, valmiesta!
Ehi meie mieste kaasa,
saa meie saaje kaasa,
valmista vanemi kaasa!”

Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Tähte tarka poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidessa –
en enam aeg läha ehtidessa,
kui läks kallis kasvadessa;
jalg on kulles kingaasse,
tõine ilma kingaata,
käsi kulles kindaasse,
tõine ilma kindaata.”

Salme saunasta kõneli,
üle õvve ooneesta:
„Jookse eite, jõvva eite,
tuo minu udune särki,
üle piha pienikene,
tuo mull üle ümberikku!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kroogitu käikse!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo kuube kulda toime!
Jookse eite, jõvva eite,
tuo mull kasuk karda-rihma!”

Jooksis eite, jõudas eite,
siis sai Salme valmiesta.

Siis sai saaja sõitamaie,
öö valulla, kuu valulla,
vaski val´l´aste valulla.
Tuld lõivad obuse turjad,
sädemed lõid sälu sääred,
kibemed lõid kimli küljed.

Tekst: H II 1, 433/5 (598) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888); viis: EÜS VI 891 (80) < Illuka v, Kurtna m – K. Luud, P. Penna < Liina Krasmann (1905).

Salme laul

Vaivara

OLI ENNE NOORI NAINE,
läksi karja saatamaie,
leisi kana karja teelta,
viis se kana koduje.

Kanast kasvis inime,
sula Salme neitsikene.
Siis sell tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine pääva,
kolmas tähti poisikene.

Tuli kuu, poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.

Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina kuule lähegi –
kuul on kolme viisisida:
vahest kuu varagi tõuseb,
korra koidiku eessa,
korra pääva tõusenkulla,
korra pääva veerenkulla!”

Tuli päeva-poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.

Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina päävale lähegi –
pääval palju viisisida:
palavaste paistab pääva,
heledasti heidab ilma.
Kui on hele heina-aega,
siis ta vihmada vihastab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada häratab,
odrad põllule hävitab,
kaerad külvije kautab,
linad lihtis liivakuie,
herneed vao vahele,
tatarad toa tahaje,
läätsed kääris kändueie.”

Tuli tähti poisikene,
vielkümmenel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.
Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi-kojasta:
„Talli viige tähe hobone,
tähe lauku laterie,
kulda täkko koppelie!
Andke ette heinasiida,
kandke ette kaerasida,
peitke peenije linnuje,
katke laia kanga alla,
silmad siidije magama,
kapjad kauruje labama!

Ise tähti istutage,
este need road rohised,
pääle pipparad paremad!”

Söö tähte, joo tähte,
ela, tähte, rõõmuga!

Tähte mõekada teristab,
kulda elkada helistab,
ei taha süia ei taha juua:
„Tooge mo oma tubaje,
saatke Salme põrmandalle!”

Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi kojasta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidassa.
Kaua ehib see isata,
kaua ehib see emata,
kaua vaene valmisteleb –
küla eided ehitavad,
vanad naised valmistavad,
küla annab külma nõu,
rahvas raudase südame!”

Tekst: H III 1, 13/6 (6) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888) viis: EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).

     Salme laul

Lüganuse

           KUI SALME SALUSSA KASVI,
imme iiessa üleni!
Salmel tulid kolmed kosjalased:
tuli Kuu kuuvel ratsul,
Päivikene viiel ratsul.
Ei mina Kuule mennud,
Pärg ei Päivile lubanud –
Kuul paljo kombeeida:
vahel kasvab, vahel kaheneb,
vahel kasvab kakkulegi,
vahel kasvab kannikalle,
pereleivä suurusesta.

Ei mina Päivile mennud –
Päiv’ on paha-ammetine:
kui on ele einä-aiga,
siis ta vihmada viristab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada põristab,
linad jättäb liivakuije,
otrad põllule põletab,
kaerad külvije kaotab.

Tuli tähte poisikene.
Tähele ma täidin miele,
mursin miele mõõkudelle:
Tähel suure süömä-lauva,
Tähel suure juoma-lauva.

