Kurg künnab. Kass kaevus
Sangaste
LÄTSIN MINA MÕTSA HOMMIGULT,
hommigult ja õdangult,
pühapäivä hommungult,
äripäivä õdangult.
Näi mina kurgõ kündavat,
varese vagu ajavat,
tedre tõugu tegevät,
araku taga äestavat.
Kõputi ma kure kondi pääle,
arakule hanna pääle,
tedrele ma siiva pääle,
ära tapsin vana varese. –
Säält sai süvvä, säält sai müvvä,
säält sai liha liina vijä,
osa sai orjõlõ jagadõ,
pää sai pärnu päälikile,
jala sai talli Jakobile,
sulõ sai surnu junkurile.
säält sai hulka horsteida,
mõhe täüe maukeida.
Tulli kassi, kiilu silma,
kiilu silma, nõõlu handa,
sei neid hulka horsteida,
mõhe täue maukeida.
Käänd ta käpä rupikude –
päält ta võt’i päälispiimä,
alt ta võt’i haput piimä,
keskelt keeru koorekesta.
Võti mina hulka hurteida,
külä karja koerteida,
Lätsin kassi kiputama.
Kass kargas küla kaivusse –
kahju kaevust, kahju kasust,
suuremb kahju kallist viist.
Viis ja tekst: Ain Park (umb 65) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909) ja (EÜS VI 341 (27) – Mõttus ja J. Sossi, 1911); täiendatud (H II 44, 617 (57) < Sangaste khk, Pringi v. – J. Tammemägi < Ann Kopel (sünd Vaher, 76 a), 1893) ja (H II 44, 629 (89) < Otepää < Sangaste – J. Tammemägi, 1893).