Palju tütreid
Rannu
Tütred vette
POEGA SÕITIS KOSJATEEDA,
ajas neiu asjasida.
Tulli kosjasta koduje,
viskas vöö varna peale,
kindad kaabu ääre peale,
esi pääle nutemaie.
Kes tulli manu küsimaie?
Oma hella emakene:
„Miks sa nutad, poiga noori?”
„Mis ma nutan, memmekene –
ei tule naine minule,
ei saa mini sinule,
et sul pallu tüterida,
enamb elme tahtijaida.
Vii sa tüterid vesile,
kanna lapsed lainetelle!”
Ema vot kuulda hullu juttu,
viis ta tüterid vesile,
kandis lapsed lainetelle.
Ema läks kajolt vetta tuuma,
Kai olli kajo kooju otsas.
„Paras, paras, memmekene,
esi tuled kajolt vetta tuuma –
kus see kuldane minijas,
hõbetane poja naine?”
Mini makkab voodiessa,
pojanaine patjadessa.
Ema hakkas nutemaie:
„Kui oles kümme tütterida,
küll oles tööda kümmenile –
kaks hakkas kangasta kuduma,
kolm panes linu kolkimaie,
viis panes villu ketramaie.”
1 (anded)
Viis: Ann Tampere (61 a) (ERA II 16, 520 (10) < Rannu khk ja v, Uniküla, Andresjaani t – H. Tampere, 1929), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 339/40 (14) < Rannu khk, 1889).