Ema haual
Sangaste
Tütar ema haua pääl
EMAKÕNE MEMMEKÕNE,
rühksed koolda, ei eläde.
mõtsid kooba kullast tettü,
havva vasesta valetu.
Ole-ei kuupa kullast tettü,
haud ei vasesta valetu! –
Kuup om külmista kivesta,
haud om mustasta mullasta;
kuup om ärä kopitenu
haud om ärä hallitenu.
Vaene laits ma vaimukõne,
lätsi emä havva manu,
liitse emä liiva ligi.
Sääl iks linki liigutesi,
kalmu kaasi kangutesi:
„Tule iks üles, emäkõne,
astu üles, armukõne,
tule teeda juhateme,
elukõista ehtimaie!
Tule liivast, anna lina,
astu avvast, anna hamet!
Tule ütesse tunnisse,
astu ahju-palankusse!”
Emä sis vasta ütelie,
armu vasta avaltie (hauast?):
„Ei või tulla, ei või minnä,
Ei või tulla, tütärlatsi,
ei või astu armas latsi –
ei või tulla ehtimaije
elu teeda juhtumaie:
mul om manna maa-haisu,
suu manna surma-haisu,
linikin on liiva-lõhna,
kaputin om kalmu-haisu,
käe manne kärnä-aisu.
Silma süüdü sitikile,
huule joostu joosikile,
pale mardikile maatu.”
“Tule iks üles, emakõne,
Astu üles, armukõne!
Ma ti lipe livvakude,
musta mugla mollikude,
mõse iks manta maa-haisu,
kaputilta kalmu-haisu,
suu manta surma-haisu,
kõrvustegi kõlla-lõhna,
silmistegi sine-haisu.
Tule üks üles, emäkõne,
astu üles, armukõne!”
Emä sis vasta ütelie,
armu vasta avaltie:
„Ei või tulla, ei või minnä,
ei või tulla, tütärlatsi,
ei või astu, armas latsi:
külä kündija nägime,
valla karjusse kaesse:
kes om seda enne nännü,
enne nännü, muiste kuuldnu,
et om koolu kodu tullu,
havvan ollu ellu tullu,
maha matet maija tullu!
Kütä sanna sa küläle,
havvu vihta võõrile –
säält saad avvu enele.”
Emakene memmekõne,
jät mu küla ehitada,
valla naiste valmistada. –
Küla ehit külipäidi,
valla naene vastupäidi.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 301), teksti Kristjan Gross (H II 31, 852/5 (1) < Sangaste khk, Laatre v, 1889), täiendatud (H II 51, 325/7 (1) < Riia l. < Sangaste khk – A. Luksepp, 1894).