Mõõk merest
Kambja
PÄIVAKESEL PALJU TÖÖDA,
palju mured enne muida –
päev suib sulaste päida,
kammib karjalaste päida.
Istub mere veere pääle,
Peipsi järve perve pääle,
kalajärve kaala pääle,
oma järve otse pääle,
küla järve küle pääle,
hari kuldane käena,
lauda klaasista põlve pääl.
Mis tal merde kül minesse,
või tall laindesse laskenesse?
Hari merde tal minnesse,
lauda lainde laskenesse.
Hõigas ta katte sulasta –
Peeterida, Paavelida.
„Peeter, mu peris poisike,
Paavel, palgapoisike,
mine, too hari meresta,
lauda klaasi laendesta!”
Peeter vastu vaidlemaie,
Paavel vastu pallemaie:
„Kuidas võin meelen merde minna,
elult Emajõesse,
kaalani kalakudusse,
silmini sinivettesse.
Too mull jalge kalmu kaldsa,
pane pähä surmakübar,
siis lähen meeleni meresse,
kaalani kalakudusse,
silmini sinivettesse.”
(Lõpp puudub)
H III 21, 542/3 (6) < Kambja – S. J…? (1894).