Ema haual
Sangaste
ÄRÄ KOOLI EMÄKENE,
ärä ellä armuken,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
Emä panti lautsille,
armu iste jalutsille,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
emä panti kirstu sisse,
armu kerstu otsa sisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
emä viidi lävest välja,
armu iste aknast välja,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viidi teeda mööda,
armu aste haina mööda,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
jäin mina maha marja-suuru,
põrmandulle põrmu-suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
läve alla läätsa suuru,
kivi alla kirbu suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
Kon mina istse, seal mina ikse,
kon mina saise, sääl mina nutse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
sinna tekkus tiigikene,
kallas kalajärvekene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
Aste mina kua rada,
es ole kotta kutsujada,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
aste mina aida rada,
es ole aidast andejada,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
Võõras and tühja, ütel: tüki,
and ta pala, ütel: palju,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
kik pand kiku kirjaesse,
kik pand pala paberisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
Lätsi mina ema havva pääle,
hõikasin siis vaesekene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
„Emakene hellakene,
tule mul armu andejasse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!”
Emakene kostanessa:
„Es või tõusta, es või tõusta,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see,
mull om manu maahaisu,
suu man om surma-haisu,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ei tule koolijas koduje,
külmajalga kamberisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!”
Üles kirjutanud Jaak Tamm (koguja) (EÜS IV 387 (788) < Sangaste khk, Tõlliste v – M. Kampmann (saatja)).