Sügis sanditab

Kadrilaul

Jõhvi

x
KADRIKESED-KUDRIKESED!
Kadrid tulnud kaugelt maalta,
üle soo, läbi libeda,
üle viie vilja-väilja,
üle seitsme siemne-väilja,
üle kümne küinni-väilja.

Kadril kaiskine hobune,
pihelgane piitsukene,
remmelgane riekene,
lobjakane loogukene.

Pere-eit oli eidekene,
peretoat oli toadikene!

Tõuse aga üles voodiesta,
istu tupa tooli piale,
võtta aga vasta Kadrikesi.

Pere-eit oli eidekene
peretoa(i)t oli toadikene!

Võtta võitti varnaesta,
kõver-konksu koittista,
upsi minna hoonetessa,
kõpsi alla kelderissa,
üle õue aitatesse,
vahi aga villa vakatesse,
ja puudu lina pundatesse!

Kadri virub villasida,
kadri nurub nuustisida,
Kadri tahab takusida,
kingi liha kintsukesta.

Kui annad Kadril aindisid,
siis Kadri te õuet õinnistab,
käsku te kari kirele,
hobuvarssad vallatumad,
siapõrssad sinakamad,
saagu teil tõusma tõmmud härjad.
muissutama mustad lehmad!

Hoovi viskan hooste-õnne,
lauta viskan lamma-õnne,
tarasse kirju talle õnne,
tupa viskan neiuõnne,
peretütrel peiuõnne
ja perepojal pruudiõnne.

Kui ei anna Kadril aindi,
siis Kadri soab sajatamaie:
huinti teie hooste piale,
karu kõige karja piale,
haillid härjad ikaldama,
lehmad matsakad magamaie,
siad sinakad suremaie,
põrssad põhku jo pugemaie!

Lõpp

H III 12, 65/6 (11) < Jõhvi khk. – T.Wiedemann < (?) Remmelgas (1892)

Kadrilaul

Jõhvi

x
LASKE SISSE KADRISANDID!
Kadri küüned külmetavad,
Kardi varbad valutavad.

Kadril kaskine hobune,
lepane reekene,
pihlakane piitsakene,
toomikane loogakene,
väga vaene varsukene.

Kadri pole tulnud taeva´asta –
Kadri tulnud soode mööda,
üle õlgise hobuse.

Peretütar, peenikene,
lõõtsu sa tuli tubaje!
Kui pole peres peergusida –
kisu laest laastusida,
kui pole laes laastusid –
kisu künnikeses kildusid!
Puhu tuli tubaje,
lõõtsu lõke leedeje!

Viskan sisse viljaõnne,
katuselle karjaõnne,
lauta laugu lamba õnne,
sead teil siugud siginegu,
laiad latikad emised!

Perenaine, peenikene,
karga kärmest kelderisse,
too sealt andeid Kadrile!
Kadri laul oli linnuviisi,
tegi häälta tedreviisi,
pajatelles pardiviisi.

E, Stk 2, 99/100 (118) Kukruse k – A. Martinson < Leenu Laasberg 1921.

Kadrilaul

Jõhvi

x
OH MEIE ILUSAM HÄRRA,
oh meie punane proua,
hõbepitsi preilnakene,
kuldanuppu noored härrad!

Kadrinasta, kallinasta,
Mari mardi juotudest.
Kadri tulnud kaugelt maalta!
Kadri küüned külmetavad.
Kadri varbad valutavad.

Kas luba tubaje tiulla,
hoost hoovije ajada?

EÜS VI 958 (139) Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik < Mari Krasmann 1909
H II 7, 692/3 (12) < Jõhvi – D. Timotheus, 1889

Mardilaul

Jõhvi

x
MARDIPÄEVAL KÄISID SANDIKS VANEMAD INIMESED JA LAPSED KA. Ühel mehel on kott kaelas. See palub andeid. Seljas vanad riided, karupid kasukad ja marli näo ees, silmad kinni, et ära ei tunne.

