Salme laul
Lüganuse
PALJO ILMALIST IMETA,
ilmalist imeteguda,
kui Salme salussa kasvi,
imme iessa üleni:
kasvi vüöta, kasvi tüöta,
sie kasvi kahe käsita,
ilma piimata ülenes,
tõussi tuoja kummelita.
Seda toiti mahlakaske,
marjapõõsad elatid,
Sai sie Salme kasvanessa,
sai imme üleneesta.
Tulid Salme kosjalased:
tuli Kuu, tuli Päiva,
tuli Kuu sulasilla,
Päiva paljo poigilessa.
„Ei mina tule kulles Kuule,
Pärg en Päävale tõota.
Kuul on kuusi ammetita:
vahest kaob, vahest kasvab,
vahest kaob kannikalle,
vahest kasvab katkudella,
vahest kuu varagi tõuseb,
vahest tõuseb valgeella,
vahest enne valgedetta.
Päiv on pahaammetine:
kui on ele einaaega,
siis ta vihmada viristab,
kui on kaunis kaurakülvi,
siis ta põudada põrutab.”
Tuli tähte poisikene,
Tähte vasta võetie,
järgi alla annetie.
Talli vieti Tähe obune,
Tähe lauku latterie.
„Ise Tähti käi tubaje,
ette suure süömalaua,
taha suuri juomalaua,
alla akuni ilusa.”
Toob pengi pihlakase.
„Süü, Tähti, juo Tähti,
ela, Tähti, ilusesta!”
Tähti sõi, Tähti jõi,
Tähti eli ilusesta,
Tähti mõõkada täristi,
kulda elkuda elisti.
„Tuoge mu omane tubaje,
saatke Salme põrandalle!”
Salme üisi saunikusta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aiga kasvatessa,
anna aiga ehtidessa,
pea on pooleli soetud,
sugemata teine poole.
Jookse eite, jõua eite,
käi, eite, kärmeesta
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu udune särki,
pääle sie ihu ilusa,
tuo minu suureni sõrike,
pääle senna udutse särki.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kroogitud käiksed,
pääle piha peenikesed,
tuo minu põlle poomi kirja,
tuo minu kallis kaularätti.
Jookse, eite, jõua, eite,
käi, eite, kärmeesta,
kärmeesta, kiireesta,
tuo minu kuube, tuo kasuka,
tuo minu vaalitud palakas,
tuo minu tekki tressiline,
siis saab saja soitemaie,
isamees ies ajamaie.”
Tekst: H II 3, 646/7 (259) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890), viis: EÜS XII 1406 (12) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V. Rosenstrauch , Oskar Köster < Miina Küllik (1915).