Salme laul
Vaivara
OLI ENNE NOORI NAINE,
läksi karja saatamaie,
leisi kana karja teelta,
viis se kana koduje.
Kanast kasvis inime,
sula Salme neitsikene.
Siis sell tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine pääva,
kolmas tähti poisikene.
Tuli kuu, poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.
Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina kuule lähegi –
kuul on kolme viisisida:
vahest kuu varagi tõuseb,
korra koidiku eessa,
korra pääva tõusenkulla,
korra pääva veerenkulla!”
Tuli päeva-poisikene,
vijelkümnel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.
Salme hüüsi aidastanna,
üle hoovi ovvessa:
„Ei mina päävale lähegi –
pääval palju viisisida:
palavaste paistab pääva,
heledasti heidab ilma.
Kui on hele heina-aega,
siis ta vihmada vihastab,
kui on kallis kaera-külvi,
siis ta põudada häratab,
odrad põllule hävitab,
kaerad külvije kautab,
linad lihtis liivakuie,
herneed vao vahele,
tatarad toa tahaje,
läätsed kääris kändueie.”
Tuli tähti poisikene,
vielkümmenel hobosel,
kuvelkümnel kutsaril.
Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi-kojasta:
„Talli viige tähe hobone,
tähe lauku laterie,
kulda täkko koppelie!
Andke ette heinasiida,
kandke ette kaerasida,
peitke peenije linnuje,
katke laia kanga alla,
silmad siidije magama,
kapjad kauruje labama!
Ise tähti istutage,
este need road rohised,
pääle pipparad paremad!”
Söö tähte, joo tähte,
ela, tähte, rõõmuga!
Tähte mõekada teristab,
kulda elkada helistab,
ei taha süia ei taha juua:
„Tooge mo oma tubaje,
saatke Salme põrmandalle!”
Salme hüüsi aidastanna,
kõneles kivi kojasta:
„Peiukene, poisikene,
andsid aega kasvadessa,
anna aega ehtidassa.
Kaua ehib see isata,
kaua ehib see emata,
kaua vaene valmisteleb –
küla eided ehitavad,
vanad naised valmistavad,
küla annab külma nõu,
rahvas raudase südame!”
Tekst: H III 1, 13/6 (6) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888) viis: EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).