Kuldnaine
Rannu
JAANIKENE, POISIKENE,
Jaanike, saani tegija,
kuldakõrvi kirjutaja –
lubasid naiseta elada,
abikaasata kasuda.
Elanud ühegi aasta,
pääle mõne päivakese!
Võtsid teha puusta naista,
haavast teha Annekesta,
kasest teha Kaiekesta,
marjavarsista Marida.
Ei sa saanud puusta naista,
läksid seppa palviele.
Leidsid sepad seismasta,
sepa poisid puhkamasta.
„Mis sa seisad, seppakene,
puhkad, seppa poisikene?
Tii mulle tinane naine,
vala vaskene emanda,
pane kulda palgeesse,
hobõ õla nukadesse,
vaske jala varvastesse!”
Sepp ei teinud, sepp ei valand,
teinud ei tinasta naista,
valand ei vaskist emandat.
(Võtid konna künka otsast,
viisid sa konna koduje,
oed nurgasta nurama.
pikkemb meie piima pütti,
kõrgem mei koorekirnu,
suuremb meie soola vakka,
laiemb me leiva labidas,
kui see viimne vennanaine.)
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 337 (11) < Rannu khk, 1889)