__________________________________________________________
.
__N o o r u s a e g__
.
.
.
.
__T o r e__n o o r me e s__
1. OI TE VAISED NOORED MEHED (Lüg)
Poiste tundmata saatus
Lüganuse
Mõõga ihumine
OI TE VAISED NOORED MEHED,
kas te teate, kuhu te saate,
kuhu ulka te ujute,
kuhu sekka te saate,
kuhu vakka vaagitakse?
Ei teil aita annetasse,
ei teil kirstu kingitasse,
kasti kaasa ei kannetasse,
aida täit ei andeeida,
kirstu täit ei kindaaida,
laeka täit ei laheaida (1).
Tütruk viiasse mehele,
sellel aidad annetasse,
sellel kirstud kingitasse,
kastid kaasa kannetasse,
aida täied andeeida,
kirstu täied kindaaida;
äi sääl kingib ärja paari,
ämm sääl kingib kitsikese,
annab alli tallekese,
tõutab tõmmu vasika,
et saab rikkast riideelle.
Mind vaid sõlmeta sõdaje,
mind vaid värvita vägeje.
Ei mul aita annetasse,
ei mul kirstu kingitasse,
kasti kaasa kannetasse,
aida täit ei andeeida.
Mis mul aidast annetasse?
püss minul aidast annetasse,
kiiver kirstust kingitasse,
pajuniit (pajukit?) mul paisatasse.
Ei ole orjalla omada,
sulasel ei saatijada,
vaesel lapsel vaatijada,
ei ole eite itkemassa,
taati taga rääkimassa,
venda vaest ei vaatamassa,
naist ei noort ei nuttamassa,
õde kallist katsumassa.
Kes minul ku’ub uue kuue,
kes minul kingib kindapaari,
kes minul soovib sukapaari,
kes minu peab peenes särkis,
kes minul vaalib valge särgi,
kes minul õtsib niidiõtsa,
kes minul lõikab lõngaõtsa?
Kuningas vaid vennukene,
see minul ku’ub uue kuue,
see minul kingib kindapaari,
see minul soovib sukapaari,
see minul vaalib valge särgi,
seesene siidi silmerätte,
kalevise kaularätte,
see minul õtsib niidiõtsa,
see minul lõikab lõngaõtsa,
see minul kangast katkesteleb;
see minul annab alli ruuna,
käsib võtta võigi ruuna,
muidu annab musta ruuna,
kõrva annab kõrvikese,
käseb aga sõitada sõdaje.
Läksin sõitades sõdaje.
Ulgun linna uulitsalla,
vahin linna valli päälta,
sihin linna sirmi alta,
linna aga laia lippusida,
toredida tornisida.
Ihun mõeka, istun maassa,
vastai linna vallisida,
mõeda linna müürisida.
Akkan mõeka mõtlemaie:
„Kas õled mõnus mõegukene,
kas õled mõnus mõetamaie,
edev ette võttamaie,
laialt kokku laapamaie?
Kas sina süödad, mis mina söönen,
kas sina joodad, mis mina joonen?”
Mõeka kuuli, mulle kosti:
„Kül mina söödan, kui sina sööned,
kül mina joodan, kui sina jooned.”
Mina kui muistin, kohe kostin:
„Ma söödan südameverda,
annan rindade alusta,
kopsu soonide kohalta,
maksai varside vahelta.”
1 (pruutanne)
Tekst: H II 1, 594/6 (772) < Lüganuse khk, Saka k – M. Ostrow, O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS VI 874 (12)< Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).
MusicSheetViewerPlugin 3.1
.
.
.
.
__Ö ö s e l__ü k s i__
1. EITÄKSIN MINA MAGAMA (Lüg)
Öösel üksi
Lüganuse
EITÄKSIN MINA MAGAMA –
ei ole juure võttijada,
käe pääle käärijada,
sulal suu andijada,
kallil kätte kandijada. –
Kui tuleb õnnis õdangukene,
igamies lähäb oma omaga,
iga kaasa kumpaliku,
kenega mina vaine?
Lähen mina nuttu nurga poole,
tükin tühja voodieie,
kieran selja, leian seina,
kieran külje, leian külma,
löün jalad, leian jalutsi.
Kirbuga mina kõnelen,
lutikaga lüön mina lusti.
Kirp on kõrki kõrvassani,
kirp on kõrki, ei kõnele,
lutik laia, ei lüö lusti.
H II 1, 608 (787) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888); viis: EÜS VI 874 (12,13) < Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).
2. TAAT LÄKS EIDEGA MAGAMA (Vai)
Öösel üksi
Vaivara
TAAT LÄKS EIDEGA MAGAMA,
vend läks nuore nuorikuga,
ode läks oma mehega. –
Kellega mina vaene?
Mina kirbuga konelen,
lutikaga loin mina luori.
Kellel kurdan kurvad mieled,
aled aigedad südamed? –
Kivile keriku tiella,
papi välja paasidelle.
Kivi on korge, ei konele,
paas on laia, ei pajata.
Tekst: H II 1, 46 (58) < Vaivara khk, Härmamäe v – M. Ostrov ja O. Kallas < Pärtel Kesküla, 59 a (1888); viis: EÜS VI (884) 55 < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909).
3. KÕIK LÄHVAD ÕHTU MAGAMA (Lüg)
Öösel üksi
Lüganuse
KÕIK LÄHVAD ÕHTU MAGAMA,
isa läheb emaga,
õde oma mehega,
vend läheb noore noorikuga.
Kellega lähen mina vaene?
Lähen nuttes nurga poole,
tahan kerbuga kõnelda,
lutikaga lüia lusti –
kerp oli kõrk, ei kõnelend,
lutik lai – ei lüia lusti.
Keeran silmad seina poole,
keeran külje, kõik on külmad,
küll on külmad küljelauad,
aledad aluspalakad.
Tekst: EÜS XII, 1491 (69) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V. Rosenstrauch < Miili Randmel (1915); viis: KKI RLH 62 28 (2) < Uniküla – Ruth Mirov, Alviine Schmuul < Emma Osju (1962).
4. VEERE, VEERE, PÄIKENE (Lüg)
Veere, päev. Öösel üksi
Lüganuse
VEERE, VEERE, PÄIKENE,
veere, orja, õhtaaie,
sulase suurta puhkamista,
päivilise päiva veerta.
Tuleb ilja õhtukene,
tuleb pia pimedakene,
vilets videvikukene,
nüüd saab ärra proua juurde,
isand saab emanda juurde,
junkur toa-Juula juurde,
Karja-Mihkel Kaie juurde,
isa läeb ühes emaga,
õde läeb oma mehega,
vend läeb noore noorikuga.
Ma läen nuttes nurga poole,
ma läen tükis tühja päälle,
ma võtan kirbuga kõnelda,
lutikaga lüüa lusti,
täiga tänu pidada.
Tekst: H II 3, 633 (226) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1407 (21) < Lüganuse khk, Aruvälja k – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Ann Ärme (1915).
.
.
.
__N e i u__o o t a b__k o s i l a s t__
1. KUS ME LÄHME VASTA ÖÖDA? (Jh, Lüg)
Neiud öösel käimas
Jõhvi
KUS ME LÄHME VASTA ÖÖDA,
vasta ööda, vasta päeva,
vasta (katude?) kuudada kumada,
vasta ehada eleda,
vasta vali valgeeda?
Ehk me uppume ojaje,
ehk me kaume kasteeie –
kes see otsib meid ojasta,
kes see katsub kasteesta?
Küll peiu otsib ojasta,
kaasa katsub kasteesta,
see viib koiduksi kojuje,
ämarikuksi äraje,
veikeks valgeks vainijulle.
