MÜTOLOOGILITSE LAULU OM PERITU MAASTIKU PÕLITSE PUU, egäüte südämikus mõni müüt, mille juure aigade alustusen. Taivakaarti ja taivamärke tunnu inemise om jätnu meile laulu taivist ja taivan elävist. Nä om saatnu Päivä timä tii pääl mere ja taiva piirini; Kuu, Päiv ja tähe kõneleva näidega ja merepühkmist kasus tamm, mille ossa pilva pilvi laikka. Näide lauluden om ütitsit juuni innekõkke õdagumeresoome ja soomeugri folklooriga, aga mõne uskmisiga keidetü motiivi viivä ka kaugembide rahvaste manu.
_________________________________________________________
__M e r i__õ u e__a l l a__
Read more... 0 comments1. MAGASI MINA, MAGASI (Puh)
Mere kündmine
Puhja
MAGASI MINA, MAGASI,
sinilillede seana,
kullerkuppe põõsaenna.
Mis mina näie maateenna?
Näi mina und maateenna:
meri üles künnetiie,
künnetiie, külvetiie,
meri ära äestedi,
lina sisse külvetiie;
lina kasvi kui see linti,
kukar otsan kui see kulda.
Linast sai näiju linike,
kugarast sai näiju kulda.
Viis: Ann Minka (72 a) (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk, Kavilda v < Rannu khk – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 4, 463/4 (8) < Puhja khk, 1888).
2. MAGASI MINA, MAGASI (Ran)
Mere kündmine. Lina
Rannu
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi mari mäella,
sinilillede seäna,
kullerkupu põesaenna.
Nägi unda maataenna,
nägi merda künnetavat,
künnetavat, külvetavat.
Mes sinna merde külvetie?
lina merde külvetie –
lina kasvis kui sii linti,
kugar otsas kui sii kulda,
linast sai näiju linike,
kugarast sai näiju kulda.
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla, Andresjaani t – H. Tampere, 1933), tekst: Adam Andik (70 a) (EÜS VI 788 (49) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – M. Pehka, E. Eisenschmidt, 1909).
3. MEIE KATSI VAESI LATSI (San)
Mere pühkimine. Suur tamm. Venna kirvehaav
Sangaste
Tamme raijuja
MEIE KATSI VAESI LATSI,
ollime võõraste orune,
kurdime võõraste kurune.
Mia and võõras tööda meile?
Võõras pand’ merda pühkimaie,
kalajärve kaevamaie!
Kohe nėė pühkme pühime?
Pühkme pühim’ püha kojasse,
kannam’ Maarja (1) silla pääle.
Mis sinna pääle kasvanessa?
Emaleppa, raudatamme!
Tamm taht taevasta laůta,
oksa päälta pilve pildu.
Kesi läits tamme raiumaie?
Veli läits tamme raiumaie!
Rais ta käe, rais ta jala!
„Veli hella vellekene,
kas su süa süvva kutsub,
või su meeli metta võtab,
või tahad kanamunagi?”
„Ei mu süa süvva kutsu,
ei mu meeli metta võta,
taha ei kanamunagi!”
Kui sėė veli koolenesse,
kohes ta maha matetesse?
Kirivese kirikaida:
alla oli altari punase,
pääl oli ruudi rohilise.
Kesi tuli manu ikemaie?
Ema tuli manu ikemaie,
esa manu ikemaie,
velle noore nutemaie,
sõsare muretsemaie.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 812 (99) < Sangaste khk, Tõlluste v < R. T., 1898).
4. PÄIVAKESEL PALJU TÖÖDA (Kam) (V_)
Mõõk merest
Kambja
PÄIVAKESEL PALJU TÖÖDA,
palju mured enne muida –
päev suib sulaste päida,
kammib karjalaste päida.
Istub mere veere pääle,
Peipsi järve perve pääle,
kalajärve kaala pääle,
oma järve otse pääle,
küla järve küle pääle,
hari kuldane käena,
lauda klaasista põlve pääl.
Mis tal merde kül minesse,
või tall laindesse laskenesse?
Hari merde tal minnesse,
lauda lainde laskenesse.
Hõigas ta katte sulasta –
Peeterida, Paavelida.
„Peeter, mu peris poisike,
Paavel, palgapoisike,
mine, too hari meresta,
lauda klaasi laendesta!”
