Hobune varastatud
Kambja
OL’LI MINA TIL’LE TEOPOISSI,
üüse pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdumaad.
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.
Lätsi mina kodu iketen.
Kes tanumin vasta tul’li?
Taat’ tanumin vasta tul’li.
„Mes sä ikket, Endrik poig?”
„Mes ma ike taadikene –
panni mina obu süüma,
suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala-katte kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
varas miis tulli varistikust,
varas’t minu il’le obu,
il’le obu, til’le täku.”
„Ärä ike, Endrik poig,
mul om kotun kolme ruuna –
üits om iiru, tõine alli,
kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu säl’gä,
kõrvil lase kõrval sõita,
mustal lase muidu joosta!”
Lätsi mina üle Rõngu silla,
Rõngu silda raksatu,
aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätü,
sääl ma mursi mõõga otsa,
sääl mo kulda sõrmus kat’te,
sääl mina ot’se upakeli,
sääl mina käisi käpakeli.
Rõngu neiju minnu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
„Oles see meesi mulle saassi –
suvel saisas söömätä,
talvel tandsis kän’gätä!”
Laulmise järele üles kirjutatud.
Laulnud Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (29) ja EÜS V 29/31 (29) < Kambja khk, Kodijärve v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).