Viis: Katri (SKS Lähteenkorva 368 < Jõhvi khk, Puru k – A. A. Borenius-Lähteenkorva, 1877), tekst: Kai Jahimann (Meijeri eit) (H II 3, 609 (156) < Lüganuse khk, Ädise m < Kadrina – H. Prants, 1890).
2. OLIN ÕITSIS, KÄISIN KARJAS (Jh)
Müüdud neiu
Jõhvi
OLIN ÕITSIS, KÄISIN KARJAS,
oitsin veljen ovosta,
kaitsin velje karjukesta,
oma erra einamaalla,
oma prouva põllomaalla.
Pedakasta üüdis peigo,
kadakasta kannosjalga,
lepasta pale punane:
„Oia, oia, mis sa oiad,
kaitse, kaitse, mis sa kaitsed!
Jo sinu minule müüdi,
jo kallist kaubeletti!”
„Kie minu sinole müüsi,
kie mind kallist kaubelesi?”
„Isa on sinu müünud,
ema kallis kaubellennud,
veljed kaksi tegid kaupa,
sõsared sõna kõnelid.”
Mida ma isale suovin? –
Isale saab sõidu märä;
isa mengu söitamaie,
märä mättaste vahele:
ise pääle päivitago,
sadol selga sammaldago!!
Mida ma emale suovin? –
Emale saab lüpsi lehma;
ema lehma lüpsamaie:
üks (nisa) vetta, tõine verda,
kolmas sai ilusa piima,
neljas selget võida ruuget!
Mida ma vennale suovin? –
Vennale vägävad ärjad;
veli mengu kündemaie:
ärjad vaole vajogo,
ise pieni pientarai,
ikked jäägo itkemaie,
kured jäägo kurtamaie,
sahad sahti lõikamaie,
lipitimed leinamaie!
Mida ma õele suovin? –
Õele saab suuri sõlge;
õde (läeb) karja saatamaie,
sõlge rinnasta kadoma,
külälapsed leidamaie,
mitte kättä andamaie!
Laulnud Lienu Kilk (58 a) (EÜS VI 891 (77) ja EÜS VI 1119/21 (294) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).
3. MENGE MÜÖDA, MEHED NUORED (Lüg)
Neiu ei taha mehele. Sepa lapsed
Lüganuse
MENGE MÜÖDA, MEHED NUORED,
käige kaugelt, kannusjalad,
ei minust saane saani täitet,
mehe uhket õlmalista,
mehe kõrgi kõrvalista,
mehe viksi vildilista,
pahame’e palakalista.
Lubasid sina, eidekeine,
lubasid müüa mölderille,
teha kaubad kangurille,
sääda sepa sällidelle,
ammetmiestele asuda –
ei mina mennud mölderille,
ei ka’n käinud kangurille,
mölderi kivid mürisid,
kanguri kerad kärisid,
rätsepil räbalad püksid,
sepa pajas paugudetti;
süsitsed ‘lid sepa lapsed,
tahmatsed taguja lapsed,
ise seppa ilmi musta.
H II 1, 626 (810) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI, RLH 61:16 (10) Püssi – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miili Kaukes, 1961.
4. OISIN VENNAL HOBUSTA (Vai)
Müüdud neiu
Jõhvi
OISIN VENNAL HOBUSTA,
kaitsin kahte varsukesta,
kuninkuie koppelista,
vana härra heinamaala,
sakste saatude vahella.
Jo tuli kodonna kutsu:
„Tule kodo, tütar noori!”
Läksin õue ommetegi,
veravaie viimategi –
ouv oli hobust täisi,
tall oli täisi täkusida,
varnad täis olid valjasida.
En mennud mina tubaje,
läksin kalli kammerie,
säält mina sala valatin:
peigu istul pengi päälle,
isamees ise järilla,
veli vestü pakkupääle,
ode kanga kava päälle,
isa viinada valasi,
ema kihlu kinnideli.
Mina kaikun kalamarista,
piigin piima ooneesta:
„Vara jõid sina, eitekene,
vara jõid sina virme viinad,
vara sõid sina salme saiad.
kül oleks aiga ainel menna,
teha kaupa tetrenalla,
juva viina virvenalla,
süja saia salmenalla!”
Tuli ema kammerie,
astus audua lävele:
„Sinna pead sina, tütar noori,
sinna pead sina menema,
kuhu on eiteke lubanud,
andant teada audujani,
kääd löönud kääriani!”
Tekst: H III 1, 81/2 (8) < Jõhvi khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 902 (122) Kohtla v, Käva k – A. Sildnik, P. Penna < Kristjan Villmann (1909) < A. Martin 1908.
5. ÜKS OLIN MINÄ ISÄLLÄ (Vai)
Müüdud neiu
Vaivara
ÜKS OLIN MINÄ ISÄLLÄ,
üks olin minä emällä,
üks ode üheksä veljä,
nado seitsmenä minijä.
Läksin karja saatamaie,
pühäpäivä hommikulla,
argipäivä aigudella.
Kuusest hüüs kubija poiga,
kasest valgepää kasuka,
Hindrik pitke pihlakasta:
„Neitsikene, noorukene,
kaugemalle saadid karja,
eemale heidid vitsada.
Tule marja maitsemaie!
Jo sinu minule möödi!”
„Vait, vares, valestamasta,
kelmi, keeltä peksämästa –
kenn minu sinule möiväd?”
„Isä möi, emä lubasi,
veljed kaksi tegid kaubad,
sisarad sonad konelid.”
Paljuks see panid minusta,
andsid aine tütärista?
Mee panin pali sinusta,
ansin aine tüttärista:
isäle soda-hobose,
emäleni lüpsi lehmä,
vennale vägeväd härjad,
sisarale solgi suuri,
kälile käbedäd kengäd!”
Mis mina isäle sooban (soovin)?
Isä mingu soitamaie,
hobo jalga murdamaie,
ise pääle päivitama –
se saago isä minusta.
Mis mina emäle sooban (soovin)?
Emä mängö lüpsemaie,
nisa vetta, toine verda –
se saago emä minusta.
Mis mina velele sooban (soovin)?
veli mängo kündämäie –
väsikod vägeväd härjäd,
voibugot vao vaheje,
jäägod nojad nuttamaie,
adra kured kurtamaie,
rared rasva keitamaie,
jutad vettä veeremaie,
lippetimed leinemaie –
se saago veli minusta.
Mis mina odele sooban (soovin)?
Ode karja saatamaie,
solgi kukkugo kuruje,
küla lapsed leidamaie,
mitte kätte andamaie,
se saago ode minusta!
Mis mina kälile sooban (soovin)?
Käli mängo tantsimaie,
saago kengad purkumaie,
alta hapsatid hävimä,
älgö saago homblijuda –
se saago käli minusta!
Tekst: H III 1, 64/9 (4) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 909 (153) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Sompa k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Kleitsmann, 40 a. (1909).
.
.
__N o o r m e e s_k o s j a t e e l__
1. SÕITSIN SOOMED, SÕITSIN SAARED (Jh)
Laisk neiu
Jõhvi
Laisad peretütred
SÕITSIN SOOMED, SÕITSIN SAARED,
sõidin sildada sinista,
ei näinud seda imeta,
mis nägin Nõu külasta:
neli’p õli neiduda peresta,
pesemata õlid piima püttid,
kasimata õlid kalja kapad.
Mul õli üksi ainik’ neidu,
seegi pesi piima püttid,
seegi kasis kalja kapad –
tuba ei luudada küsinud,
ahi ei alguda palunud.
(Sinisukka õli sääre vari,
Kirikinda õli kätte vari.
