Tilluke teopoiss. Hobune varastatud. Nutust järv
Sangaste
OLIN MA VÄIKE MEHIKENE,
põlve kõrgu poisikene, vaat luu-li, vaat-luu,
põlve kõrgu poisikene,
öösi peksin mõisa rehe,
päeva kündsin mõõdumaa, vaat luu-li, vaat-luu,
päeva kündsin mõõdumaa.
Panin ma hobu ampi (lumpi) sööma,
ise heitsin magama, vaat luu-li, vaat-luu,
ise heitsin magama,
tuli varas vaarikust,
kuri mees tuli kuusikust, vaat luu-li, vaat-luu,
kuri mees tuli kuusikust,
varast mu ilusa hiirukese,
kure-karva kõrvikese, vaat luu-li, vaat-luu,
kure-karva kõrvikese,
vei metsa tille täku,
rohelise (rohilise) ruunakese, vaat luu-li, vaat-luu,
rohelise (rohilise) ruunakese.
Oh mu ilus hiirukene,
kure-karva kõrvikene, vaat luu-li, vaat-luu,
kure-karva kõrvikene!
Kus ma istun, sääl ma nutan (iken),
kus ma seisan, seinad märjad, vaat luu-li, vaat-luu,
kus ma seisan, seinad märjad,
sinna tilgub tiigikene,
kaunis kalajärvekene, vaat luu-li, vaat-luu,
kaunis kalajärvekene.
Viis kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti L. Kuusik (E 64036 < Sangaste khk, 1929).