Peeter vastu vaidlemaie,
Paavel vastu pallemaie:
„Kuidas võin meelen merde minna,
elult Emajõesse,
kaalani kalakudusse,
silmini sinivettesse.
Too mull jalge kalmu kaldsa,
pane pähä surmakübar,
siis lähen meeleni meresse,
kaalani kalakudusse,
silmini sinivettesse.”
(Lõpp puudub)
H III 21, 542/3 (6) < Kambja – S. J…? (1894).
__S a l m e__l a u l__
1. MEMM LÄTS KARJA SAATIMAIJE (Puh)
Salme laul
Puhja
MEMM LÄTS KARJA SAATIMAIJE,
leis ta kana karjateelta.
Memm pand salve ta kasuma.
Salven kasvi kena lats,
kasvi Salme neitsikene.
Salme memmeda paluma:
„Emakene memmekene,
anna mulle aida võtti –
ma lää aita ehtimaie,
pääle aida pääd panema.”
Ette panni laia põlle,
kui se aida ussekene,
vööle panni laia vööda,
kui se vihma vikkerkaari,
rinda panni suure sõle,
kui se kuu taivaenna,
kaala panni elle raha,
kui se päiva taiva küllen.
Las ma kae, las ma katsu,
kes siis tulep kosjuella.
Tulli päiva poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”
„Ei mina lää sinule:
päiv om kolmesta kõvera –
kõrra helgib heletasti,
paistap tõise palavaste,
kolmanda kohald vilune.”
Lasma kae, lasma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli kuu poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”
„Ei mina lää sinule –
kuu om kolmesta kõvera:
kõrra kasvab, tõise kaob,
kolmanda kohald pimeda!”
Las ma kae, las ma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli tähti täüsi meesi:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tuled mulle?”
Salme läts tähel, täüsi mehel.
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 320/1 (5) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888), täiendatud (H I 2, 514/5 (9) < Puhja khk, Suure-Ulila v – D. Sell, 1888)
2. ÕUELE KOLMED VÄRAVAD (Ran)
Kolm kätkit. Salme laul
Rannu
ÕUELE KOLMED VÄRAVAD, kiike, jääle,
väljale kolmed orassed, kiike, jääle,
tapule kolmed umalad, kiike, jääle,
emal kolmi tütarlasta, kiike, jääle
Kolm oli hälli neil toassa, kiike, jääle,
üks olli sängile sääetud, kiike, jääle,
teine pantud parde külgi, kiike, jääle,
kolmas liidetud laesse, kiike, jääle.
Kes olli sängile säetud, kiike, jääle,
seda isa hoideella, kiike, jääle;
kes oli pantud parde külgi, kiike, jääle,
seda ema hoideella, kiike, jääle;
kes oli liidetud laesse, kiike, jääle,
sell kaisid kolmed kosilased, kiike, jääle:
üks olli kuu, teine päiva, kiike, jääle,
kolmas tähte täsimeesi, kiike, jääle.
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed kuulegi, kiike, jääle?”
„Ei mia läha kuulegi, kiike, jääle –
kuul om kolmed kurjad tembud, kiike, jääle:
kord ta kasvab, teine kaob, kiike, jääle,
kolmandas kaob koguni, kiike, jääle.
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed päevalegi, kiike, jääle?”
„Ei ma läha päivalegi, kiike, jääle –
päiv see paistab palavaste, kiike, jääle:
mõned mõisad põletab, kiike, jääle,
mõned kõrdsit kõlloteleb, kiike, jääle.”
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed tähelegi, kiike, jääle?”
„Ma lään tähel täiel mehel, kiike, jääle,
tähel, täiel poisikesel, kiike, jääle:
tähel täkkud talliesse, kiike, jääle,
tähel hobused ilusad, kiike, jääle.”
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2718 (33) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 115/7 (21) < Rannu khk, 1889).
3. MARI MARJA, SARI SARJA (Ote) (V -)
Salme laul
Otepää
x
Tähe mõrsja
MARI MARJA, SARI SARJA,
saije karvetu mäele,
usse ette astemaije,
kaije kauba tegimaije.
Tulli Kuu, poisikene:
„Tere, Mari, neitsikene,
kas tuled Kuulegi?”
„Ei ma lää Kuulegi –
Kuu om kolmest kõvera:
ütte kasvas, tõse kaos,
kolmantast om kuhast ilma!”
