Mere pühkimine. Suur tamm. Venna kirvehaav
Sangaste
Tamme raijuja
MEIE KATSI VAESI LATSI,
ollime võõraste orune,
kurdime võõraste kurune.
Mia and võõras tööda meile?
Võõras pand’ merda pühkimaie,
kalajärve kaevamaie!
Kohe nėė pühkme pühime?
Pühkme pühim’ püha kojasse,
kannam’ Maarja (1) silla pääle.
Mis sinna pääle kasvanessa?
Emaleppa, raudatamme!
Tamm taht taevasta laůta,
oksa päälta pilve pildu.
Kesi läits tamme raiumaie?
Veli läits tamme raiumaie!
Rais ta käe, rais ta jala!
„Veli hella vellekene,
kas su süa süvva kutsub,
või su meeli metta võtab,
või tahad kanamunagi?”
„Ei mu süa süvva kutsu,
ei mu meeli metta võta,
taha ei kanamunagi!”
Kui sėė veli koolenesse,
kohes ta maha matetesse?
Kirivese kirikaida:
alla oli altari punase,
pääl oli ruudi rohilise.
Kesi tuli manu ikemaie?
Ema tuli manu ikemaie,
esa manu ikemaie,
velle noore nutemaie,
sõsare muretsemaie.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 812 (99) < Sangaste khk, Tõlluste v < R. T., 1898).