Petis peiu. Kolmed kingad
Rõngu
VELLEKENE NOOREKENE,
mina näie tooki päival,
kui sa näiud petelita –
küla alla kükikile,
aia alla lokikile:
suka suun, kalsa kaalan,
ame hammaste vahela:
„Tule mulle, näiu noori,
ma tee sulle ratas-sängi –
suvel veerita vilusse,
talvel ahju paiste-ella!
Ma teen sulle kolme känga –
üte puitse, tõise luitse,
kolmanda känga kirivä:
puitse mõtsast puie tuvva,
luitse jälle lusti lüvva,
kirivä jälle kerkun kävva.
Näiukene noorekene,
mis sull viga mulle tulla –
ei mina sunni survemaie,
ei ka jahu jahvamaie,
käse ei käsikivile:
ma vii tera veski-ille,
massa matti mölderille!
Näiukene noorekene.
mis sull viga mulle tulla –
hiiru ruuna mull eena,
paadi ruuna pandelena,
tsia sillana makkaese,
lamba käiva kärakun!”
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
perast sunne survemaie,
perast johtse jahvamaie,
käskse no käsikivile!
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
olli hiire tal eena,
padakonna pandelena,
rotti runge vahela.
sivvu sillana magasi,
ussi kävve kärakun!
Viis: P. Kurg (EÜS II 17 (52) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17452/7 (3) < Rõngu khk, 1895).