Tähte mõõkada täristi,
kulda-elkuda elisti:
„Tuoga mu oma tubaje,
Saaga Salme põrmandalle!”
Salme üüsi saunikesta:
„Peiukene, poisikene,
ansid aiga kasvadessa,
anna aiga ehtidessa –
vüö on puolele vüöitu,
puol on ilma vüödimatta,
jalg on tõine kengitunna,
tõine ilma kengimättä,
käsi tõine kinda’assa,
tõine ilma kinda’alta.”

„Juokse eite, jõuva eite,
Tuo minu udune särki
Pääle see ihu ilusa!
Juokse eite, jõuva eite,
too minu kirjavad käiksed,
tuo minu üle-ümberiku,
tuo vüö vavermu-kirja!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu karratu kasuka,
tuo minu kuube kuldatoime!
Juokse eite, jõuva eite,
tuo minu põlle püörmi-kirja,
tuo minu tekki tikutettu,
üle kõrja kirjutettu!”

Sai Salme ehtinesta,
juo kippus küü obone,
vävi täkku väänsi päädä,
äiä sälgu eiti säärtä.

Neitsikene, nuorikene,
ke su tiellä tervisteli,
ke ansi arulla kättä?
Äärimised äijä põllud,
perimised peiu põllud,
küü põllud keskimised:
nie su tiellä tervistelid,
ansid arulla kättä.

Tekst: Weske kad. 59/60 (1) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Weske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883); viis: EÜS XII 1406 (10) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miina Küllik (1915)

Kolm venda. Kuldnaine

         Lüganuse

MEID OLI KOLMI VENNAKSEIDA,
kui kolmi ua-ivada,
kaks oli kaura-seemekesta.
Üks läks heinasta jõgeje,
tõine pardista pajuje,
kolmas sepasta Viruje.

Mis läks heinasta jõgeje,
see sööneb jõe kalada,
jõe ausi augisida,
jõe laia latikuida.
Mis läks sepasta Viruje,
see teeb rahva rattaaida,
kihelkonda kerveeida.
Jätse kisud kerve sisse,
raod (1) rataste vahele.

Mina seppa sõimamaie.
(Süsidsed on sepa lapsed,
Sepa naine lõõtsanahka.)
Seppa süttis ja vihastas,
pistis pihid põesaaie,
aamerid ane-pajuje.

Akkas ümber arvamaie;
võttis pihid põesaasta,
aamerid ane pajusta,
tagus kuldasta emanda,
õbedase neitsikese.

Läksin siis kullaga magama,
õbedaga voodieie.
Ei see kuldane kõnelnud,
õbedane ei teinud äelta.

1 pragu

H II 1, 586/7 (764) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrov,  O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a (1888); viis:  EÜS XII 1406 (13) < Lüganuse khk,  Saka k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Ann Nimvalts (1915).

Viru sepp. Kuldnaine

Vaivara

OLI MULLA KOLME VELJÄ,
kolme kui uva-ivada
kaksi kaura seemeneda,
üheksa nisu hüvädä.

Üks oli palkina pajossa,
toine oli roogona meressa,
kolmas seppanna Virussa.

Mii oli palkina pajossa,
see sõi putkija pajosta,
vesi naatija veesta,
see oli putkista punane,
vesi naatista vereva.

Mii oli roogonna meressa,
see sõi mere kaloja,
alta laine ahvenida,
päälta laine lattikuida,
see oli kalost kavala,
ahvenista aina tarka,
lattikusta aina laia.

Mii oli seppanna Virussa,
see tegi valla valjaaida,
kihelkonna kirveeida,
nurme neidise nugija,
vahed jätti vailjasteie,
kisud jätti kirvesteie,
nurgad neidise nugie.

Siis sedä seppä soimatie,
soimatie, laimatie:
„Oi sinä seppä, leppä-käppä,
vahed jättid valjastie,
kisud jättid kirvestie,
nurgad neidise nugie!”

Seppä suutus (süttis) ja vihastus,
siis läks valla vainijule,
vottas kulla kukkarusta,
hobe marja massinasta,
siis tegi kuldase emändä,
hobedase toise poole.

