Hobune (kari) kadunud
Sangaste
EMÄ PAND´ KARJA MU KASUMA,
võsa veerde venimä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
võsa veerde venimä,
mõtel’ karjast kaduvat,
võsa vilust viidävät,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
võsa vilust viidävät. –
Kao ei karjast kohegi,
vii’ä võsa vilusta,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
vii’ä võsa vilusta.
Karjast katte karjat-lehmä,
karjat-lehmä, kirjät-lehmä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
karjat-lehmä, kirjät-lehmä,
eest mu esä obese’ ja
veerest velle virga ratsu,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
veerest velle virga ratsu.
Ai mina orja otsimaia,
nõmme noore nõudemaia,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
nõmme noore nõudemaia.
Otsi es ori obesta,
nõmme noor´ es nõvva ratsu,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
nõmme noor´ es nõvva ratsu.
Lätsi esi otsimaia,
otsimaia, nõudemaia,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
otsimaia, nõudemaia.
Tilisti ma elisti ja
elisti ma elmeida,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
elisti ma elmeida.
Metsast tulli karjat-lehmä,
vaarikust esä obene’,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
vaarikust esä obene’.
„Kus sina ollit, mu obene,
või kus sina, kirjat-lehmä,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
või kus sina, kirjat-lehmä?”
„Ollim´ külä orasena,
tandsem´ velle tatre-nurmen,
vaat-vaat, luu-li, vaat-vaat, luu-li,
tandsem´ velle tatre-nurmen!”
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Eeva Summer (60 a) (H II 5, 525/6 (182) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).