Suga meres. Mõõk merest
Lüganuse
KUUSKE KASVI ÕUE ALLA,
kaske meie karja aias,
vislapuu värava tagana.
Päiv läks kulles kuuskeje,
kulles kuuske, kallis kaske,
armas läks aavikussa.
Sääl ta sueb sulaste päida,
kasib karjalaste päida,
suga kuldane käessa,
õbedane täielauda.
Suga suisusti mereje,
täielauda laine´eie.
Päiv läks Peeteri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
tuo mu suga meresta,
täielauda laine´esta.”
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel,
läksin ise illokene,
müöda tiedä tillukene,
müödä maad madalukene,
läksin süllani sügävä,
kaulani kala kuduja.
Mis minu põlvi puutuneksi,
elisteli elmijeni,
rabas randarindajeni?
Mõõka puudus põlvejeni,
elisteli elmijeni,
rabas rauda rindajeni.
Võtan mõõka süülijeni,
vien mõõka mõisaaije,
isändä tua edeje,
kuninga koa lävele.
Mõisa rahvas mõttelevad,
kõik nie saksa katselevad,
„Kust sie mõõka siia saanud?”
Mina kuulin, kostin vastu:
„Sie mõõka merestä tuodu,
mere liivasta lihitud,
mere viesta vieretettu,
mere kaldast kaivatettu.”
Tekst: Veske kad. 63 (33) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Veske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883) ja H II 3, 630/2 (220) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1405 (1) < Lüganuse khk, Kerlaküla – Oskar Köster < Linda Normak (1915).