Need riad ei näi sia passivad vist ei ole siit laulustgi.)
Viis: Mari Räbin (77a) (EÜS II 754 (123) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja k Luud, 1905), teksti kirjutas üles August Tõnorist (kooliõpetaja Edises) (H III l, 371 (1) < Jõhvi khk, Kohtla v (Ereda v), Võrnu k, 1890).
2. VENDA KÕNDIS KÕS´SATIEDA (Jh)
Tütred vette
Jõhvi
VENDA KÕNDIS KÕS´SATIEDA,
ajas neiu asjasida.
Tuli kõs´sesta kodoje,
viskas kübar laua piale;
kübar lauda, kindad piale,
ise piale nuttamaie,
kummuliste kurtamaie:
“Miks ei tulned neiud mulle? –
Eidel palju tüttärida,
palju tarbe (turbe?) tahtujuida!
Emakene, ennekene,
vie sina tüttäred vesile,
kanna Anned allikaie,
Marid märja laineteie!”
Eit õli ullu uskumaie,
nõder nõu võttamaie:
vei tema tüttäred vesije,
kandas Anned allikaie,
Marid märja laineteie!
Tuodi sie ilus minia
ja siis ainik-poja naine.
Pandi kangasta kuduma:
kudus, kudus, koppis, koppis,
üksi pääva – kaksi vaksa,
küünarta kümmeda nädala,
seina seitseda suveda!
Kangas palvella palusi:
“Viega mind vesirajule,
kandke minu karjatiele!
Las minu karjatsed kuovad,
vietuojad vieretavad,
karjakäijad käävitavad!”
Eit läks itkedes vesile,
alades läks alla vetta:
“Tulga, tüttäred, viesta,
tulga, Anned, allikasta,
Marid, mürja lainetesta,
tulga kangasta kuduma!
Kangas suitsuje suresi,
palavaie paugasteli.”
Ann sie vastas allikasta,
Mari marja lainetesta:
“Ei ole sina emake!
Meri on meie emake,
meri on meie isake!
Meri meid süedab, meri juodab,
meri meid mehele saadab!”
Viis: Jakob Ploom (74 a) (EÜS VI 892 (83) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mai Papa (73 a) (EÜS VI 1023/4 (179) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).
3. EHITELIN VELJEKESTA (Jh)
Tütarde tapja
Jõhvi
EHITELIN VELJEKESTA,
ehitelin, kenitelin.
Veli kõndis kõssa-tieda,
ajas neiu asjasida.
Tuli kõsjasta kodoje,
küsiteles eidekene,
küsiteles taadikene:
„Mis sa itked, poiga nuori,
mis sa, ainiki, alatsed?”
„Miks mina ei itke, eidekene,
miks mina ei itke, taadikene!
Ei nied neiud mul ei tulnud,
rahakaulad mul ei raksund –
eidel palju tüttarida!”
Eit õli ullu uskumaie,
vei tämä tüttared vedeje,
Kaied küla kaivudeje,
Anned alvad allikaie,
Liisod vei linaliguje,
Marid Marja (märja?) lainedesta!
Tuodi sie ilus minija;
pandi kangas kangaaie,
takone tahatubaje,
linane ligi lageje.
Kudus, kudus, koppis, koppis,
kaksi päiva – üksi vaaksa,
küünart kümmänta kuuni,
seina seitse aastatani!
Ei saand sääsel särgi täita,
parmule palaka täita!
Kangas suitsuje suresi,
palavaie pakasteli!
Kangas kielile paluma:
”Viega mind vesi õjale,
kandke kaivu tiede piale –
vietuoja viereteleb,
karjakäiad tievad käävi,
õitsilised õtsad lüevad!”
Eit läks itkedes vesile!
„Tulga tüttared, viesta,
tulga kangasta kuduma!”
Anne muistis, kui ta kostis,
Mari varsi vastajeli:
„Et õle minu isake,
et õle minu emake!
Meri on minu isake,
meri on minu emake,
meri süedab, meri juodab,
meri mind mehele paneb!
Kiisk on teinud kindaaida,
latik laiad vüed kudunud,
särg on särgid kirjutanud,
aug on teinud andeeida!”
Tekst ja viis: EÜS VI 1116/8 (293) ja EÜS VI 891 (77) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kiik, 58 a (1909),
4. EHITELIN VELJEKEISTA (Lüg)
Vend kosjateel. Õe õpetus
Lüganuse
EHITELIN VELJEKEISTA,
ehitelin, kenitelin,
mõtlin mõisaje mineva,
saksa asjuje ajama.
Veli kõndis kõsja tieda,
ahi neiu asja teida.
Kui tuli kõsjasta koduje,
lei kübara laua pale,
kinda’ad kübara pale,
saapad salvu serva pale,
ise pääle itkemaie,
kummuliste kurtamaie:
“Miks ei tulled neiud mulle,
ega elkind elme kaulad,
ega mõeld ju mõrsijammed,
ega ei tantsind sõrikeseljad?”
Vellekene, hellakene,
äla võta mõisast naista –
mõisas on mõnesugused:
laiad põlled, laisad litsid,
tahvad Tallina elada,
Pieterburi põlvekeista!
Võta vahelt vainelapsi,
keskeelt kehva mie(he) tütar,
õtsast õrja järgemine:
sie tieb sukad säärda müöda,
vikelid ligi lihada,
peigalad ligi pihuda.
Äla sihi sielikulta,
katsu kaula rätikulta,
sitt on naine sielikulta,
kasin kaula rätikulta!
Sihi naine sirbi päälta,
katsu einakaare päälta,
viisu naine vikastilta,
kas sie niksub niitadessa,
loksub luogu võttadessa,
ägiseb sie äästadessa.
H II 1, 620/1 (802) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI, RLH 61:11 (6) Lüganuse k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Maali Kirikmar ja Liine Trummar, 1961.
5. NEITSIKENE, NUORUKEINE (Lüg)
Tule mulle
Lüganuse
NEITSIKENE, NUORUKEINE,
tule minu uole oidijasta,
tule minu karja kaitsijasta,
tule minu lehma lüpsijasta,
tule minu sea süötijasta!”
„Peiukeine, poisikeine,
kie sinu uole enne oisi,
kie sinu karja enne kaitses,
kie sinu lehmad enne lüpsi,
kie sinu siad enne süöti?”
„Ema minu uole enne oisi,
ema minu karja enne kaitses,
ema minu lehmad enne lüpsi,
ema minu siad enne süöti.”
„Neitsikeine, nuorukeine,
tule mulle, saa minule,
saa mulle, lubane mulle.
tule minu sängi säädajasta,
tule minu patja peksajasta,
lina lai’ lahutajasta.
minu säng on säädamata,
linad on lahutamata.”
(Kie sinu sängi enne säädas,
kie sinu patjad enne peksas?
Ema minu sängi enne säädas
Ema minu patjad enne peksas.)
H II 1, 636/7 (828) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI RHL 62 (7) Irvala k – Ingrid Sarv, Ülo Tedre < Liisi Rikka, 1962.
6. TAHTSIN MINNA TALGUSELLE (Vai)
Heinast hobu. Vahelt vaene
Vaivara
TAHTSIN MINNA TALGUSELLE,
odra pulmaje poeta,
kaera varule valada.
Küsisin isalt hobusta,
vennalt vaski-val’l’aeida,
oelt obe-narmaeida,
sosarilt sormi-kindaeida –
ei andand isa hobusta
vend ei vaski-val’l’aeida,
ode ei obe-narmaeida
sosar ei sormi-kindaeida.
