Kolm õuna. Mõõk merest
Vaivara
MÄNGIjÄD MÄGEDA ETSID,
tantsijad tasasta maada,
üpimaada ümärgusta,
laulumaada latsergusta.
Mää löüsu männikusta,
maa tasane tammikusta,
üpimaa sain ümmärguse,
laulumaa sain latserguse.
Üksi oli õunapuu mäella,
üksi oksa õunapuussa,
üksi oli oksassa omena,
seegi mitmesugune –
kuu poolesta punane,
maa poolesta magusa,
ilma poolesta ilusa,
koidu poolesta kullakarva.
Läksin õuna vottamaie –
veeres se muna mereje,
ouna armas hallikaie.
Mina Peteri paluma:
„Oi Peter, pühä sulane,
Pavel, Looja palkoline,
mene too muna meresta,
ouna armas hallikasta!”
Ei votand Peter kuulakseni,
Eigä Pavel luulakseni:
Peter itki uuta kuube,
Pavel karratu kasuka,
Andrus halli kuubeta.
Kust mee votan uvve kuvve,
ehk siis karratu kasuka,
Andrus armu halli kuube?
Kas soen suelta (1) villa,
vai karsin karulta karva,
vai toon ilvekselt ilusa? –
Susi suuri, pää jämeda,
karu korge karvaltanna.
Läksin ise noorutanna,
noorutanna, notrutanna,
läksin vööni vedeje,
kaulani kala kuduje,
sääred särje soomussie,
elmini Emä mereje.
Mii mul putus puusaeni,
mii siis elmie elasti?
Meeka puutus puusaeni,
hobe elko elmieni.
Vottin meeka puusastani,
hobe elko elmistani,
siis vein moeka mõisajeni,
panin saksa laua pääle,
suure saksade salie,
herra ehte hooneeie,
proua kalli kammarie,
isanda ilu tubaje.
Sääl need saksad katselivad,
herrad risti heitilivad,
Tartu herrad tapelivad,
Riia herrad riitelivad:
„Kust se meeka sie toodu,
sie toodu sie saadu,
sie pandu seisamaie,
sie laia lavva pääle,
tuhvel jalgate tubaje,
suure saksa saaliteie?”
Mina moistin, kostin vasta:
„Se meeka meresta toodu,
meremeeste meeleluista,
kalameeste kaulaluista,
sõjameeste sormeluista,
voimo meeste varbaluista. –
Ihumata votab henge,
leikamata leikab kaula!”
1 susi=hunt
Tekst: H III 1, 73/6 (1) < Vaivara khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 877 (24) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v. “sünd. Kiiklas, Arvila kül., Pungerjal kasvanud (olnud Püssis ja Jõhvis metsakoolis)” (1909).