Loomine. Meie ja teie küla poisid
Vaivara
PÜHÄ PÜRJE LINNUKENE,
püha pürje, sine särge,
lenda-eli linnukene,
lenda-eli, liuge-eli.
Lendab meie koppelie,
otsis maad munedessa,
aset poigi aududessa.
Leidas pesa kulla-karva:
„Sie pean pesa tegema,
sie pean munad munema,
sie pojad audumaie!”
Audus kuu, audus kaksi,
kolmandagi poolelista,
neljandagi natukesta.
Akkas alla vahtimaie:
joo pojad veri sulessa!
Akkas poigia jagama:
üks sai ülgesta mereje,
tõine luigest taivaaie,
kolmas sai Jumala kukkest.
Hüüdas ülgea meresta,
laulas luige taivaasta,
kaarutas Jumala kukke:
„Väljä, väljä, noored mehed,
väljä kaupa ostamaie,
tütriku keriku pärga,
naiste põlle narmasida!”
Vot kus poisid, Kurtna poisid,
need on valla valite poisid,
ülgäl sööväd, ülgal joovad,
ülgäl ostavad olutta,
margul maksavad rahada,
polgul pooli koppikuida.
Kui näväd keriku lähväd,
hobo on alla kui se ahjo,
ise päälla kui se päive,
kübär kui keriku kella,
vöö kui linna lippu linti.
Vot need raiped Ratva poisid,
ilged Illuka poisid,
kui näväd keriku lähvad,
hobo on alla hallitanud,
ise päälle päivitanud,
kübär on kivista tehtud,
vöö kuuse kooredesta,
saapad on jalas savesta.
Tekst: H II 7, 47/9 (7) < Vaivara khk – M. Treuberg (1890); viis: EÜS VI 904 (134-138)< Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots (1909).