Küsisin külast hobusta,
vallalt vaski-val’l’aeida,
kihelkonnast kindaeida –
ei andand küla hobusta,
vald ei vaski-val’l’aeida,
kihelkond ei kindaeida.
Tegin vaide vennukene,
tegin olgese obuse,
jalad tegin jaani-lälladesta,
kastaheinast käänsin kapjad,
pilliruost mina peersin laka.
Sai see hobu valmiista,
sadul seljas kui solike,
ise pääla kui see pääva,
vüö vüöla linna linti.
Soidin siis vät sinna maale,
sinna maale, sinna saare,
kus nied neiud heina niitsid,
öö valulla, kuu valulla,
öö valulla loevad heina,
kuu valulla loevad kuhja.
Seal oli neli riitaida –
üks oli riita rikkaida,
teine riita kehvaida,
kolmas riita vaesi-lapsi,
neljas riita leskinaesi.
Ei mina votand rikast naista,
ei ka rikka järgemista.
Vahelt votsin vaeselapse,
vahelt vaeseme’e kanese –
see oli kerge ketramaie,
viks oli villu kraasimaie,
nobedaste nokutama.
Tekst: H II 1, 43/4 (56) < Vaivara khk , Härmamäe v – M. Ostrov ja O. Kallas < Pärtel Kesküla, 59 a. (1888); viis: EÜS VI 884 (52) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909).
7. EHITELIN VELJÄKESTÄ (Vai)
Palju tütreid. Tütred vette
Vaivara
EHITELIN VELJÄKESTÄ,
ehitelin ja opitelin,
luulin linnäje minemä.
Veli siis kondis kosja teida (plural),
ajas neiu asja teida.
Siis tuli kosjasta koduje,
lõi kübärä lavva pääle,
kindad kübärä pääle,
ise pääle itkemaie:
„Miks ei tulled mulle neiud,
eigä elkind elmi-kaulad,
soisastand sorika-seljäd (?)?
Sest ei tulled mulle neiud,
sest ei elkind elmekaulad –
eidel palju tütterie,
enam elma(?) tahtajaida,
paljo paigokse pidäja.”
Siis eite suutus (süttis) ja vihastas.
Eit vei tütäred vesile,
kansi Anned allikaie,
Kadri kallis käntäie (kannu alla).
Siis tuodi ilo-miniä.
pandi siis kangas kangaje,
linane ligi lagi(da),
taku toime taiva alla.
Siis kudus ilo-miniä:
kaksi päiva, üksi vaaksa,
küünar kümmenes nädäläs,
seina seitsmes suvessa.
Siis kangas akkas rääkimä
ja kielela konelemä:
„Siie suitsu ma suren,
palavaie pakastelen!
Viege mind vie rajale,
pange kaivu rakke pääle –
sääl mino külä kudoneb,
kärjas käijad tievad käävi,
vie tuojad vieretäväd,
tule tuojad tuisutäväd!”
Siis vast eit akas itkemaie,
kutsus (toi) see Anne allikasta,
Kadri kallis käntäästa,
toi (soovis) see kangasta kudoma.
Katri ütles, vasta kostis:
„Ei voi toussa, eidekene,
ei voi toissa, ei ärätä:
silmil on sinine liiva,
kulmul on kulu punane.”
Tekst: H II 1, 63/5 (75) < Vaivara, Puhkava? küla – M. Ostrov ja O. Kallas < Kuppari Ann Kontsa, 60 a. (1888); viis: EÜS VI 891 (77) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).
8. LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE (Vai)
Neli neidu. Arg kosilane
Vaivara
LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE,
pühapäeva homikulla,
aripäiva aigudella.
Leisin neiud neljakesta,
kogemata kolmekesta:
üks aga kudus kuldavööda,
teine lõi õbedast vööda,
kolmas looga poogalista.
Ei olnd julgust juure a’ada,
kangust kaulaje karata,
ei ka südant süli võtta.
Läksin nuttades koduje,
alla ouve alatsetes.
Panin kindad laua pääle,
ja kübar kinnaste pääle,
akasin pääle nuttama.
Eit oli vastas, taat oli vastas,
vastasid vanad mõlemad:
„Mis sina nutad, noori poegi,
Mis sina, aineke, alatsed?”
Mina mõistin, vasta kostin:
„Läksin metsa kõndimaie,
pühapäeva homikulla,
aripäiva aigudella.
Leisin neiud neljakesta,
kogemata kolmekesta:
üks aga kudus kuldavööda,
teine lõi õbedast vööda,
kolmas looga poogalista.
Ei olnd julgust juure a’ada,
kangust kaulaje karata,
ei ka südant süli võtta.”
Eit oli tarka, taat oli tarka,
vastasid vanad mõlemad:
„Pane alli aisuje,
tuli-kõrvi kõrvaeije,
sõida siis sinna mäele,
kus on neiud neljakesta,
kogemata kolmekesta.
Sada vii sa saani nurgas,
tuhat vii sa tullessagi.”
Mina peigu, poisikene,
panin aga alli aisuje,
tuli-kõrvi kõrvaeije,
sõitin sinna mäele,
kus olid neiud neljakesta
kogemata kolmekesta:
üks aga kudus kuldavööda,
teine lõi õbedast vööda
kolmas looga-poogalista.
/Lõpp puudub/
Tekst: H II 1, 151/2 (217) < Vaivara khk, Türsavo v, Sõtküla – M. Ostrov ja O. Kallas < Leenu Borman, 65 a. (1888); viis: EÜS VI 898 (102 ab) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Mäetaguse k – A. Sildnik ja P. Penna < Iida Anni, 32 a. < Mihkel Anni, 71 a. (1909).
.
.
.
.
.
.
__K o s j a t e m a a t i k a__
1. OH MINU ELLA VENNAKENE (Vai)
Hoiatus pika naise eest
Vaivara
OH MINU ELLA VENNAKENE,
ära sa enne votta naista,
kui mina kasvan kaasikusta,
saan saani soitajasta,
kodara kolistajasta,
ummiskengä uhtijasta,
valge suka vaalijasta,
pike pengi istujasta.
Oh minu ella vennakene,
ärä votta pika naista –
pik lähäb pennile magama,
sääb sääred seina pääle,
laba jalad laua pääle.
Oh minu ella vennakene,
votta ika veike naine –
veike naine lüpsäb lehmäd,
saadab karjad kaugeella,
joodab valgepää vasikast.
Tekst: H III 1, 105 (1) < Vaivara khk – N. Heek (1888); viis: EÜS VI 884 (52) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik, P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909)
2. ÕEKENE, ELLAKENE (Vai)
Metsast mehele
Vaivara
ÕEKENE, ELLAKENE,
metsast said sina mehele,
puude otsast poisile –
puud olid sinu pulmalised,
kased valged kaasa-naised,
leppad sirgemad sõsarad;
hunt oli pulma oldermanni,
karu kallis saanitekki,
siga suuri sõidunaine,
rebane roa tegija,
jänes vilgas peijupoissi.
Söödi-tükk oli söömalauda,
põllupeenar istepinki.
Ees oli emissepraadi,
taga otsas tallepraadi,
keskel kirju linnupraadi.
Tekst: H I 1, 17 (4) < Narva, Kreenholm < (?) Peetri khk. – P. Heek (1888); viis: EÜS VI 892 (85) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Amba, 48 a. (1909)
3. SÖÖTÄSIN HALLI, JOOTASIN HALLI (Vai)
Neiud põlgavad, et pole ehteid
Vaivara
SÖÖTÄSIN HALLI, JOOTASIN HALLI,
laksutasin halli lakka,
silitäsin halli saba,
panin mie halli rakeje:
pähäje punased päitsed,
kaulaje kabedad ranged.