Mõni tõi vaestemajast vanainimeste käest riided, sel olid seukesed suureruudulised, et ära ei tunneks. Sandele nati kotti herneid ja kaalikaid, poest saime kombut ka.

Laske sisse mardisandid!
Mart on tulnud kaugelt maalt,
Mardi küüned külmetavad,
Mardi varbad valutavad.
(varbaotsad valutavad)

Kui uksest sisse said, siis tantsiti. Toas ei olnud enam miskit laulu. Mart, kes kotiga kaasas oli, küsis ande, ei laulnud. Teised tantsisid. Kui anti midagi, siis tänasid ja läksid teise talusse. Kui ei antud, tantsisid kaua, ei läinud ära nii ruttu. Kadripäeval käidi niisamuti. Samade lugudega. Kadridel oli naine kaasas kotiga.

RKM II 142, 88/9 (2) Illuka as – E. Tampere < Johannes Uusõue ja Anette Uusõue, 1962.

x

PEREMIES, PEREMEHIKE,
kas lubad tubaje tulla,
alla katusse ajada,
obu ratsulla siduda?
Perenaine, naisukene,
puhu sie tuli tubaje,
lõetsu lõkke põrmandalle!
Ku’põle piergu peressa –
süüta nied järid põlema,
ku’põle järgida peressa –
tõmma sie tohi laesta,
ku’põle tohtuda laessa –
kisu kildu künnüksesta,
ku’põle kildu künnüksessa –
tuo sie obo tubaje,
süüta sie saba põlema!
Ikke piab tuli olema!

Ehk on allik tuassa,
linaligu põrmandalle –
et en astu allikaie,
liugene linaliguje!

EÜS VI 1080 (250) < Jõhvi khk., Järve v., Käva k. – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909)

Mardilaul

Jõhvi

x
PEREMIES, PEREMEHIKE,
perenaine, naisukene!

Upsu-tupsu Mardikene!
Ega Mart ole maasta tulnud –
Mart on tulnud taeva’asta,
õbedaste õrta müeda,
kuldaste kõrenda müeda!

Upsu-tupsu Mardikene!
Mardi küüned külmetavad,
Mardi varba’ad valutavad,
Mart sie küsüb kinda’aida
ja siis palub sukkasida!

Upsu-tupsu Mardikene!
Ega sie Mart õle maasta tulnud:
Mart on tulnud taeva’asta,
kuldasta kõrenda müeda,
õbedasta õrta müeda!

Aitüma pereisale,
aitüma pereemale!
Teie õued lõuendised,
karjaaiad kanga’aised!
Tallid täis õlid täkkusida,
põhud täis õlid porsa’aida,
laudad täis õlid lamba’aida,
aidad täis õlid ivida,
kukkur kuhjani rahada!

Sajatus, kui midagi ei antud:

Kullid te kanade selga,
undid te uoste selga,
karud kõige karja selga!
Aida seina seljalista,
kukkur kuhjani rahatta!

EÜS VI 1081/2 (251) < Jõhvi khk., Järve v., Käva k. – A. Sildnik P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909)

Mardilaul

Jõhvi

x
LASKE SISSE MARDISANDID!
Mart on tulnud kaugelt maalta:
õbedasi õlgi müeda,
suosi ja rabasi müeda.

Mardil kaskene obone,
pihlakane piitsakene,
lepane riekene!

Laske sisse mardisandid!
Mardi varbad valutavad,
Mardi küüned külmetavad!

Peretütar, piigakene,
puhu sa tuli tubaje,
lõõtsu lõkke liedeje!
Kui õle peres piergusid –
kisu siis laest laastusid,
kui õle laes laastusid –
siis kisu künniksest kildusid,
võta ikke tuli tubaje!

Peretütar, piigakene,
kas luba tubaje tulla?
Viskan sisse viljaõnne,
väravasse vasikaõnne,
lauta laugu lamba õnne,
katusselle karjaõnne!
Siad teil siugud siginegu,
laiad latakad emissed!

