Kust laulud. Lauluvõim. Laulu laitjale
Kust laulud. Laulge, muidu laidan. Laulu laitja sajatus
Rõngu
EI MA TIJA EGA MÕISTA, oi, oi, ral-lal-laa,
melles mull on helle hääle, oi, oi, ral-lal-laa,
helle hääle, kumme kurgu, oi, oi, ral-lal-laa! –
Kui küll memme minnu olli, oi, oi, ral-lal-laa,
kallis memme minnu kanni, oi, oi, ral-lal-laa,
jõi ta kaasike kannista, oi, oi, ral-lal-laa,
pillipuhkja pikerista, oi, oi, ral-lal-laa –
sellep mull om helle hääle, oi, oi, ral-lal-laa,
helle hääle, lahe lõõri, oi, oi, ral-lal-laa.
Ei ma tija ega mõista, oi, oi, ral-lal-laa,
kust ma latse laulu saanu, oi, oi, ral-lal-laa! –
Sõna võtsin säre suusta, oi, oi, ral-lal-laa,
laulu latike ninasta, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab sõnnu sõgla täis, oi, oi, ral-lal-laa,
viisi villavaka täis, oi, oi, ral-lal-laa!
Meil saab kukeni kudada, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab lõhku lõunani, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab öös ütelda, oi, oi, ral-lal-laa,
mõnes päivas mõtelda, oi, oi, ral-lal-laa!
Kui ma hakkan laulamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
laulamaie, laskemaie, oi, oi, ral-lal-laa,
siis tulgu küla kuulamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
viisi valda vaatamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
kuusi valda kuulamaie, oi, oi, ral-lal-laa –
ei ma küsi palju hinda, oi, oi, ral-lal-laa:
häälest küsi härjapaari, oi, oi, ral-lal-laa,
sõnadest sõahobuse, oi, oi, ral-lal-laa!
Kes mu laulu laitenasse, oi, oi, ral-lal-laa,
hääle ära põlganasse, oi, oi, ral-lal-laa –
tõbi sel tulgu, tõine mingu, oi, oi, ral-lal-laa,
kolmas kuruna kullelgu, oi, oi, ral-lal-laa,
neljas nuutsku nuka taka, oi, oi, ral-lal-laa,
viies hauku aia taka, oi, oi, ral-lal-laa!
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS III 33 (8) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1906), teksti A. Käärik ((E 17464/5 (10) < Rõngu khk, 1895), täiendatud (E 20313/4 (7) < Rõngu khk, Savi t – A. Käärik, 1895).