Laulu võim. Oma ja võõrasema ootavad koju
Vaivara
EHK MINA LAULAN KÕIGE PÄÄVA,
ehk hüüan üli nädäla,
ei kuule kumu kodoje,
hääl ei kaiku kandajalle –
kurjale sõnad kumavad,
valjule sõnad vajovad,
kadedalle kaigub hääli. –
ei kuule minu emale.
Itkud kuulevad emale,
haledused haudujalle,
silmad märjad mähkijälle.
Kuhu hääli kuulujäle,
sinne metsa murdunessa,
puud riittaje pugesid,
alod riittaje ajasid
ilma nooritta mehitta,
teravita kirvestetta.
Oma eit oli eidekene,
minu hella eidekene,
kui kuulis minu tulevat,
pööras pööralta verävä:
„Joo tuleb tüdinend tüttär,
joo tuleb vasinud värbu.
töö rinnassan tüdinent,
välja rinnassan väsinent.
tüdiväd mehed tüvikad,
väsivad mehed vägevad,
saadik tüttär ainekene!”
Võõras eit on võõgas eite,
pöörab pöörale värava:
„Joo tuleb kurat kodoje,
jo tuleb munide murdu,
jo tuleb kanude katku,
jo tuleb pillard piirakuile,
taudi talkuna jahule!”
Tekst: H II 37, 76/7 (8) < Vaivara khk, Kurtna v – Marie Treuberg < Leena Selli (1891); viis: EÜS VI_891_77 < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).