Sangaste
SIIN OM HULKU NÄIDESSIIDA,
mõni rinda mõrseijda,
ära om viidu hää poisi –
viksi viidu Venemaale,
punapõse Poolamaale.
Ootage, näiu noore,
ootage, kannatage,
ootke ütessä suveda,
viitke viisi hainaaiga,
kümme külma talvekesta –
sis tulep mihe teil sõasta,
poisi noore Poolamaalta,
kaasa värvatu väesta.
Sis viiäs näiu sinna maale,
kon nee näiu tööd ei tee,
kaas ei kua kangejida. –
Kon see nirgi niidu niidi,
kon nee põdra põllu põimi,
kon nee kärbi käänva koo,
kon nee käiva känga laani,
veerva vikersuka laani.
Mis om siin jo neoki poisi –
esi omma musta kui nee muti,
esi kurja kui nee konna,
esi ropu kui nee roti,
käiva kitsega kerikun,
emmüsega heinamaale.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (sünd. Vaher, pärit Sangastest) (H II 31, 607/8 (72) < Otepää khk – J. Tammemägi < Sangaste khk, Pringi v, Kuikatsi (MT on 20. a. eest Otepää khk Arulasse elama asunud), 1890) (Salme Vijand, 20. XII. 27).