Soitasin Sooro külässe,
Sooro neidude segaje.
Tuli vastu neidu tropi:
sinised silmäd, keldased kaulad –
ei olnd omada hulgassa!
Ei siis kurtand kuuve-elmad,
eigä kaiband kasuka-elmad,
eigä veerend vildi-servad.
Soidin itkedes kodoje,
aasin halest isä oue.
Taata moistas, eite kostas:
„Migäs itked, noori miesi,
pillad pisart, pojokaine,
lased laugult libiseda?”
Mie aga moistin, kohe kostin,
haledust mie avaldasin:
„Söötäsin halli, jootasin halli,
laksutasin halli lakka,
silitäsin halli saba,
panin mie halli rakeje:
pähäje punased päitsed,
kaulaje kabedad ranged.
Soitasin Sooro külässe,
Sooro neidude segaje.
Tuli vastu neidu tropi:
sinised silmäd, keldased kaulad –
ei olnd omada hulgassa!”
Eite moistis, eite kostis:
/…/
Söötäsin halli, jootasin halli,
laksutasin halli lakka,
silitäsin halli saba,
panin mie halli rakeje:
pähäje punased päitsed,
kaulaje kabedad ranged.
Soitasin Sooro külässe,
Sooro neidude segaje.
Tuli vastu neidu tropi:
sinised silmäd, keldased kaulad –
oligi omane hulgassa!
Käed valged, käiksed valged,
päivä-valge pääkäine,
kuu-valge kaulakaine,
ame seljäs sitsi-kirja,
polle vööl povermi(1)-kirja,
kengäd jalas kiidu-kirja,
pärgä oli päässä päivä-kirja,
otsa ees oli hobe-lapi,
taga kukla kulda-lapi.
Siis mie soidin kodoje,
aasin halli isä oue,
nii sain naise noorukaise,
kalli kodu kobistaja.
1 povermi värv on mul teadmata.
Tekst: H II 7, 8/9 (9) < Vaivara khk., Auvere k. – Kaarel Johannes < Mart Walfisch (1890); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, ja Mari Konsa, 76 a. v < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v. Utria k (1909).
4. NEITSIKENE, NOORUKENE (Lüg)
Miks mullu ei tulnud? Kaevul kosija
Lüganuse
„NEITSIKENE, NOORUKENE,
kirjapihta peenikene,
miks sa mulle mullu ei tulnud,
kui käisid käsud järele,
viied viinad, kuued kosjad,
kaheksamad õlletoobid?”
„Peiukene, poisikene,
viinad viska vedeje,
saiad saada sohuje,
koogid küla koeradele,
rublatükid ruuna kaula,
valandikud varsa kaula,
ummiskingad undi jalga,
kerik-kingad kitse jalga!
Ma lään teisele mehele,
ilusamale ihule,
moodiselle mokidelle.”
„Vinna vetta, neitsikene,
vinna mu hobusel juua,
kanna kõige karja juua!
ma olen vaene tie käija,
saksa asjade ajaja,
rahiraamatu kandija.”
„Õlõ vait, valestamasta,
Tühja juttu tõstamasta –
Sa pole vaene tie käija,
saksa asjade ajaja,
rahiraamatu kandija –
Sa õled kullasta kosilane.”
„Tieme kaupa neiukene!”
„Meil põle kaupa, peiukene!
meil on kaupa kammerissa,
isa uuessa toassa,
venna veike laua peal.
siis mu kirstu kinnitata,
lukku ette eiendetta,
siis panda paadike etteje,
siis saab kirstu peale tõsta,
siis saab isa koduje veetud,
seal mul ämma, seal mul äija,
seal mu küllaka küdine,
seal mu naljaka nadune.”
Tekst: H II 3, 602 (139) < Lüganuse khk., Lüganuse k – H. Prants < Varese Maarja (1890), viis: E 54129 1c < Maidla v, Savala k – Daniel Paurman, Jüri Välbe < Jaan Peimann (1921).
5. ISA AI MINU KÜNDAMAIE (Lüg)
Kaevul kosija. Neiu kaup kambris
Lüganuse
ISA AI MINU KÜNDAMAIJE,
Minu meel tegi varga´alle,
Pistin päitsed põuessa,
Varga valjad vöö vahele.
Tuli vastu kroonu kõrbi,
pistsin päitsed päheje,
varga valjad vöö vahelta,
lein jalad jalustimije,
ratsu kae randemije.
Sõidin üle pikka põllu,
lasin üle laija välja,
sõidin neiduna koduna.
“Tere, ämmä, tere, äija,
tere, neidu noorukene!”
Äija parsilta pajati,
ämmä lee leuhka alta:
„Ei õle neiduja koduna –
neid on kaivust vetta toomas!”
„Kas on kaugel teie kaivu?”
„Virst on vee vaheta,
Kaksi virsta kaivu teeda.”
Ümber hüppitin hobuse,
Sõidin sinna kaivu juure.
“Tere, tere, neitsikene,
vinna vetta vingeesta,
tõsta kouku kõrgeesta,
vinn on viksi, kouk on kõrge,
vinna mu hobuse juua,
kalla kõige karja juua,
ma õlen vaine tee kävija,
tee kävija, maa kävija,
herra askeli ajaja,
herra killa kiigutaja,
rahu raamatu vedaja.”
Neidi muisti, jälle kosti:
„Õle vait valetamasta,
Tühja juttu tõstemasta!
Sa oled kulles kosjalane!”
Mina muistin jälle kostin:
„Teeme kaupa, neijukene!”
Neidu muisti jälle kosti:
“Ei õle kaupa kaivu teella,
meil on kaupa kammeris,
isa uuessa tuassa,
veike venna laua päälla.”
Tekst: EKS 16, 6/8 (6) < Lüganuse khk, Püssi – J. Thomson (1909); viis: KKI RLH 62:20 2_Kiviõli – Ruth Mirov, Alvine Schmuul < Marie Lauri (1962).
6. OH MEIE KAKSI VAESTALASTA (Lüg)
Vaeslaps. Pulmad põllul
Lüganuse
OH MEIE KAKSI VAESTA LASTA,
pole meile pulmatuba –
me’ teeme pulmad põllu peale,
aja äärde ange peale,
söödinurk on söömalaud,
põllupeenar istepink.
lustikõrs me’ lusikas,
külatänav tantsurind.
taeva äär on torupill,
vikerkaar me’ viiulmäng.
Tekst: H II 3, 608 (153) < Lüganuse khk – H. Prants < Maarja Baatmann (1890); viis: EÜS XII 1405 (1) < Kerlaküla – Oskar Köster < Linda Normak (1915).
.
.
__U h k e__n e i u__
1. ÕEKESED, ELLAKESED (Vai)
Neiud lähevad ära
Vaivara
ÕEKESED, ELLAKESED,
lööme kokku kolmekesti,
peame nõu neljakesti,
lähme ära siita maalta,
ära siita härra alta!
Lähme suiks Soomemaale,
päävaks kaheks Pärnumaale,
aastaks Alutagusesse –
küll meid hobul otsitasse,
sälu-sääril sõidedasse,
varsa-kapjul katsutasse!
Tuld lõivad hooste turjad,
sädemeida sälu sääred,
välku lõivad varsa kapjad
neiu hulka otsidessa,
pija parve püidiessa.
Tekst: H I 1, 17 (1) < Narva, Kreenholm < (?) Peetri khk – P. Heek (1888); viis: EÜS VI 876 (19) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a (1909).