Peretütar, piigakene,
karga nüüd kärmest kammerisse,
tuo mul parsilt pajatuspada,
kirstu kapist kielekõlksu!
Siis ma laulan linnu viisi,
tien mina äälta tedre viisi.

Andke nüüd juua laulajalle,
laulaja lagi põleti,
laulja kurku kõrveteli!

EÜS VI 1087/8 (262) < Jõhvi khk., Järve v., Kukruse k. – A. Sildnik P. Penna < Lien Lasberg, 58 a. (1909)

Mardilaul

Jõhvi

x
I Ukse taga.

MARTI KÜSIB KÜÜNIKSELTA,
Marti räägib räästaasta,
tagand pakkuda paluks,
alta akena alus:
kas luba tubaje tulla,
hoosta hoovije ajada,
varsa varnaje siduda,
ratsu (1) lüia rõngaije?

Mardi küüned külmetavad,
varba’ad valu teevad (ajavad),
käe pekkad (päkad) pekselevad,
sõrmeotsad sõitelevad.-

Ega Mart pole maalta (maasta) tulnud,
Mart on tulnud taeva’asta,
hõbedasta õrta mööda,
kullasta kõrendaid mööda,
vaskista valetaid mööda,
tinast tehtud teeda mööda.

Tõsta linki, Leenukene,
ava usta, Annekene!
Kui ei tõsta, ma põrutan,
mina põõnust ju põrutan,
sagarast ma sanan lahti!

Meil on hulgas uksesepad,
poisid pulga pinnustajad,
ees on lipu istutajad,
keskel ukse kinnitajad,
taga raudade tagujad. –
Need teevad uksed õunapuused,
ukse piidad pihlakased,
varnukesed vahterased. –

II Astuvad sisse.

Tere, Jumal teie tubaje!
Peretüdruk neitsikene,
tõuse üles voodiesta,
lina valgede vahelta,
sinise sõva seesta!
Tõuse vööda vöödelema,
seariksida seadelema,
kingapaeluda panema!

Puhu siis tuli tubaje,
lõõtsu lõkke lõukaesse!
Kui põle peerguda peressa –
õhistelles õlgisida,
kõhistelles kõlkaeida.
Ikka saab tuli tubaje!

Perenaene naesukene,
tõuse üles voodiesta,
lina valgede vahelta,
sinise sõva seesta!
Tõuse vööda vöödelema,
seariksida seadelema,
kingapaeluda panema!
Katsu menna kamberie,
kepsi menna kelderie,
astu aita, jää-mäele:
too see Mardi maugukene,
sandi Mardi sajukene,
too siis sooled, too siis tangud,
sombi sooled sukka sisse,
tambi tangud varuksesse.
Tükk too tooresta osada,
üksi, kaksi küündlaida,
katsu pea-kapsaida,
liiguta lina pihuda.

Juba siit armust anneti!!!

III

Marti tantsib, maa müdiseb,
põllupeendarad põruvad.

IV Mardid õnnistavad.

Sisse viskan viljaõnne,
katuksele kaeraõnne,
taha seina tanguõnne,
leedeje leatseõnne
oruje hoosteõnne.

Peremees, peremehike,
mis Marti sinule soovib?
orguje hüvad oraksed,
mäe jääre kaerad-keerud
rukkijed pinu-pidused,
odrad aja (aia?)-arvulised –
see (seda) Marti sinule soovib.

Perenaene, naesukene
mis Marti sinule soovib?
Laudad täide lambaida,
sõnnikud täide siguda,
põhud täide põrsaeida,
katuksed täide kanuda,
katuksed täide muneda –
see Marti sinule soovib.

Perepoiga, poisikene
mis Marti sinule soovib?
Üva talli toa edeje,
üva talli tua tahaje,
talli seitse laterida,
laterisse laugud täkud,
iga täkule sadula,
sadulale saksa poisid,
saksa poisile kübarad,
kübarale kuldakroonid,
kuldakroonile kudujad,
kudujalle uued kuued,
uue kuuele pidaja,
pidajale peened särgid –
see Marti sinule soovib.