Siis vai valla vainijule,
kihelknna keskeelle:
„Vaataga, külä vanemad –
mis on vaimulda vajaka?”
Vastasid külä vanemad:
„Viiet on vaimulda vajaka:
keelt suhuje, meelt pähäje,
sisseje südamekest,
südämellä hengekesta,
hengele elo-aseta!”

H III 1, 65/6 (3) < Vaivara khk., Väike-Soldina v. – Helene Kasikow (1888)

Kuldnaine

Vaivara

Võtaks – kardan

KÜLL MINA OSTAKS UUE KUUE –
kardan karva veeremaje,
paneks vööle pika mõega –
kardan kanda puutumaje,
küll mina võtaks noore naise –
kardan noore nutamaje,
ilusa igatsema,
kätki tupa toodemaje,
vibu parde painemaje.
Küll siis võtaks pikka naise –
pikk läheb pingile magamaje,
küll siis võttaks suure naise –
suur läheb sooje ulkumaje.
Oh kui saaksin saksa naise –
ära mina andaks härja paari!

Mõtlin kulla kaunistama,
haksin kulda kogumaje,
läksin kulaga magamaje:
mida külge oli kulla poole,
see külge oli külma poole.
Pöörsin külle – leitsin külma,
pöörsin selja – leitsin seina!
külmetand olid külle lauad,
härmetand olid hääre lauad.

Tekst: H II 37, 94/6 (2) < Vaivara khk – Hermann Hendel (1892); viis: EÜS VI 884 (52) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909)

Viru sepp. Kuldnaine

Vaivara

OLI MULLE KOLMI VELJÄ,
kolmi kui uva-üvädä (ivada),
kaksa kaura-siemenidä.
Üksi oli putkina pajussa,
toine ruogona meresse,
kolmas sepänä virussa.

Mis oli putkina pajussa,
sie sõi putkija pajussa,
vesi naatija viessä;
sie oli putkista punane,
vesi naatista verevä.

Mis oli ruogona meressä,
sie süöva mere kalassa,
alta laine ahvenie,
päältä laine latikuida.

Mis oli sepänä Virussa,
sie tegi valla valjaida,
kihelkonna kirveida,
nurme neiduse nugie.

Vahet jätäs valjaeije,
kisud jätäs kirveije,
nurgad neidise nugaje.
Sepä pulma kutsutie,
vaderista veideeie.
Sepa pulmas soimatie:
„Sa olid seppä ilmatarka,
tagoja Jumalgi tarka.
Vahet jätsid valjaeie,
kisud jätsid kirveeie,
nurgad neidise nugaje!”

Sepä suutus (süttis) ja vihastas,
tuli pulmasta kodoje,
vaderista voidusta.
Tegi kullasta emändä,
obedaste toise puole.
Mis on vaimule vajaka?
Kielt suhuje, mielt pähäje,
südänt rinduje vajaja,
südämele hengusta,
engele elo aseta.

Tekst: H II 1, 71/2 (85) < Vaivara – M. Ostrov ja O. Kallas (1888); viis: EÜS II 757 (142) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Puru k < Türi khk, Väätsa v – P. Penna ja K.  Luud < Jakob Viidemann, 68 a. (1905)

Viru sepp. Sepa lapsed. Kuldnaine

Lüganuse

MULL ÕLI KOLMI VENNAKESTA,
kui kolmi oa ivada,
kaksi kaura seeme´eida.
Üks läks aiasta jõele,
tõine palgista pajoje,
kolmas sepästä Viruje.
Mi läks aiasta jõgeje,
see sööneb jõe kaluja,
sügavava ahvenida,
jõe laiju lattekida.
Mi läks palgista pajoje,
see teeb tuulele tubada,
paha ilmale pajada,
kuhu tuuled tuubitasse,
pahad ilmad paagitasse,
saod suured saadetasse.
Mi läks sepästa Viruje,
see teeb valla valjaaida,
kihelkonna kirveeida,
nurme neidude nugija.

