Kitse laul
Kambja
KIPSAN-KIPSAN, ÕNNUKÕNE,
kips om kerge kargamaie:
kips, kips, kips, kips, mäk, mäk, mäk.
kips, kips, kips, kips, mäk, mäk, mäk.
Tuusta, tuusta tulevad,
talve ilmad tuiskavad.
Kui kips karjast kodu tulli,
kodu tulli mäk mäk mäk,
kepsu lei ta keset muru,
tantsu tare läve iin.
„Peremiis, peremiheke,
perenaine, naisekene,
kui tei anna kipsul kaaru,
mina kargan kapsta aida,
tantsin tee tapu aia,
üpan tee oa aida,
kipsan tee kanepi aida,
sõkun kõik vilja väljä.”
Perenaine naratas,
peremiis siis pahantas,
käskis kipsul kaaru anda,
kips jät vilja rikumata.
Laulnud M. Klink (EÜS II 17 (54) ja EÜS II 73/4 (54) < Tartu l < Kambja khk – Peeter Kurg (hr. Bruus’i abiga), 1905).