6. LÕU, LÕU, KORU, KORU!

Karjase leivakott

Sangaste

san_27_kari_H_II_59_817_(12)_1r

LÕU, LÕU, KORU, KORU,
lõhu, päivi, lõunaeida,
koru, päivi, korgeeida!
Saiva saksa süümaile,
teopoisi pruukostile.

Kavva käve ma karjana,
kavva karja oole pääle,
kavva lauli lambeida,
kavva vahe (vaatasin) vasikida,
kavva tõbrast ma tõreli.
Tõbras´ ütel´ tõrdu ollev,
vasik ütel´ vaadi ollev.

Mis mull palgas pakuti,
ajastajas arvati?
Lammas´ sai mull laulemast,
kide keele pesemäst,
ude uule liikumast.

Kari iks mõtsa aeti,
kar´us karja saadeti,
peni’ perrä pesseti,
muru manu murreti.

Väikene oll leevä-muru.
Miä murra ma Mustile,
kua anna Armile,
miä kakka Krandsile,
miä viska Viilasele?
Käe murra ma Mustile,
sõrme anna Armile.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 817 (12)< Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898); tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 439/40 (107) < Sangaste khk – J. Hurt, 1877), täiendatud (ERM 144, 60 (75) < Sangaste khk, v, – A. Karu < Mari Rebane (60 a), 1920).

Tagged with:
Posted in Õdagu