Venna sõjalugu
Otepää
KES TÕI SÕ’A SÕNUMIDA?
Vanem tõi sõ’a sõnumida.
Kes peap sõtta minemaie?
Noorem veli peap minema.
Esa otsis hobusida,
veli valmist vankerida,
ema kudus kirju kinda,
sõsar ummel aetu amme.
Sõsar vellelta küsima:
„Minu hella vellekene,
millal saad kodo tulema
milal saan sino nägema,
sino kaela hakkamaie?”
Veli vasta kostemaie:
„Kui saap taplus tapeltut,
võimus meij võidetut,
kui nee lepa lehte lääva,
paju punsu ajavad.”
Sai see taplus tapeltut,
võimus sai võidetut,
juba lepa lehte lääva,
paju punsu ajavad.
Tuli veli sõast koju.
Peni haukab esmast kõrda,
tuli ema kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab tõista kõrda,
tuli esa kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab kolmat kõrda,
tuli veli kaema:
es ta tunne oma velle.
Peni haukab neljat kõrda,
Tulli sõsar kaema:
sõsar tuuse oma velle
aetusta hammeest,
kirivista kindiist.
„Minu hella vellekene,
kuis om sõ’as lugu läind?
Kas mõlati sääl mõõgasida,
vai tapeldi sääl taperida?
„Minu hella sõsarake,
mõloti sääl mõõkasida,
tapelti sääl taperiga!”
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Vuks (EKS 8° 3, 58/9 < Otepää khk, Nuustaku, 1873).