17. ÜKS MUL ÜTLEB: „LAALA, LAALA!” (Lüg)

Laulu võim. Lust laulud õpitud

Lüganuse

sept_18_2r_

ÜKS MUL ÜTLEB: „LAALA, LAALA,”
teine jälle: „Luule, luule.”
Ma pole loodud laulijaksi,
ma olen loodud kündijaksi,
kündijaksi, külvajaksi,
musta mulla pöörajaksi.

Kui mina hakkan luulamaie,
luulamaie, laalamaie,
tuleb küla kuulamaie,
valda viis tuleb vaatamaie,
isandad hoost ju hoidemaie,
saksad servi seisamaie.
Küla kuulab katukselta,
vald aga vahib vainijulta,
santi sauna sõnnikulta,
rikas reie katukselta –
kuulavad minu sõnuda,
lapse halva laulusida:
„Kust see laps need laulud võtnud,
hiljuke sõnad osanud?
See oli Harjus õppimassa,
Järvas viisi võttemassa.”

Mina mõistan, vasta kostan:
„Ma polnud Harjus õppimassa,
Järvas viisi võttemassa –
Harjus õppisid õeksed,
võtsid viisi vennanaesed. –
Ma olen, poega, tööda teinud,
vaenelaps olen näinud vaeva,
ma olen õppinud sõnuda,
pannud kokku palveeida:
viru vikati löölla,
järva äkete järele,
harju adra kurgedella.
Kui olin käes ma kannetava,
süle sees olin suigutava,
eit käis pulmas viies, kuues,
sõitis saes seitsmendamas,
kandis mind ju kaasajani –
sealt mina, lapsi laulud õppind,
hiljuke sõnad osanud.
Lood ma võtsin lutsu suusta,
augi hammaste vahelta,
laulud latika ninasta,
sõnad särje soomuksesta.”
Tekst: EÜS XII, 1449/1453 (42) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. – V. Rosenstrauch < Ann Nimvals, 72 a. (1915); viis: EÜS XII 1407 (24) < Lüganuse khk, Maidla v, Tarumaa k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Tagged with:
Posted in Lüürilised laulud maast ja ilmast