Venna sõjalugu
Jõhvi
VEND TULI SÕIDELDES SÕASTA,
pääd jo väänetes väesta.
Sõitis isa oovi alla,
isa alla akunate.
Koera aukus, alli irnus,
akna täringid tärisid,
koja akunad kõrisid.
„Tule isa, tunne poiga!”
Isa tuli, ei tund poiga:
„Kust mina sinuda tunnen –
sõa-mies, sõa obune,
sõa-kirjad kinnastessa,
sõa-vask on val´l´astessa,
sõa sapitud sadula!”
Vend tuli sõideldes sõasta,
pääd jo väänetes väesta.
Sõitas ema oovi alla,
ema alla akunate.
Koera aukus, alli irnus.
akna täringid tärisid.
koja akunad kõrisid.
„Tule, ema, tunne poiga!”
Ema tuli, ei tund poiga:
„Kust mina sinuda tunnen –
sõa-mies, sõa obune,
sõa-kirjad kinnastessa,
sõa-vask on val´l´astessa,
sõa sapitud sadula!”
Jälle vend tuli sõideldessa,
sõitas õe oovi alla,
õe alla akunate.
„Tule, õde, tunne venda!”
Õde tuli tundemaie,
õde tuli, tundis venna –
kübarista, kinnastesta,
sadulista, saabastista.
Vei jo vendani tubaje,
vei kübara laua pääle,
kindaad kübara pääle.
Õde vennalta küsisi:
„Minu veike vennakene,
kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
Venda varsti vasta kostis:
„Oi minu õde madala,
sõsar Mari maani tarka!
Sõas ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sõas on armas al´l´as mõeka,
kallis kangepää obune,
see päesteb mehe sõasta,
see tuob mehe Turgimaalta,
päästab viie vie rajalta.”
Tekst: H II 1, 196/7 (292) < Jõhvi khk, Kohtla k – M. Ostrov, O. Kallas < Jüri Aps (=Kriisi Jüri) 64 a (1888); viis: EÜS VI 899 (108) < Jõhvi khk, Kohtla v, Kohtla k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Odakas, 76 a (1909).