Õitsilkäimine oli kohapääl veel kombeks 60-70 aastat tagasi. Õitsil käidi kõige rohkem kevadel, põllutegemise ajal. Kui hobustel oli kange töö, siis käidi õitsis, näit. sõnnikuveo ajal. Samuti käidi õitsis pühade ajal ning laupäeviti ja pühapäeviti.
Õitsil käisid kõik: tüdrukud, poisid ja vanemad mehed. Mehed ja poisid käisid sellepärast tüdrukutega kaasas, et oli palju hunte. Hobused pandi kammitsasse, aga nad olid päeva tööst väsinud ja sellepärast ei tikkunudki kuhugi minema.
Pääkomme õitsil käies oli tuletegemine, st. õitsituli. (Villem Roorberg Otepäält, 1938)
Kuhu teeme õitsitule
Õitsiliste laulud
