_*_*_*_
__K i i g e l a u l u d__
1. KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET (Pai) (Kiigele ehtimine)
Paistu
Põrm põlle pääle
*
KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET,
külä ällün ällütevet,
võti tetä tegemisi,
võti aia askelida:
juusse aita ma mäele,
keset usta kellerise,
võti valla vaka kaase,
(kisevista?kisse valla?) kirstu kaase;
võti vakast valgembida,
võti kirstust kirivesi.
Ai selgä amme linatse,
pääle pihta peenikse,
ame konseni kohisi,
lina liike varbieni (e ‘enni)
üüle panni suure üü,
kui sii vihmävikerkaari,
ümmer panni suure sõpu,
kui sii puuli põdranahka,
ette (läen? lei?) sii laia põlle,
kui sii uusi aidausse,
rinda panni suure sõle,
kui sii kuu taeva’enna,
kaala eidi elmekõrra,
kui kõrra kanamuneja,
pähä panni suure pärjä,
kui sii suure kukearja,
sõrme liidi sõrmussida,
kui nii tähte taeva’enna,
jalga panni suka suletse,
otsa panni kengä käbeda.
Sis lätsi küllä kiikumaie,
külä ällü ällümaie,
kus sääl käisi ulbakida,
vald olli täisi vallatumit,
leive kullasta kunida,
lei mul põrmu põlle pääle,
udu uvve kuvve pääle.
Tekst: ERA II 24, 552/4 (9) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu khk, Holstre v) (1930).
2. NÜID LÄÄME KIRJA KIIGU PÄÄLE (Pai)
Paistu
Kiigelaul
*
NÜID LÄÄME KIRJA KIIGU PÄÄLE,
äänikirja äl’lü pääle,
valge kablade vahele.
Nüid me kiigum kõrge’esse,
kõrge’esse, kauge’elle,
siit ma elgi elmi’esse,
siit ma paista Paide’esse.
Et ma no esigi ei elgi –
elgive elme eleda;
et ma no esigi ei paistu –
paistup mu pale punane;
et ma no esigi ei lipu –
lipuve mu linajuusse.
Las mu käiä, las vaate,
las mu kaia lavva ala (aita lavva),
kas om siinnä sedä miista,
sedä miist, sedä kübärdä,
sedä puulta poisikesta,
kes võtap kirja kiigu päältä,
allikirja ällü päältä,
valge kablade vahelta.
Kui ei ole, ei ma’i ooli,
kui ei saa, ei ma’i salli,
mul tulep miisi muilta mailta,
mul tulep kaasa kauge’elta,
peig tulep poola piiri päältä,
tuup kulda kübäretävve,
õbet selge õlmatävve.
Kes tuup äiäle obese,
kes tuup ämmäle sadule,
küül tuup õbe kübäre,
naol tuup kengä naastulise.
Tekst: ERA II 24, 554/5 (10) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu khk, Holstre v) (1930).
3. KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET (Pai) (Kiigele ehtimine)
Paistu
Kiigelaul
*
KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET,
külä ällün ällütevet,
võti tetä tegemisi,
võti aia askelida:
juusse aita ma mäele,
keset usta kellerise,
võti valla vaka kaase,
(kisevista?kisse valla?) kirstu kaase;
võti vakast valgembida,
võti kirstust kirivesi.
Ai selgä amme linatse,
pääle pihta peenikse,
ame konseni kohisi,
lina liike varbieni (e ‘enni)
üüle panni suure üü,
kui sii vihmävikerkaari,
ümmer panni suure sõpu,
kui sii puuli põdranahka,
ette (läen? lei?) sii laia põlle,
kui sii uusi aidausse,
rinda panni suure sõle,
kui sii kuu taeva’enna,
kaala eidi elmekõrra,
kui kõrra kanamuneja,
pähä panni suure pärjä,
kui sii suure kukearja,
sõrme liidi sõrmussida,
kui nii tähte taeva’enna,
jalga panni suka suletse,
otsa panni kengä käbeda.
Sis lätsi küllä kiikumaie,
külä ällü ällümaie,
kus sääl käisi ulbakida,
vald olli täisi vallatumit,
leive kullasta kunida,
lei mul põrmu põlle pääle,
udu uvve kuvve pääle.
Tekst: ERA II 24, 552/4 (9) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu khk, Holstre v) (1930).
4. OH MU KULLA KIIGUTEJE (Pai)
Paistu
Kiigu laul
*
OH MU KULLA KIIGUTEJE,
õbe ella äl’lüteje,
ärä visake vihaste,
ärä tõmmake tõeste.
Siin om kivi alla kiigu,
siin om auda alla äl’lü,
sügäv auda, rauda põhja,
öhessä süldä sügäve,
kahessa süldä kavale.
