Haned kadunud. Suur tamm. Venna kirvehaav
Kambja
ESAKENE ENNEKENE,
muile annid muida tööda,
sulastele suurta tööda –
mulle annid halba tööda:
mulle annid ani hoita,
ani hoita, kanad kaitsa.
Ai ma ani vesile,
kanad kulla kastele
liiger-laager laintelle.
Tuli tuulta muialt maalta,
ai mu ani vesilta,
kanad kulla kastelta,
liiger-laager laintelta.
Lätsin ani otsimaie.
Vastu tulli kümme kündjad,
üheksa tuli äestajad,
sada saadu rookijad,
tuhat tukki korjajat.
Võtti kündjal kõnelda,
äestajal heita häälta:
„Kas te näite minnu ani?”
Ei se kündija kõnele,
äestaja ei heita häälte.
Võtsin kündjal kübara,
äestajal hääh hobuse,
saadu rookije sadula –
joba kündja kõneles,
äestaja heitis häälta:
„Mänäs olli teie ani?”
„Kuldasiivu, karda-kaala,
hõbe nõtsiga mõlema!”
„Mine Mõõlo mõisehe,
sääl su ane tapetakse.”
Lätsi Mõõlo mõisehe.
Vaatin mina vaatin,
mes mull süvve andanes –
anti oma ani liha;
vaatin mina vaatin,
mes mull juvva andanes –
anti oma ani verda.
Pistsin liha peosse,
käänin vere käisesse.
Viisin ma liha kodusse,
matsen põllu-pindrasse.
Vaatin mina vaatin,
mes säält välja kasvanesse –
välja kasvi suure tamme,
suure tamme, pikka oksa.
Tamm taht taivasta laota,
pikka oksa pilved pildu.
Võtsen vellele kõnelda:
„Velle hella poisikene,
ihu kirves kirju-varsi.
tao tuli-teravas,
siis mine tamme raiumaie!”
Veli läts tamme raiumaie,
ragus käe, raius jala,
ragus kümme külle-luuta,
ragus katski kaala-luuta,
veri karas versta maata.
Lätsin velle vaatamaie,
tei ma kolme kookikista:
üte tei sialihasta,
tõise kanamunasta,
kolmas piima päälistesta.
„Söö sa sia lihani,
kae kanamunani,
pista piima päälistesta!”
Veli vasto kostimaie:
„Söö esi sa sea lihani,
kae esi kanamunani,
pista piima päälisteni. –
Kui ma johu koolemaie,
tee mulle tinane kirstu,
raiu mulle rahane risti,
põdraluust tee põõnake,
sikka sarvest tee sagara.
Ärä vii mo reella,
ega vii ratastella –
ratta kurje raputama,
regi kurja riputama.
Vii mu viie sõrmene,
kanna katten käela,
siis pane mulda mu hingamaie.”
EÜS V 143 (31) ja H III 21, 544/7 (7) < Kambja