Mari marja, sari sarja,
saije karvetu mäele,
usse ette astemaije,
kaije kauba tegimaije.
Tulli Päiv, poisikene:
„Tere, Mari, neitsikene,
kas tuled Päivalegi?”
„Ei ma lää Päivalegi –
Päiv om pallav paistemaije!”
Mari marja, sari sarja,
saije karvetu mäele,
usse ette astemaije,
kaije kauba tegimaije.
Tulli Tähte, poisikene:
„Tere, Mari, neitsikene,
kas tuled Tähelegi?”
„Jah ma lää Tähelegi –
Täht om täisi poisikene!”
Tekst: Mari Horku (H III 21, 828/9 (4) < Otepää – J. Kukrus, 1895).
4. LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE (San)
Salme laul
Sangaste
LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
lätsi söödi keskeella.
Mis sääl söödi keskeella?
Kana oli söödi keskeella.
Kanast kasvis Salvikene,
saksa Salvi neitsikene.
Tulli päiv, terets päiv:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled minule?”
„Lä’ä ei mina sinule –
päiv paistus üle ilma!”
Tulli kuu, terets kuu:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Lä’ä ei mina sinule –
kuu om katsiti kavale:
kõrra kaos, kõrra kasvas!”
Tulli agu, terets agu:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Lä’ä ei joht mina sinule –
agu armas allendes!”
Tulli tillu tähtekene,
tulli tähte, terets tähte:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Jah, ma lähen tähelegi!”
Täht tõi tõlla jo tareje!
Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Elisabet Teder (85 a) (E 68289/9a (1) < Sangaste khk, Laatre v – S. Viilup (Valga l. Tütarlaste gümn. õpil.), 1930).
5. KES OLLI SUURI, KES OLLI SAARI? (San)
Salme laul
Sangaste
KES OLLI SUURI, KES OLLI SAARI, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari suuri, Mari saari, le-lee, le-la-mus-lee!
Kes läits Mari kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee?
Kuu läits Mari kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee!
Kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee,
vai om mieli muile mina, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ei ma lää kül kuule, le-lee, le-la-mus-lee –
kuu om kolmesta kõvera, le-lee, le-la-mus-lee!”
Kes olli suuri, kes olli saari, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari olli suuri, Mari olli saari, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee?
Päiv läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee!
Kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee,
vai om mieli muile minna, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ei ma lää kül päiväle, le-lee, le-la-mus-lee –
päiv om kateste kavali, le-lee, le-la-mus-lee:
üte paistse palavede, le-lee, le-la-mus-lee,
tõse eitse elgeede, le-lee, le-la-mus-lee!”
Kes olli suuri, kes olli saari, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari olli suuri, Mari olli saari, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee?
Täht läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee!
Kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee,
vai om mieli muile minna, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ei ma lää kül tähele, le-lee, le-la-mus-lee,
täht om tähtsa mihekene, le-lee, le-la-mus-lee!”
Kes olli suuri, kes olli saari, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari olli suuri, Mari saari, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee?
Agu läits Marri kosjuenne, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee!
Kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee,
vai om mieli muile minna, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Jah, ma lää küll aole, le-lee, le-la-mus-lee –
agu om avar poisikene, le-lee, le-la-mus-lee!”
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERA 251 (1804)< Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 309), teksti kirjutas üles Villem Korb (H IV 3, 901/2 (18) < Sangaste khk, Uniküla – Friedr. Kuhlbars (sõnade saatja), 1890).
6. TANDSE, TANDSE MA MÄELA (San)
Salme laul
Sangaste
TANDSE, TANDSE MA MÄELA, le-lee, le-la-mus-lee,
tandse Tõrvastu mäela, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes sääl istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee?
Kuu tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee,
kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ei ma lähä kuulegi, le-lee, le-la-mus-lee,
Kuu ol´l´ kateste kavali, le-lee, le-la-mus-lee –
üte kasvas, tõse kaos, le-lee, le-la-mus-lee.”
Tandse, tandse ma mäela, le-lee, le-la-mus-lee,
tandse Tõrvastu mäela, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes sääl istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee?
Päiv tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee,
kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ei ma lähä päävälegi, le-lee, le-la-mus-lee,
Päiv ol´l´ kateste kavali, le-lee, le-la-mus-lee –
üte paistse palavede, le-lee, le-la-mus-lee,
tõse eitse elgeede, le-lee, le-la-mus-lee.”
