Hobune varastatud
Sangaste
LÄTSI SOODE SÕITEMAIE,
näie ma sooda suitsavad,
palu pikaste palavad –
mõtsi ma mõisa palavat.
Ai ma manu kaemä:
soo tekk sulaja õlut,
palu armast aaniket.
Jõi ma toobi, jõi ma katsi,
kolmandat ka koogutelli,
neljandat ma neelati,
viiendat ma veeritäsi.
Sääl jäi mina joobunessä,
hobune jäi hüübinessä.
Lätsi variku ma magama,
jala panni kannu pääle.
Seeni tull varas varikust,
kuri meesi kuusikust.
Varast minno hää hobese,
varast saaritse sadule,
kilingitse keppikese,
välimitse väidsekese,
rohilitse roosakese.
Lät´s´i ma kodu ikkõ-õn,
ikkõ-õnna esä manu.
„Missa ikõt, pojakõnõ?”
„Miks ei ike, esäkene!
Lätsi soode sõitemaie,
näie ma sooda suitsavad,
palu pikaste palavad –
mõtsi ma mõisa palavat.
Ai ma manu kaemä:
soo tekk sulaja õlut,
palu armast aaniket.
Jõi ma toobi, jõi ma katsi,
kolmandat ka koogutelli,
neljandat ma neelati,
viiendat ma veeritäsi.
Sääl jäi mina joobunessä,
hobune jäi hüübinessä.
Lätsi variku ma magama,
jala panni kannu pääle.
Seeni tull varas varikust,
kuri meesi kuusikust.
Varast minno hää hobese,
varast saaritse sadule,
kilingitse keppikese,
välimitse väidsekese,
rohilitse roosakese.”
„Ära ikke, poiga noori!
Mul on kotun kolmi ruuna –
võta hiiru, istu sälgä,
kõrvil lase kõrval käia,
mustal lase muidu sõita!”
Viis: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 213 (104) < Sangaste khk, Restu v – A. Kiiss, 1909), tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 163/4 (3) < Sangaste khk, Uniküla v – Friedrich Kuhlbars, 1869 (kogutud), 1889 (saadetud).