Hollandi sulane. Härjad murtud
Otepää
OLLI MINA ORJAN OTTEPÄN,
käisi karjan Kammian,
Soomemaal olli sulasen.
Künni üles härra nurme,
risti-rästi Riia nurme;
aie mina adra kivi taade,
tsusksi piidsa peendreeda,
lassi härga laaneessa.
Tuli susi Soomeesta,
laia käppa laaneesta:
kiskus minu kirju härja,
murdis minu musta härja,
lahkus minu laugi härja.
Lätsi mina kodu ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes mull kodun vasta tulli?
Esa kodun vasta tulli.
„Mis sa ikket, kallis poega?
„Miks ei ikke, taadikene! –
Olli mina orjan Ottepän,
käisi karjan Kammian,
Soomemaal olli sulasen.
Künni üles härra nurme,
risti-rästi Riia nurme;
aie mina adra kivi taade,
tsusksi piidsa peendreeda,
lassi härga laaneessa.
Tuli susi Soomeesta,
laiakäppa laaneesta:
kiskus minu kirju härja,
murdis minu musta härja,
lahkus minu laugi härja.”
„Ära ikke, kallis poega,
mull om kodun kolmi ruuna,
esi istu hiiru sälga,
poja pane paadi sälga,
kubia säe kul’luste sälga.
Lase kui maa mürises,
lase kui taivas jõrises,
lase et kuu käi kummali,
pilve lööva pillakaari!”
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grosschmidt (H IV 4, 647 (2) ja H IV 4, 648 (3) < Otepää khk, 1887).