Oleks. Kaevul kosija. Kalajärv
Kambja
JAANIKENE POISIKENE,
tii mul saksa saanikene –
ma lään maale sõitemaije.
Sõidin Soome silda mööda,
Kuramaa mägesid mööda,
Kuramaa mäed kumasid,
Soome silda nõkutelles,
aluspalki paugatelles.
Viru neidised vaatsid:
„Olles si meesi minule –
hobu iis tal kui si osja,
täkku iis tal kui si tähte,
isi pääle kui si päeva,
kübar pääs kirikukirja,
vöö tal vööle riia-risti.
Kos ta mängatas hobusta –
sinna mäe mängatelles,
kos ta tantsitas hobusta –
sinna tantsitas tamme,
kos ta keerutas hobusta,
sinna keeritas kiriku,
kos ta andis hobul juua,
sinna tekis tiigikene,
kasvis kala järvekene:
kalad kulladsed siissa,
purikil pügalad külles,
säinad saared sellad paksud,
ahven alli laiguline.”
Laulnud Mari Paabu (60 a) (EÜS VII 2717 (29) ja EÜS VII 2666/7 (40) < Kambja khk – stud. P. Tats, 1910).