Saan. Mõõk merest
Lüganuse
JAANIKENE, KAANIKENE,
tee mul saksa saanikene,
kalaluine karbikene,
minu meel teeb teele minna –
ma lään venda vaatamaie:
kas on venda karjapoissi,
või on orus ooste poissi.
Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas peada arjumaie,
suga kuldane käessa,
hõbedane täielauda.
Suga suistati mereje,
täielauda laaneeie.
Mis minu mehe nõusta?
Läksin Peetri palveelle:
„Oi, Peeter, püha sulane,
Paavel, toonipalguline,
mine tuo suga meresta,
täielauda laaneesta!”
Peeter ei võtand palveid kuulda.
Läksin süülini sügava,
elmini Emavedeje,
kaulani kala kuduje.
Mis mul puutus põlvedeni,
elasteli elmieni
kõlisteli keedieni?
Mõõka puutus põlvedeni,
elasteli elmieni,
kõlisteli keedieni
Vein mina mõõka mõisaeni,
erra ette laua peale.
Errad risti eitelesid,
kuningad need kumardasid,
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõka välja tulnud?”
„Sie mõõka on soosta tulnud,
sõameeste sõrmeluista,
kilbimeeste kaulaluista,
vainumeeste varbaluista.
Nenda on sõassa sõrmeluida,
kui on maale vitsaaida,
nenda on sõassa sääreluida,
kui on maalla teibaida,
nenda on sõassa reieluida,
kui on maassa roikaida.
Minu ella veljedani,
ära sa sõida sõa eessa,
ära sõida sõa tagana,
sõida sõa keskeella,
ligi lipukandijada.”
(Liitub venna sõjalooga. „On just sõna sõnalt juba tutvade sõja lauludega üks.”)
Tekst: H II 3, 601 (138) < Lüganuse khk, Lüganuse k – H. Prants < Varese Maarja (1890), viis: RKM Mgn II 743 d