Peretütar, neitsikene,
mis Marti sinule soovib?
vallast valge peiukene,
sõrmed täide sõrmuksida,
käe-rammejed rahada,
käe-pekkad penningida –
see Marti sinule soovib. –

Pere-mini, minijakene,
mis Marti sinule soovib?
Tuli lukuta tuassa,
kaev on kaanetta mäella,
sea laut oa võtmeta –
see Marti sinule soovib.

Sulasmees, sulasmehike,
mis Marti sinule soovib?
Üva jalgega hobune,
kui lääd jaanipäev kiriku,
hobu alla, kui see ahju,
ise peale kui see päeva,
kübar kui kiriku kella
vöö kui linna lippu linti –
see Marti sinule soovib.

Peretüdruk, neitsikene,
mis Marti sinule soovib?
Kui lääd kaevult vetta tooma,
kena kelkari (3) tahaje,
kena riista kelkarie,
ämber äilikse (4) käessa,
viks õled vee vinnajagi,
vana lammas, lahke villa,
saba taha kui tuuli luud –
see Marti sinule soovib.

V Lõpp.

Lääb siis Marti, läigib Marti,
üle soo suled nähikse,
läbi metsa läigib mütsi.
Kui tulen teine kord tagasi,
teie õuu õlutta jooksku,
väli virvet veeretagu!

1 ratsutit
3 kelk
4 valge

H III 1, 493/500 (1) < Iisaku khk., (?) Oonurme k. – A. Walter (1888)

Mardilaul

Jõhvi

x
PEREMEES, PEREMEHIKE,
perenaine, naisukene!
Kas lubate tubaje tulla,
ovoste õue ajada,
ratsu lüüa rõnga´aie?

Mart on tulnud kauge´elta,
kauge´elta, kõrge´elta,
üle soo, üle rabade,
kuldease kõrenda mööda,
vaskise varude mööda.

Mardi küüned külmetavad,
Mardi varbad valu peavad.
Lippa, Marti ja karga, Marti,
üppa, Marti ümmargune,
karga, Marti, kanepisääre!

Peremees, peremehike,
perenaine, linnukene!
(Katso mennä kammerije,
kepsi mennä kellerije,
too mul mardile kalakesta,
ilusaida eeringida!)

E 636888 (1) < Voka v, Toila k – V. Grünthal < Kreet Eljas, 1928.

Mardilaul

Jõhvi

x
MARDIKENE, MAUGUKENE,
kõverikku kougukene!

Mart on tulnud kaugelt maalt,
üle linaligude,
Mart on astund allikaie,
liuglend linaligude.
Mardi varbad valutavad,
sõrmeküüned külmetavad.

Peretütar, neitsikene,
tua tuli tuppaje!
Kui põle tuas pierustikku –
võta räästast räästaruagu,
kui põle räästas räästatuagu,
siis süüta sõrmed põlema –
tuli peab tuas olema!

ERA II 166, 107/8 (1) Illuka vk – A. Hallik < Miina Sareke, 1937

Mardilaul

Jõhvi

x
Noored mehed, tükki kümme ehk rohkem koos, panevad enestele pahupidi kasukad selga, näod ette, linadest habemed suhu ja lähevad Mardi-ema juhul külasse andeid manguma. Mardi-isal oli aisakell käes ja kaelakott kaasas. Paar pillimeest löövad lõõtspilli ehk viiulil tantsulugusid, Mardi-isa ja -ema laulavad mardilaulusid, kuna lapsed selle pilli järele tantsivad. Esmalt kõlistab isa akna taga kella ja palub sisselaskmist.

TERE, TERE, PEREKENE,
tere, perenaisukene!
Laske Mardi sisse tulla:
Mardi küüned külmetavad,
sõrmeotsad sõitelevad.

