Palju tütreid
Sangaste
Tütred vette
EMÄ POIGA KASVATANU,
saatse poja kosjuile.
Poia tull kodu kosjuulta,
visas kinda lavva pääle,
lask ta laasi lavva pääle,
esi pääle ikemaie.
Emä läits manu küsümä:
„Mis sa iked, pojakõne?” –
„Emäkõne, memekõne,
tohi naine mulle tulla,
et sul palju tütarida.
Võtid kõrdsina kõnelda,
kõrdsi lavva pääl laulda,
et sul palju tütterida.”
Võtse esä jo vihassa,
panni veli pal’luessä.
Imä vei tütäred väräista,
ani kaagat aia otsan,
teder ukerd tii veeren,
parts präägud pajo veeren:
„Emäkõne, memekõne,
kelles sa varra vetta viit?”
„Minijile leevä luvva,
poejile kirvest pöördä.”
Ann läits anis aia otsa,
Krõõt läits kures kuhja otsa,
Tiiu läits tedres tii viirde,
Mai läits pardsis paju viirde.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (97) < Sangaste khk, 1909), tekst: Lotta Küppär (87 a) (H II 6, 775/6 (106) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul, 1890).