Mitu halba ilma peal
Sangaste
KOLM OL´L´ ILMAN IKIJAT,
alle ilma armetut:
üts küll olli vaenelatsi,
tõne ilma imätä varsa,
kolmas vaene läskä naine.
Mis ikk vaenõ läskä nainõ?
Ikk ta sängu säädeenna,
palajata pandõena,
läsä leibä süvveen.
Mis ikk esäldä poig?
Ikk ta atra köüdeenna,
Adra päädä pästeenna.
Mis ikk imäldä tütär?
Ikk ta kirstu keerdeen,
ikk ta vakka vallõen.
Kunas ta kehvä kirstu keeri,
vaenõ latsi vaka vali?
Üte kodi iks kuuvalgõn,
tõsõ haard ao valgõn –
kua kodi kuu valgõn,
tollõ kulla otsa koiõ;
kua vedi päävä virun,
toolõ vasõ viirde vedi;
kua kodi päävä vilun,
toolõ kerjä keskede.
Sõski om kirstun kireveid,
all kaasõ kalõviid;
sääl om tuhat trullitut,
tuhat ilma trullimata;
säält saa anda ahnilõ,
pillu pikile nõnulõ.
Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II, 59, 816 (4) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1898), teksti Gustav Seen (H II 6, 781/2 (2) < Sangaste khk ja v < Els?, 1890), täiendatud (H II 5, 582 (267) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).