Ilus neiu kiige
Vaivara
KIE, KIE, KIIGEKENE,
kie, kiige, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
et ma paistan palju maada,
paistan palju, maksan palju!
Kui en isegi paista,
paistab pärge mu päessa,
kui olen isegi kuuma,
kuumab kee kaelassa.
Siis tulid Soomest sooja (?) toojad,
Viiburista viina veejad,
Narvast nastu kirjutajad.
Küsitelli, mõtetelli:
„Kes sääl kiigul kiiguvad?”
Mina mõistin, mina kostin:
„Üks on kuu, teine päike,
kolmas vihma vikerkaari,
neljas tähe poisikene.”
Mul on venda kiige alla,
vend see kuulis, kohe kostis:
„Ei ole, ei ole, ellad saksad,
ei ole kuu, ei ole päike,
ei ole vihma vikerkaari –
see on minu õekene!
Pärg tal pääs on päivast tehtud,
sõrmus sõrmes kuusta,
kee tal vihma vikerkaarist!”
Tekst: H II 36, 367/8 (36) < Vaivara – H. Masing (1893); viis: EÜS VI_890_63 <