2. MEHI ON MONESUGUSID (Vai)
Uhke neiu
Vaivara
MEHI ON MONESUGUSID,
ühte noori kaht en karda,
viit en värvuke värsise (1),
lähen mööda, väänan pääda,
tõstan pärga kõrgemalle,
lohotan lina juuksida,
neile noorile mehile,
ubasuile uhkemaile,
kübär päile kõrgenille (1).
(1) ümberkirjutusviga?
Tekst: H II 7, 49 (8) < Vaivara khk – M. Treuberg (1890); viis: EÜS VI 909 (153) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Sompa k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Kleitsmann, 40 a. (1909).
3. RIIU RIKAS POISIKENE (Lüg)
Laevapuu. Pea piiramine. Ilusad juuksed. Maksaks palju
Lüganuse
RIIU RIKAS POISIKENE,
Riiu rikas, maa kuningas,
tahi tõissa õunapuie,
tahi tammeje tajata,
kadakaie kaldaaie.
Tamm oli tarka rääkimaie,
kadakas kõnelemaie:
„Äla sa minuda raiu,
mina kasvalen karilla,
sõisan mere serva päälla.
kivi kiigub, liiva liigub,
kivi kiigub juurillanna,
liiva liigub latvullanna.”
Tie minu veljele veneda,
sõsarille sõua-puuda,
misga me merele lähme,
mere vetta mittamaie,
kaevu vetta katsumaie,
kas meres vesi sügävä,
kas kajus vesi kadala,
aiva külm on allikassa.
Kas sääl sünnib pääda pessa,
kana kastada ihusse.
Omme me keriku lähme,
tuna oss tunardarille (?).
sääl on viisi viisujada,
kuus on kullal katsujada,
sada salga sirbijada.
Kas pean iukse piiri,
kas kannan iukse kasvu,
kas pean pääda piiratunda,
või siis raua raisatunda?
Pääd en anna pordu piira
ihus (1) rikkuda riveda,
salka raipe satutella.
Pää annan emani piira,
salga velje satutella.
Kui ei piira mu emani,
kui ei piira, las’ pidelin,
küll’ap piirab nuoremb venda.
kui ei piira nuoremb venda,
kui ei piira, las’ pidelin.
Lasen kasva marjamaani,
marja maani, kulla kuuni,
ihus kannuni karata.
Küll tuleb kaugelt kaunikene,
üle soo saledikeine,
läbi metsa lällekeine,
sie tuob käärid tullessanna,
piussanna piiri rauad.
Sie jo piirab pitked lakad,
lühendab ihukse salga,
paneb sie salga saani sisse,
vieb sie salga Saksamaale.
Sääl nied kuuesta kuota,
vanudetta vatilasta,
tulla maale kauplemaie:
tuhat maksab neiu tukka,
sada maksab neiu salka,
viiskümmend neiu kübärä,
pane tuhat tuka pääle,
pane sada salga pääle,
viiskümmend kübara pääle.
(1 – juuksed)
Tekst: H II 1, 612/3 (792) < Lüganuse khk, Aidu k – M. Ostrov ja O. Kallas < Liisa Kriisa (1888), viis: KKI RLH 61 25 9 < Rebu k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miina Männi (1961).
4. MINGE MÜÖDA, MEHED NUORED (Lüg)
Neiu ei taha mehele minna
Lüganuse
MINGE MÜÖDA, MEHED NUORED,
käige kaugelt, kannusjalad,
ei minust saane saani täidet,
mehe uhket õlmalista,
mehe kõrgi kõrvalista,
mehe viksi vildilista,
paha mehe palakalista. –
Lubasid sina, eidekene,
lubasid müia mölderille,
kaubad teha kangurille,
sääda sepa sellidelle,
ametmeestele asuda. –
En mina mennud mölderille,
ega käinud kangurille,
mölderi kivid mürisid,
kanguri kerad kõrisid,
rätsepal räbalad püksid,
sepa pajas paugutedi,
süsised on sepa lapsed,
tahmased on taguja lapsed,
ise on seppa ilma musta.
Tekst: H II 3, 613 (171) < Lüganuse khk, Aidunõmme k – H. Prants < Tõnu Liisu (1890); viis: E 54129 (1b) < Maidla v, Savala k – Daniel Paurman, Jüri Välbe < Jaan Peimann (1921).
.
6. ANN LÄKS LAUDA ÜPPAMAIE (Jh)
Ehted katki. Sepa lapsed
Jõhvi
ANN LÄKS LAUDA ÜPPAMAIE,
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.
Anne maha laua päälta,
lõhki pauad kaulastanna,
lehed laiad rindaltanna.
Anne itkedes koduje,
aladessa alla õue.
Küsis eite, küsis taati:
„Mis sina itked, Annekene?”
„Läksin lauda üppamaie
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.”
Vastas eite, vastas taati:
„Ära sina itke, tütar vaene!
Võtta alli allajesa,
kõrvikene kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie:
sõida sepale Viruje,
tagujalle maa tahaje!”
Ann võtt’ alli allajesa,
kõrvikese kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie;
sõitas sepale Viruje
tagujalle maa tahaje,
Sepa koera augasteli,
sepa naine naurasteli:
„Jo tuleb minu minija,
Ja siis ainik poja naine!”
Ann läks sepa palveelle:
„Sepikene, sellikene,
kas võtad pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella?”
„Kas sust saab minu minija,
kas saab ainik poja naine?
Kui tuled minu pojale,
siis võtan pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella!”
Ann võtt vasta vaideli,
sõimas seppa, lõimas seppa:
„Ei lähe mine sapale,
ei lähe sepa pojale –
süsimustad sepa lapsed,
tahmatsed taguja lapsed
ise seppa ilmi musta!”
Viis: Ann Pakas (58 a) (EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 320/1 (482) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov O. Kallas, 1888).
7. SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE (Jh)
Halvad ehted. Ei tohi kiigele minna
Jõhvi
SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka.
Mina nuttades koduje,
alatsedes alla oue.
Tuli minul vasta eidekene,
tuli minul vasta taadikene.
„Mis sina nutad, tüttar noori,
mis sina, ainike, alatsed,
mis sina, viimik, vieretelled?”
Mina mõistsin, kohe kostsin:
„Oh minu hella eidekene,
oh minu tarka taadikene!
Sain mina, kallis, kiige pääle,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka!”
„Ära nuta, tütar noori!
Las tuleb suvi, saab sügise,
las tuleb talve aigamööda,
rukist saab siis musta roka,
kaurast saab kalevi kuue,
sõrust (1) saab sõrrike,
õtrast saab siis valge vaiba.”
Ei mina nuta, tüttar noori,
ei mina ainike alatse
ei mina viimik vieretelle –
tänan mina eite, tänan mina taati,
et oled luband musta rokka,
ja siis mulle valge vaiba,
küll saab sõrust mul sõrike,
kaurast mul kalevi kuue!
(1) Sõrd = Neuland, worauf Holz verbrant ist.
Tekst: H II 1, 251 (366) < Jõhvi khk, Puru k – M. Ostrov, O. Kallas < Kai Pundi, 40 a. (1888); viis: EÜS II 757 (140) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Puru k < Jõhvi khk, Illuka v. – P. Penna, K. Luud < Mari Nõmm, 66 a. (1905).
__T ü t r e d__v e t t e__
1. EHITELIN VENNAKESTA (Vai )
Tütred vette
Vaivara
EHITELIN VENNAKESTA,
ehitelin, kenitelin,
kübarie kenastie,
vaski-vöö vammussie.
Luulin linnaje menema,
saksa asjua ajama –
veli kõndis kosjateeda,
ajas neiu asja-teeda.