Johtup mul kul’lus kukuteme,
ristikene rihvateme,
margake maha sadame,
ei ole esät, ei ole emät alla äl’lü,
kes mu kul’lasta koguve,
kes mu marga maasta võtap,
kes mu risti maasta riisup.
Venelene alla ällü,
sii mu risti maasta riisup,
sii mu marga maasta võtap,
sii mu kul’lasta kogup.
Tekst: ERA II 24, 556/7 (11) < Paistu khk, Holstre v ( < Türi khk, u. 30 a) – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd Ritson) (sünd 1851) (1930).
5. SII KIIK OM SIALIHASTA (Pai)
Paistu
Kiigu laul
*
SII KIIK OM SIALIHASTA,
nii kabla kanamunesta,
laba latiku – kalasta.
Kessi tulli meile kiikumaie,
meie äl’lü äl’lümaie?
Riiast tulli ritrepoiga,
Soomest suuri ärrä poiga,
Paidi’est tulli papipoiga;
ehen olli urta urmikaala,
taga olli rakka raudalõõga,
perän olli peni punane.
. .
Sii kiigu sialihasta,
sii kabla kanamunesta,
laba latiku-kalasta…
(Laulik: koerad sõid kiigu ära, noh)
SII KIIKU SIALIHANE,
nii kabla kanamunatse,
lavva latiku kalasta.
Kes tulli meile kiikumaie,
mede ällü ällümaie?
Riiast tulli ritrepoiga,
Paidest tulli papi poiga,
Soomest suure ärrä poiga.
Ihen olli urta urmikaala,
taga raka randalõõga,
perän olli peni punane.
Sii ei kiigu sialihasta,
sii ei kabla kanamunasta,
lavva latiku kalasta.
Tekst: ERA II 24, 557 (12) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu, Holstre v) (1930) & ERA II 11, 707 (2) < Türi, Alliku v.- Lydia Puulbert < Ell Ilves, 77 a (< Paistu khk, Holstre v) (1929).
6. KUS SII KIIKU VÄL'LÄ TUUDU? (Pai)
Paistu
Kiigu laul
*
KUS SII KIIKU VÄL’LÄ TUUDU?
Kiiku tuudu Kirjussesta,
kiigu lauda Laiussesta,
kiigu puu Purjussesta.
Tuhat olli obest toomannagi,
sada olli saamannagi.
Kunnes kiik üü magasi?
Üitskülän üü magasi.
Kunnes kiik pää sugisi?
Päitskülän pää sugisi.
Siit ma kiigu kõrge’esse.
Mis säält kõrge’est näisse?
Näis säält kolmi uibukesta,
egän uibun sääl ubine,
egän tipun sääl tigane,
egän ladvan laululindu.
Üits ubin meele võitu,
tõine vaabatu vahale,
kolmas kullal kirjutetu.
Mis ubin meele võitu,
selle anni ma emäle;
mis olli vaabatu vahale,
selle anni ma esäle;
mis olli kullal kirjutetu,
selle pitsiti peosse,
selle kääni käisse’esse,
kääni käisside peräle.
Selle’g petti peiu noore,
augudi kaasa kavale;
petti peiu kammerise,
kaien kaasa kombe’ida.
kas olli ulpi või olli alpi,
kas olli ulpi õllellagi,
või olli alpi aanikalle,
kas olli viinale vihane?
Küll olli ulpi, küll olli alpi,
küll olli ulpi õllellagi,
küll olli alpi aanikalle,
küll olli viinale vihane.
Taas ma ütle tõisipidi,
ütle ümmer ütsipidi:
küll olli miista, küll olli miilta,
küll olli pääd kübäre täisi,
pihta peene amme täisi
jalga suure suka täisi,
kättä kirju kinda täisi.
Tekst: ERA II 2S, 558/60 (13) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu khk, Holstre v) (1930).
7. OSSA ULLU KIIGUSSEPPÄ (Pai)
Paistu
Kiigu laul
*
OSSA ULLU KIIGUSSEPPÄ, kiigulee!
Kus ta tennu neiu kiigu?
Tennu vii veere pääle,
tennu oja otsa pääle,
tennu kajo kallakulle.
Mõtel mu ojja uppuvada,
mõtel vette veerevada,
mõtel kajju kalduvada.
Ma ole vii vellenaine,
ma ole ojale omane,
ma ole kajo kasvandikku,
ei ma upugi ojasse,
ei ma veerigi viisse,
ei ma`i kaldugi kajosse.
Mul om veli kiigu tennu,
veli kiigu kirjutenu,
kudanu kuke sulista,
aanu ani sulista,
pandan kokku pardsisulgist.
Kuramaalt tõi kuke sule,
Arjumaalt anede sule,
Paide jõest tõi pardsisulge,
meie maa mehika sulge.