Tandse, tandse ma mäela, le-lee, le-la-mus-lee,
tandse Tõrvastu mäela, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes sääl istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee?
Mari istse mäe otsan, le-lee, le-la-mus-lee.
Kes tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee?
Täht´ tul´l´ Marri kosjuelle, le-lee, le-la-mus-lee.
„Tere, Mari neitsikene, le-lee, le-la-mus-lee,
kas sa tahat mulle tulla, le-lee, le-la-mus-lee?”
„Ma lää tähele mihele, le-lee, le-la-mus-lee –
Täht´ ol´l´ tähtsa peiokene, le-lee, le-la-mus-lee,
Ago armas´ mihekene, le-lee, le-la-mus-lee,
obo all ao-täht´, le-lee, le-la-mus-lee:
mies pääle päävä-täht´, le-lee, le-la-mus-lee,
suitse’ kullatu käena, le-lee, le-la-mus-lee,
õpe kull´use kaalan, le-lee, le-la-mus-lee,
kulda tutu’ pää otsan, le-lee, le-la-mus-lee.”
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERA 251 (1804)< Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 309), tekst: Tiio Kenk (H II 5, 556 (229) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
x
x
x
__S u u r e _t a m m e_l a u l u d
1. TAMM´ KASVI TARTUMAAL (San)
Nuttev tamm
Sangaste
TAMM´ KASVI TARTUMAAL,
kuus´ kasvi Kuramaal,
lepp liina uulitsal,
aab Arju piiru pääl –
sĩski juure’ kokko joosi,
aru’ kokko algenesi,
iĩ’ joosi alte juure.
Lätsi ma mõtsa kõndimaia,
ommogulta ul´l´umaia (hulkuma),
näi tamme ikevata
aava pikä alalevat.
„Mis sa iket, tammi suuri,
alaeled, aava pikä?”
„Mis ma ike, näio noori,
kahitse vai, kabo käpe:
muo’ tamme’ torus tettü’,
mesipuile puhastedu –
mina tammi siijä jätet.
Mado juurena makase,
jõe’ joosi alte juure,
sisen suure’ siija-kala’.”
Istke’ jĩ perve pääle,
kaege kuis kala’ kudenese’,
säre’ siivu säädelese’,
avve’ andu eidelese’!
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (99) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, umb 35 a) (H II 5, 411/2 (71) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
2. TRESIN-TRESIN, LASIN-LASIN (San)
Õlu. Suur tamm
Sangaste
TRESIN-TRESIN, LASIN-LASIN,
Tartun tetti kumme liina,
Leela-maal mammu liina.
Tulge sisse, näio’ noore’,
ostke kibuna olluta!
Kipun ol´l´ kulda kirjutet,
kan´n´ ol´l´ vas´ki vitsutet.
Kohe eidä (h)iivakese,
kohe vala vatukese?
Eidä (h)iiva penderede,
vala vatu vao pääle.
Mis no sinnä pääle kasvi?
Kasvi kahar´ kõokene.
Mis no tümest tetenesä,
kua ladvast laskenesa?
Tümest tetäs tünderiku,
ladvast laste langa lõime,
keskest tetäs kieli kirstu,
kieli kirstu, maali kappi –
kieli kirstu kidsinelle,
maali’ kapi’ kahinelle.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Mari Järvmägi (u 35 a) (H II 5, 562/3 (241) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
x
x
x
__K u l d n a i n e__
1. VELI, HELLA VELLEKENE (San)
Kuldnaine. Humal
Sangaste
VELI, HELLA VELLEKENE,
tahit puusta naista teta,
lepapakust lepitada,
tammepakust tahuda,
kulda panna palgeessa,
hõbedad ihu ilussa.
Lätsit kullaga magama,
hõbe hella hingama,
ei na kulla es kõnela,
hõbe hella es tee heli.
Kullal vaja kolme asja:
keelekesta, meelekesta,
esi hella hengekesta.
Hummal huikas pajuna,
käbi kärkis põesaenna:
„Tule seia, noori meesi,
vii mu kotita koduje,
pane parre veere pääle,
säe sängi tulba pääle –
sis saat kotti kopikida,
sis saad tasku taalerida,
punga pooli ruubelida,
sis sa ostad uvve naise,
ostad uvve, saat paremba.”
Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (86) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), teksti kirjutas üles Peeter Roose (H III 10, 549/50 (2) < Sangaste khk, Soontaga v, 1888).
2. JAANIKENE, POISIKENE (Ran)
Kuldnaine
Rannu
JAANIKENE, POISIKENE,
Jaanike, saani tegija,
kuldakõrvi kirjutaja –
lubasid naiseta elada,
abikaasata kasuda.
Elanud ühegi aasta,
pääle mõne päivakese!
Võtsid teha puusta naista,
haavast teha Annekesta,
kasest teha Kaiekesta,
marjavarsista Marida.
Ei sa saanud puusta naista,
läksid seppa palviele.
Leidsid sepad seismasta,
sepa poisid puhkamasta.
„Mis sa seisad, seppakene,
puhkad, seppa poisikene?
Tii mulle tinane naine,
vala vaskene emanda,
pane kulda palgeesse,
hobõ õla nukadesse,
vaske jala varvastesse!”
Sepp ei teinud, sepp ei valand,
teinud ei tinasta naista,
valand ei vaskist emandat.
(Võtid konna künka otsast,
viisid sa konna koduje,
oed nurgasta nurama.
pikkemb meie piima pütti,
kõrgem mei koorekirnu,
suuremb meie soola vakka,
laiemb me leiva labidas,
kui see viimne vennanaine.)
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 337 (11) < Rannu khk, 1889)
x
x
__K u l l a__p õ l e m i n e__
1. LÄTSI MÕTSA MIE MARJALE (San)
Marjule. Kulla põlemine
Sangaste
LÄTSI MÕTSA MIE MARJALE,
ala päävä pähkemille,
mis mie säältä maalta löüse?
Kuusi kollast üökest,
sada saksa lastukõist.
Kos mie nuo’ üö panni,
kos mie nuo lastu lahi?
Küü-meeste kübärte pääle,
väü-meeste värte pääle,
ämma padja perä pääle.
Padi paugati palama.
Kes no tulli kistutama?
Meilt sai Mari, teilt sai Mari,
Kubijalt sai kuusi Marri,
Siimonilt sai säidse Marri.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (97) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Järvmägi (u 35 a) (H II 5, 563 (242) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
2. LÄKI SIISTA SEDA TEEDA (San)
Kuld jäljel
Sangaste
LÄKI SIISTA SEDA TEEDA,
siista marske seda maada,
kost om enne härjad käinu,
härra käinu, orjad lännu.
Mis sääl jälile jäänu,
kua sammule sadanu?
Hõpe jälile jäänu,
kuld sammule sadanu.
Kesse kulla üles korjas,
kua hõpe maalta võti?
Mina kulla üles korssi,
mina hõpe maalta võti,
vei kodu velle kätte,
lassi velle laua pääle:
„Tii, veli, triksi, veli,
raa, veli, raksi, veli –
tii imela helmis,
sõsarile suurõs sõlis.
Ime helmite külana,
sõsar sõlite taluna.”
(Sääl mu sõsart sõimati,
ime hellen vannuti.)
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Juuli Saarman (68 a) (ERM 144, 15/6 (24) < Sangaste khk, v, Mäe k, Madise t – August Karu, 1920).
x
x
x
__P ü h a_p u t k__
1. ÕTEPÄÄN OLI SUURE ORU' (San)
Püha putke lõikaja
Sangaste
Püha lehe lõikamisest haige
ÕTEPÄÄN OLI SUURE ORU’,
Karulan oli kallaspoole’.
Mis sääl orge vaijeel,
kallaspoolde kaldeel,
kua lod´jat´ lohu pääl?
Pühä-püdse’k leina-lehe’ –
nuo no orge vaijeel,
kallaspoolde kaldeel.
Kes no lõigas´ pühä-püdse,
pühä-püdse leina-lehe?
Oli mull ütsi väiko veli,
armas´ ahka-särgikene,
tuo no lõigas´ pühä-püdse,
püha-püdse leina-lehe.
Sääl mu veli vannuti,
vannuti ja nõijuti.
Lätsi ma vellä arstima,
lätsi läbi ema-jõesta,
läbi lasi laineist,
ai ma arstile obese,
tohterele tuhkru ruuna.
Jõvva arsti mu avida,
jõvva tohter terves tetä –
esi arsti ma avidi,
esi tohter terves tei.
Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Oberst (u 75 a) (H II 5, 539/40 (202) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