Tuli kosjasta kodoje,
lei kübar lauva pääle,
kindad kübara pääle,
sadul salve serva pääle,
ise pääle istemaie,
kummuliste kurtamaie:
„Evad (ei-vad) tulled mulle neiud,
helme-kaulad mull ei helkind,
raha-rinnad ei rängastand:
eidel palju tütterida.
enamb helme-kandajaida –
tahtvad palju paigasida,
enamb muida ehteeida!”
Eit oli ullu uskumaie,
nõder nõu võttamaie:
vei tüttered vedeje,
kandas halvad hallikaie:
Leena vei lina-liguje,
Mari mattas mättaaije,
Kadri kandas kaivuteele.
Toodi se ilu minija,
ja see ainik poja-naine.
pandi kangasta kuduma,
lõuvendida lõhkumaie:
üksi pääva, kaksi vaaksa,
seina seitseda suvessa,
küünärt kümmeda nädalas.
Kangas suitsuje suresi,
palavaie pakkatie.
Kangas palvella palusi:
„Veega mo veside ääre:
veetoojad (sääl) veeretavad,
karja-käijed lööväd käävä,
õitselised lööväd otsa!”
Eit läks tütre palveelle:
„Kulla tüttär, kuppu tüttär,
tule kangasta kuduma,
lõuvendida lõhkumaie!”
Tüttar palvella palusi:
„Ei saa tulla, eidekene,
ei saa tulla, ei või tulla –
meri on minu emani,
meri on minu isani,
hallik minu audujani,
kaev on minu kasvataja,
mättas minu mängitaja.
meri mo mehele pannud,
kiisk on tehnud kindaaida,
aug on andant andeeida,
särg on särgid sooritanud,
lattik laia vöö kudunud.”
Eit läks kodo itkedessa,
aladessa alla õvve.
Tekst: H II 7, 46/7 (5) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889); viis: EÜS VI 906 (148) < Jõhvi khk, Järve v, Peeri k – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Aadermann, 55 a. (1909).
2. EHITELIN VELJEKESTA (Lüg)
Tütred vette
Lüganuse
EHITELIN VELJEKESTA
ehitelin, kehitelin,
luulin linnaie minema,
saksa askelid ajava,
herra killa kiigutava,
rohu raamatu vedava.
Veli kõndis kosja teeda,
ai neiu asja teeda.
Tuli kosjasta koduje,
lei kübara laua pääle,
kindad kübara pääle,
sadul salvu serva pääle,
saapad sadula pääle,
piitsa ukse piida pääle.
Ise pääle itkemaie,
kummuliste kurtamaie.
Eit läks juureje küsima:
„Mida itked, poiga noori,
mida, ainuke, alatsed,
mida, veenik, veereteled?”
Veli mõisti, kõhe kosti:
„Sedap itken, eidekene,
Sedap kurdan koorijani:
eivad tule mulle neiud,
ihadele elmikaulad,
sõidatele sõrike-seljad,
muhadele mustad kulmud,
valadele vaskivaiad –
eidel palju tütarida,
pali pauva tahtujuida,
laheb pali paigasida,
enam neido ehte´eida.
Mino ella eidekene,
vee tütared vedeje,
kanna lapsed kaivudeie,
lapsed alvad hallikaie,
lapsed kallid kaivudeie!”
Eit õli hullu uskuma.
vei see tütared vedeje,
kands see lapsed kaivudeie,
lapsed alvad hallikaie.
Toodi see ilu minija,
armas aine poja naine.
pandi kangas kangaspuile,
linane ligi lageda,
takune taha tubaje,
toimine toa edeje,
udu kangas ukse suuje,
peeni piira päälissija:
ei kudund ilu minija,
armas aine poja naine.
Kaksi päiva, üksi vaaksa,
küünar kümnela nädala;
kangas suitsuje suresse.
palavaie pakastuse,
ebemeie hingastuse.
Kangas palus palvella,
eiti ellila sõnula:
„Veega minu vee teele,
kandke karja tee radule!
sääl minu karjatsed kuuvad,
tule toojad tuisutavad,
vee toojad veeretavad,
karja käiad käävitavad,
õitsilised löövad õtsad.”
Eit läks itkedes vesile,
aladessa hallikalle,
lei see vitsaga vedeje:
„Tuiske, tütared, veesta,
lapsed alvad, allikasta,
tuiske kangasta kuduma,
paberista paugutama,
louendesta lõksutama!”
Vastas see vanembi tütar,
kõhe kostis keskimine,
jälle ütles järgimine:
„Et õle minu emani,
et õle kallis kandajani –
meri on minu emani
kallas kõrge kandajani.
Meri sööti, meri jooti,
meri minu mehele saati,
kilud tegid kindaida,
kalad tegid kapukaida,
latik laia vöö kudusid,
särjad särkie pilutid.”
Tekst: H II 8, 795/800 (4) < Lüganuse khk – Johann Petrowitsch (1889); viis: EÜS VI 872 (2) – August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).
3. EHITELLIN VENNAKESTA (Lüg)
Tütred vette
Lüganuse
EHITELLIN VENNAKESTA,
kübaraie, kindaaie,
saduliie, saapa´aie,
luulin linnaje minema,
saksa asjuje ajama.
Vend ju kompis kosjateeda
ajas neiu asja teeda,
tuli kosjasta koduje,
lõi kübara laua peale,
kindad kübara peale,
sadul salve serva päälle,
saapad sadula päälle,
ise päälle itkemaie,
kummulista kaebamaie.
Eit läks juureje küsides:
„Mis sa nutad, noori meesi,
mis sa, ainike, alatsed?”
„Sedap’ nutan, eidekene,
sedap’, auduja, alatsen:
ei tule neiu minule,
ei tule iluminia:
eidel palju tütterida,
enam suka (?) tahtejida.”
Eit oli ullu uskumaie,
paha meeleje panema,
vei nied tütared vedeje,
kandis alvad allikaie,
kallid lapsed kaivu teele.
Toodi sie ilu-minija,
saadi aine pojanaine.
Toodi kangaspuu tubaje,
pandi kangas kangaspuile,
linane ligi lageda,
toimine ligi tubada:
vaksa kudus pojanaine,
vaksa kudus kaksi päeva,
küünart kümmeta nädalat,
seina seitse jo suvessa,
kangas suitsuje suresi,
palavaie pakastasi,
ebemeie engastusi.
Eit läks itkedes vesile:
„Tõuske, tüttared, vesista,
tulge, alvad, allikasta,
tõuske kangast ju kuduma,
lõhkumaie lõuendida,
paberida paugutama!”
„Ei saa tõussa, eidekene,
ei saa tõussa, ei ärata,
meri on minu isani,
meri on minu emani.”
Tekst: H II 3, 639 (244) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1407 (19) Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).
.
.
.
__S o l d a t i__e l u__
1. MIND VIIDI MÕISAT TEENIMA (Lüg)
Pea piiramine
Lüganuse
sääl minu juuksed, sääl minu juuksed, sääl minu juuksed juuriti,
sääl minu pia, sääl minu pia, sääl minu pia piirati.
Tekst ja viis: RKM Mgn II 724 b < Lüganuse khk, Lohkuse k, Metsa t – Herbert Tampere < Emilie Older ja Aino Källo (1962).
2. MIES PÕLE LUODUD LOMBERDAJAKS (Lüg)
Rõõmus nekrut
Lüganuse
Tekst ja viis: KKI, RLH 61:16 (10) < Lüganuse khk, Püssi – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miili Kaukes (1961).
MIES PÕLE LUODO LOMBERDAJAKS,
kodoõvves komistajaks,
ahjuargi armastajaks,
tuanurga norutajaks!
Mies on luodo vaenu tarvis,
vaenu tarvis, sõtta tarvis!