Jät’s aga vahed valjaaie,
jät see kisud kirveeie,
nurgad neidude nugije –
siis see sepä sõimatie,
sepä naine nauretie,
sepä lapsed laidetie:
„Ise seppä ilmimusta,
sepä naine seinamusta,
süsimustad sepälapsed
tahmatsed taguja lapsed.”
Siis seppä suitus ja vihastus,
viskas pihid põõsaaie,
aamrid aija teibaaie,
alasi ane pajoje,
tangid tahmaje vajuti,
lõõtsa leedeje lahuti.
Läks õele võõrasi
õe koera augasteli,
õde uksest katsasteli,
ise ütleb lapsilasi:
“Ärge üüdaga onosta!
ei mina võta vennastagi.
Puud kuluvad, vennakeine,
puud kuluvad raijudessa,
maad kuluvad kündadessa,
sina naiseta vananed,
emändata annad enge,
kooled ilma kösjematta.”

Sepa suitus ja vihastus,
võttas pihid põõsaasta,
aamrid aija teibaasta,
alasi ane pajosta,
lõõtsa leesta lahuti,
tangid tahmasta aluti.
Tagus kullasta emändä,
õbedasta naise noore.
Eitas kullaga magama,
õbedaga engamaie;
Mi õli külge kulla poole,
see õli külge, külmä külge,
mi õli külge vaiba poole,
see õli külge, sooja külge.
Tuiseb ommiku ülesse,
Võtab siis vaimo süüliasa,
Süüliasa, selgiasa,
Veeb see vaimo vainijuile.
„Mida vaimole vajaga?”
„Keelta suhu, meelta pähe,
sisse soojanda südanda,
südamelle engekesta.”
Tekst: H III 1, 707/11 (6) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1889); viis: EÜS  XII 1406 (17) < Lüganuse khk, _Erra v – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).

Mere pühkimine

Vaivara

Laevad

ÜKS OLI NEIDU ÜKSILASTA,
toine neidu toisilasta,
kolmas oli kõrk külästa,
neljas neidu nerme päälta,
viis oli viiviku sulane,
kuues se kubu emända,
seitsemas sepä emända,
kaheksas karile vaimu,
üheksas üle kalade,
küla neidu kümmenesta.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi üksi laivukene.
Mida toisi laivukene?
Mehi ja meevahuja,
kübarpäida korgeeida.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi tõine laivukene.
Mida toisi laivukene?
Naisi ja linalagija.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi kolmas laivukene.
Mida toisi laivukene?
Tousi nooria mehia,
ubasuida uhkeeida.

Kogokamme, korjakamme,
teilda üksi, meilda kaksi,
kubialda viisi-kuusi,
sada saksa moisaasta –
lähme merda pühkimaie,
mere äärta äilimaie,
luvvad kuldased käessa,
hõbetased luvva oksad!
Vaabatu on luvva varred,
siidised luvva sidemed.

Pühin pühked mereie,
toukan laastud laineie.
Mida tousi pühkedesta,
mida laine laastudesta?
Tousi neljas laivukene.
Mida toisi laivukene?
Tüttarida pärgapäida.

(jne – edasi võib ise improviseerida)

Tekst: H III 1, 77/9 (2) < Vaivara khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 892 (83) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna < Jakob Ploom, 74 a (1909).

Laevasõit. Kalaluust kannel

Lüganuse

EIVAD TEÄ MEIE NAISED,
mida tegid meie mehed
Viru kuuskede vilussa,
Arju tammede tagana.
Vened säälla vessetije,
laiva kaata kaabitije.
Viis õli meesta vestamassa,
kuus õli kumma külle päälla,
seitse vene servä päälla,
kaheksa kabude päälla,
kümme kumma küllje päälla.

Sai see vene vestetusta,
kaabitust sai laiva kaasi,
tõugeti vene vesile,
laiva kaasi lainedeie.
Otsitije sõudajuida,
sõudajuida, jõudajuida,
kahe aeru kandajuida.
Pandi vanad sõudemaie,
noored päälta vahtimaie.
Vanad sõusid, pääd vabisid,
kõik ne’ lõvaluud lõdisid.
Pandi noored sõudemaie,
vanad päälta vahtimaie.
Noored sõusid, noored jõusid,
noored sõusid, aerud nõtked,
vingid vitsased nidemed,
naurid nahka õmbelused.

