Lauliku vaev
Sangaste
MAHA MINA PESSI MUSTA RIHE,
maha aije aganitse,
maha saadi saisuledse,
maha põrmutse põroti,
es jää utsu otsa pääle,
es jää põrmu põse pääle –
udsu jäije usse pääle,
põrmu rihe põrmadule.
Enämb vaiva laulijal,
kui om rihe-pesijäl –
laulu lauli – tõist murehti,
rihe pessi – tuo unehti.
Tuo är’ tulgu mu sõnole,
tuo är’ lasku mu laulule,
kell sõna’ tsia süödü,
laul lamba lakatedu –
mull sõna’ sepä tettü
sõna’ sepä-selli tettü.
Külänaise’ memmekese’,
kui teil sõnno puudunese,
võtke võlgo minosta –
mull om man mati täüsi,
kodu jäti koti tävve.
Ega ma teile muido anna’ –
pange’ poisi’ tie’ pandis,
noore-mehe’ nuuma pääle:
teil om poisi’ nigu pildi’,
noore-mehe’ nigu nuku,
meil om poisi’ nigu pulsti’,
noore-mehe’ nigu nuusti.
Viis: Ain Park (65 a) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 490/2 (143) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).