Mies lähäb linna liisku võtma,
liisku võtma, sõtta tõtma.
Võtab viisud, viskab ahju,
soldatist saab saapad jalga,
ausa alli mundri selga.
Vanematelt kuuldud laul lapsepõlves,laulis õhtate videviku ajal.
Tekst: RKM II 116, 433 (9) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – Aino Källo < Aliide kortsnik (1961)
4. KASVI NOORIJA MEHIJA (Lüg)
Nekruti põgenemine. Sõjamees
Lüganuse
KASVI NOORIJA MEHIJA,
kasvi kui uusi ubaja,
terakaida erneeida,
pieneida pähkeleida.
Tuli väe võttemine,
uusariie (hussaaride) õtsimine,
kapraliie katsumine,
siersandi sirbimine.
Sõlmeti mehed sõdaje,
värviti mehed vägeje,
pandi pambu kandajaksa,
kieguri kihutajaksa,
laia püssi laskijaksa,
mõõga suure mõõtijasta.
Minu veike vennakene,
tuli sie tieda ulkumaie,
seda maada marssimaie,
nägi siita musta mulla,
ise keelilla kõneleb:
„Eks mina võinud siisgi surra,
kui mina kiigin kätkiessa,
nõtkin nõdrassa viussa,
mahatis ma matkan, eidekene,
maales matkan, taadikene,
maha viisi vennakeista.”
Küll on sõas tapajaida,
ei õle maha mattajaida,
küll on piigi pistajuida,
ei õle kirstu vestajuida,
küll on mõõga mõõlujuida,
ei õle aua kaevajuida,
küll on raua raiujuida,
ei õle kella peksajuida. –
Päiva seisan päälla mulla,
aasta aja päälla aua,
kuu kõrvalla keriku.
Liha süövad linna linnud,
vere jõid Viru varesed,
lihavad on linna linnud,
minu liha süüessani,
verevad Viru varessed,
minu verda juuessani.
Mul oli üksik ainuk venda –
ei tohtind kodu magada,
kodu kindaid kuivatada,
kodu ei sukkije soendada:
magas koppel-lepikussa,
seal sie sukassa soendi,
seal sie kindad kuivatie
sinilillede seassa,
kanavarvaste vahela,
kullerkupu keskeella.
Tuodi mõisa taimekene,
pandi pakku pardikene,
viedi linna linnukene.
Eite akkas itkemaie,
kummulista kurtemaie:
„Mul oli üksi ainik poega,
siegi sõlmeti sõdaje,
siegi varviti vägeje,
pandi pambu kandijaksa,
kieguri kihutajaksa,
laia püssi laskejaksa.”
Tekst: H II 3, 643/4 (255) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis: KKI, RLH 61:16 (10) < Lüganuse khk, Püssi – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miili Kaukes (1961).
5. MINU ELLA VELVIDANI (Lüg)
Nekruti laul
Lüganuse
MINU ELLA VELVIDANI,
õst’ see Uljasta oboje,
Samma mõisasta sadula,
särgiriju rikka-alta,
Kunda mõisast uue kuuvve,
sukkad Soome soldatilta.
Läks see Soomeje sõdaje –
taha Narva tappelikku.
Soome soldatid kõnelid:
taga Narva naised targad:
“Virupoiga peenikeine,
kunni sa obosta oijad,
kunni varssada valatid?”
Seni ma ousta oijan,
seni varssada valatan,
kuni sõisab päänni päälla,
päänni päälla, vööni vöölla,
kenä piitsuke pihussa,
ratsut käe randemissa,
jalgani jalustimessa.
Kui mull lõppeb pääni päälta,
pääni päälta, vööni vöölta,
kenä piitsuke pihusta,
ratsut käe randemista,
jalgani jalustimista,
siis on obo ulkumassa,
Viru varssa veeremassa:
siis obo orossa ulgub,
Viru varssa vainijulla.
Oh sina, ella eidekene,
lähed karja saatamaie,
leijad obo ulkumasta,
viru varssa veeremasta.
Eite akkab itkemaie,
kummuliste kurtamaie:
“Mull õli üksi ainik poiga
nüüd on lõppend pääsi päälta,
pääsi päälta, vöösi vöölta,
kena piitsuke pihusta;
ratsut käe randemista,
jalgasi jalustimest.
Jäänud obo ulkumaie,
Viru varssa veeremaie;
nüüd obo orossa ulgub,
Viru varssa vainijulla!”
Tekst: H III 1, 726/9 (6) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1890); viis: RKM MGN II 724 b < Lüganuse khk, Püssi al < Lohkuse k, Metsa t – Herbert Tampere < Emilie Older ja Aino Källo (1962).
.
__T u l e__m u l l e__
1. NEITSIKENE, NOORUKENE (Lüg)
Tule mulle
Lüganuse
NEITSIKENE, NOORUKENE,
mis sina tõrgud mulle tulles,
mulle, noorile mehile?
Ei mina vii sind vihma kätte,
ei saada sadude kätte:
ma teen rukkid reielaie,
õtrad teen mina õueeie,
kaerad teen mina kammerije,
nisud aitade vahele,
oad uue aedadeje,
linad lee lõukaaje.
Mul on õunap õue alla,
kalajärv on kalda alla,
kust saab kallile kalada,
ilusale heringida,
lahedale latikuida.
Tekst: EÜS XII, 1507 (83) < Lüganuse khk, Maidla v, Taruma k – V. Rosenstrauch < Kairi Sirts (1915); viis: RKM Mgn II 743 g< Lüganuse khk, Irvala k – Herbert Tampere < Liisi Rikka (1962).
.
.
__V i r k__j a__l a i s k__n e i u__
1. ÕLGA VIKSID, TÜTARLAPSED (Lüg)
Virkuse õpetus
Lüganuse
ÕLGA VIKSID, TÜTARLAPSED,
õlga viksid, käige kõrgid;
virgud viiasse mehele,
kõrgid kaugele kõsita;
virgud viia viisi tõttu,
kõrged suure kõnni (1) tõttu,
laisad laia lindi tõttu,
ja pahad palaka tõttu.
Tüö tõttu viia tütar,
vaiva tõttu vainelapsi.
Käsi tõttu käia kõsjas,
sõrmi tõttu sõidetasse,
1 käima
H II 1, 628 (812) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI RLH 61:25 (25) Rebu k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miina Männi, 1961.
2. SÕITSIN SOOME, SÕITSIN SAARE (Jh)
Laisk neiu
Jõhvi
SÕITSIN SOOME, SÕITSIN SAARE,
sada virsta saksamaale.
Sial tulid vasta piigade parved.
Vot kus piiad, nied õlid piiad –
kääs õlid mustad, silmad mustad,
iuksed üsnä sasised.
Sõitsin Soome, sõitsin Saare,
sada-aga-virsta Saksamaale.
Sial tulid vasta piigade parved.
Vot kus piiad, nied õlid piiad –
kääd õlid puhtad,silmad puhtad,
iuksed üläs kammitu.
Võtsin kõrrast, vein sis kodo,
panin tädä leibä sõtkuma –
enämb tämä pimr pildas jahu,
kui tämä dõhr dõtkud lribä;
panin tädä ahju õtsi päälä,
säält tema kurat kukkus liede.
Võttasin kõrrast, vein tämä vuode,
sääl temä siles,
võttin kaissu, jälle karjus.
Siis tuli viha enda pääle,
siis tuli viha emä päälä,
et tämä käskis naist mul võtta,
mitte ligidält, vaid kaugelt.
Tekst ja viis (lauldud): KKI, RLH 61:14 (2) < Jõhi khk, Irvala k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Liisi Rikka ja Aino Källo (1961).