Tekst: ERA II 24, 560/1 (14) < Türi, Särevere v – Richard Viidebaum < Ell Ilves (sünd 1851 < Paistu khk, Holstre v) (1930).
8. LÄTSI KÜLLÄ KIIKUMAIE (Pai)
Paistu
Kiigulaul
*
LÄTSI KÜLLÄ KIIKUMAIE, kiigule,
panni selgä siidileidi,
ai alla amme linatse.
Et ma nüid esig ei paistu –
paistuv mul põlle punatse;
et ma nüid esig ei lipu –
lipuv mul lina ju-usse.
Kiigu kiiku, kiigukene,
kiigu kiiku kõrgeesse!
Mis säält kõrgesta nähi’sse?
Säält näis kolme uibukesta –
egän ossan sääl ubina,
egän ladvan laululindu.
Tekst: ERA II 21, 260/1 (111) < Paistu khk, Holstre as – H. Paukson, V. Koch < Ann Ratas, 67 a (1929).
9. VELI, ELLA VELLEKE (Hel) (Kiik halval kohal)
Helme
Puu ja linnu. Kiigu laul
*
VELI, ELLA VELLEKE,
tii meil kiiku kiitusmaal,
ärä tii oja veere pääle,
egä kaju kaldale.
Neid lääp kiiku katsumaie,
kardap ojja uppude,
kardap vette veerevada,
kardap kajju kadude.
Kiigu, kiigu kõrgeessa,
üle õrre, päälta parta,
üle vastsede varrude,
üle tamme talade.
Mis säält kaugeelta näikse?
Näikse kolme uibukest,
egän ossan ubinaida,
egän ladvan laululind.
Tekst: ERA II 116, 359 (6) < Helme khk, Riidaja k – H. Martin < Anu Martin (1936).
10. KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET (Pai)
Paistu
Kiigule ehtimine
*
KUULI KÜLÄN KIIGUTEVET,
külä ällün ällütevet.
Võti tetä tegemisi,
võti asklit aade,
juusse aita ma mäele,
keset õvve kellerista,
võti valla vakakaase,
kisse valla kirstukaase.
Võti vakast valgembida,
võti kirstust kirivesi,
ai sälgä ammelina,
pääle pihta peeniksi,
ame konsani kohisi,
lina liikse varbeeni.
Üle panni suure üü,
kui sii vihmä vikerkaari,
ümmer panni suure sõpu,
kui sii puuli põdranahka,
ette laansi laia põlle,
kui sii ussi aidausse,
rinda panni suure sõle,
kui sii kuu taevaenna,
kaala eiti elmekõrra,
kui kõrra kanamuneje,
sõrmelidi sõrmussida,
kui nii uusi tubeja,
jalga panni suka sulitse,
otsa panni kengä käbeda.
Sis lätsi küllä kiikumaie,
külä ällü ällümaie.
Uss olli täisi ulbakida,
vald olli täisi vallatumit,
leive kullasta kuninda?,
leive karrasta kasada,
leive mul põrmu põlle pääle,
udu uvve kuvve pääle.
Tekst: ERA II 11, 703/5 (1) < Türi, Alliku v – Lydia Puulbert < Ell Ilves, 77 a (< Paistu khk, Holstre) (1929).
11. KIIGU IKKI, KIIGUKENE (Pai)
Paistu
Kiik kõrgese
*
KIIGU IKKI, KIIGUKENE,
kiigu, kiigu kõrgeesse,
kõrgeesse, kaugeelle.
Mis säält kõrgest näisse?
Säält näis kolme uibukest,
egän uibun sääl ubine,
egän tipun sääl tigane.
Üits ubin meele võitu,
tõine vaabatu vahale,
kolmas kullal kirjutetu.
Mis ubin meele võitu,
selle anni ma emäle,
mis olli vahal vaabatetu,
selle anni ma esäle,
mis olli kullal kirjutetu,
selle kääni käiseesse,
kääni käiside peräle,
selleg petti peiu nuuri,
auguti kaasa kavale.
Peti peiu kammerise,
kaien kaasa kombeida,
kas om ulpi või om alpi,
kas om ulpi õlle ligi
või om alpi aanikalle.
Küll olli ulpi, küll olli alpi,
küll olli ulpi õlle ligi,
küll olli alpi aanikalle.
Taas ma ütle tõisipidi,
ütle ümmer ütsipidi.
Küll olli miista, küll olli miilta,
küll pääd kübäre täisi,
selgä siidi särgi täisi,
jalga suure suka täisi,
kättä kirju kinda täisi.
Tekst: ERA II 11, 711/3 (4) < Türi, Alliku v – Lydia Puulbert < Ell Ilves, 77 a (< Paistu khk, Holstre v) (1929).