Mida merest toodanesi?
toodi see sileda siiga,
toodi see aleda augi,
lõiguti lõhe punane.
Mida neista tehtanesi
sija suure seljaluusta –
avvi suure amba-asta –
lõhe laija lõvvaluusta?
Säält sai pilli veljajani,
kannel kanakeiseleni.

Ei saand pillida ajama.
ei saand vijul veeremaie,
ei saand kannel kaikumaie.
Peksid mehed, peksid naised,
peksid pijad, peksid poisid.
Mull õli üksi ainik venda,
seegi piimilla peetu,
seegi võilla võõrudetu,
kanamunil kasvadetu,
sia lihal leppidetu.
See võtt peksä peigalalla,
lei sõrme nimetumalla –
siis sai pillida ajama
siis sai vijul veeremaie,
siis sai kannel kaikumaie.
Ninda üüsi velja pilli,
kui see nuttas nurmeneida
isa eesta menesassa,
menässä mehe kodoje.
Tekst: H III 1, 729/32 (7) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1890), viis: EÜS XII 1407 (19) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Laevasõit, Kannel

Jõhvi

Kiigelaul

MARIA VENETA VESTI,
Iiessu kaapi laiva kanti.
Sai sie vene vessetusta,
laiva kaas sai kaabitusta,
viedi nied vened vesije,
lükkas laevad lüüdingeie.

Tuodi vanad, tuodi nuored,
pandi vanad sõudamaie,
noored päälta vaatamaie.
Vanad sõudsid, ei nad jõudand,
vanad sõudsid pääd vabisid,
kõik nied lõualuud lõdisid.

Pandi nuored sõudemaie –
nuored sõudsid, nuored jõudsid,
pitki merda, põigi merda,
pitki Peibise jõgeda.

Tuodi sie sileda siiga,
tuodi sie aleda augi,
lõigeti lõhe punane,
Tehti kannel veljelesa
lõhe suure lõualuista,
avi suure ambaluista,
siia suure seljaluista.

Kõik seda kannelta ajasid,
küla piiad, küla poisid,
ei saand äälta kannelile,
kuuel kielele kumada.

Tuodi minu nuorem venda,
Sie sai äelta kannelile –
Siis sie kanneli kajasi,
Kuue kieline kumasi.
Nenda’p vieris venna pilli,
Kui sie nuttas nuori neidu,
Velje pill on vierusambi
Velje kannel kaikusambi (1).

1 kaikuma = erschallen.

Viis: Liina Krasmann (EÜS VI 891 (80) < Illuka v, Kurtna m – K. Luud, P. Penna, 1905), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 319/20 (481) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Laeva tegemine. Kannel

Jõhvi

Kiigelaul

MARIA VENETA VESTI,
Iiessu kaapi laiva kanti;
sai sie vene vessetusta,
laiva kaas sai kaabitusta,
viedi nied vened vesije,
lükkas laevad lüüdingeie.

Tuodi vanad, tuodi nuored,
pandi vanad sõudamaie,
noored päälta vaatamaie.
Vanad sõudsid, vanad ei jõudand,
vanad sõudsid pääd vabisid,
kõik nied lõualuud lõdisid.

Pandi nuored sõudemaie,
vanad päälta vaatamaie.
nuored sõudsid, nuored jõudsid,
pitki merda, põigi merda,
pitki Peibise jõgeda.

Tuodi sie sileda siiga,
tuodi sie aleda augi,
lõigeti lõhe punane,
tehti kannel veljelesa
lõhe suure lõualuista,
avi suure ambaluista,
siia suure seljaluista.

Kõik seda kannelta ajasid,
küla piiad, küla poisid –
ei saand äälta kannelile,
kuue kielele kumada.

Tuodi minu nuorem venda,
sie sai äelta kannelile;
siis sie kanneli kajasi,
kuu kieline kumasi.
Nenda’p vieris venna pilli,
kui sie nuttas nuori neidu,
velje pill on vierusambi.
velje kannel kaikusambi (1).

1 kaikuma = erschallen.

Tekst: H II 1, 319/20 (481) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov,  O. Kallas < Mall Nurk, 63 a. (1888); viis: EÜS II 757 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a (1909).