14. VELLEKENE NOOREKENE

Petis peiu. Kolmed kingad

Rõngu

aro_11_EYS_II_17_(52)_1r

VELLEKENE NOOREKENE,
mina näie tooki päival,
kui sa näiud petelita –
küla alla kükikile,
aia alla lokikile:
suka suun, kalsa kaalan,
ame hammaste vahela:

„Tule mulle, näiu noori,
ma tee sulle ratas-sängi –
suvel veerita vilusse,
talvel ahju paiste-ella!
Ma teen sulle kolme känga –
üte puitse, tõise luitse,
kolmanda känga kirivä:
puitse mõtsast puie tuvva,
luitse jälle lusti lüvva,
kirivä jälle kerkun kävva.

Näiukene noorekene,
mis sull viga mulle tulla –
ei mina sunni survemaie,
ei ka jahu jahvamaie,
käse ei käsikivile:
ma vii tera veski-ille,
massa matti mölderille!

Näiukene noorekene.
mis sull viga mulle tulla –
hiiru ruuna mull eena,
paadi ruuna pandelena,
tsia sillana makkaese,
lamba käiva kärakun!”

Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
perast sunne survemaie,
perast johtse jahvamaie,
käskse no käsikivile!

Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
olli hiire tal eena,
padakonna pandelena,
rotti runge vahela.
sivvu sillana magasi,
ussi kävve kärakun!

Viis: P. Kurg (EÜS II 17 (52) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17452/7 (3) < Rõngu khk, 1895).

Sildid
Postitatud Nuurus