Mardid pole maasta tulnud –
Mardid tulnud taeva´asta,
tinast tehtud teeda mööda
hõbedasta õrta mööda,
mööda kullasta kõrendaid!

Peretütar, neitsikene,
puhu siis tuli tubasse,
lõõtsu lõke lõuka´asse!
Kui pole peres pierukesta,
siis võta laest laastukesta;
kui pole laes laastukesta,
siis võta rooga räästa´asta;
kui pole roogu räästa´assa,
siis võta varrest pinnukesta,
siis puhu tuli tubasse,
lõõtsu lõke lõuka´asse!

Peremees, peremehike,
perenaine, naisukene,
võta võtmed varnasta,
nõretimed nõtkemasta,
kipsi, kepsi kambrisse,
astu alla keldrisse,
otsi Mardile osada,
katsu Mardile kalada,
vana venda vorstikesta,
sandi-mardi maugukesta,
sealiha siilakuda,
põrsapääde poolikuda!

Selle järele astub üks Mart tuppa ja külvab erneid põrandale, mis õnne peab tähendama. Seal juures laulab ta:

Mart viskab sisse viljaõnne,
sisse kannab kaeraõnne,
uued odrad, keerud kesvad!
Sisse toob sigade õnne,
lauta toob lammaste õnne,
kingib kirju karja õnne!

Nüüd hakkab pillimees mängima, teised laulavad segamisi ja tantsivad marditantsusid, mis maa mürisema paneb. Nad laulavad terakast rukkist, kaharatest kaertest ja keerulistest kesvadest, Mardi pidu ettevalmistamisest, Martide ootusest ja lootusest. Kui lahke perenaine Martidele andeid kätte jaganud, siis lahkuvad viimased lauldes:

Aitumal, eidekene,
aitumal, taadikene,
aitumal, perevanemad,
Mardi osa hoidemasta,
Mardi vara vaatamasta,
suurta käntsu käänamasta,
vähikesta (väikest?) väänamasta!

Tõusku teile tõmmud lehmad,
ülenägu üsna mustad,
sead sisukad siginegu,
laiad latakad emised,
pikaputke pätsakesed,
rukkid teile saagu roosilised,
nisud neljatähnilised!

RKM II 106, 645/50 (7) Kohtla-Nõmme – L. Spirka < Pouliine Lepler, 1961.

Mardilaul

Vaivara

x

SANDI MARDI MAUGUKENE,
kõveram kui kougukene.
Ei ole Marti maasta tulnud –
Mart on tulnud kaugeelta,
üle viie viljavälja,
üle seitsme seljavälja,
üle kaheksa kaeravälja,
üle kümne künnivälja.

Mardi küüned külmetavad,
Varbad valatelevad (varbad valu tegevad).

Peremees peremeheke,
kas lubad tubaje tulla,
oosta hooneje ajada,
ratsu lüia räästaeie?

Perenaene naesukene,
too se tuli tubaje,
lõõtsu lõkke põrmandalle!
Kui ei ole peerguda peressa –
kisu kilda künniksesta,
võtta raagu rästaasta,
linnu keele liikmeesta,
pardi keele paeluesta,
avi hammaste taganta!

Peretüttar neitsikene,
tõuse üles voodiesta,
siidiriiete seesta,
valge riiete vahelta,
parajaste patjudesta –
kripsi minna kelderie,
krapsi minna kamberie,
upsi uude tubaje!
Too meil küünal, kümme vaaksa,
kala too kaheksa vaaksa,
leib too viie leesikane,
to meil seepi silmi pesta,
to meil panka parda võida!

Tehke lahti laiad uksed,
laske sisse Mardid-sandid!

Sisse viskan viljaõnne,
kattuksele kaeraõnne,
õueje hooste õnne,
lauta lammaste kudina,
põhud täied põrsaaida.

E 40976/8 (8) < Vaivara, Samokrassi – Fr. Feldbach < Leena Saareleht, 66 a. (1901).