Laulud emast ja lapsepõlvest

Nurganaine

Jõhvi

OH MARI, MURU-MADALA,
tas (?) Mari, rohu-tasane,
kui tunned tusad tulema,
hädapäivad pääle käima,
aledused astumaie –
tule, tule Marikene,
tungi minu toomikaie,
pista minu pihlakaie,
astu minu aavikuie!

Tekst: H II 1, 302 (449) < Jõhvi khk, Atsalama k – M. Ostrov, O. Kallas < Jaakob Saks, 87 a. (1888); viis: EÜS VI 877 (27) < Jõhvi Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a,  “sünd. Kiiklas, Arvila kül., Pungerjal kasvanud (olnud Püssis ja Jõhvis metsakoolis)” (1909).

Nurganaine

Lüganuse

NURGANAINE NUORUKENE,
titetuoja tuvikene,
masakandaja kanene –
ulkus naine ooleline,
vaarus naine vaivaline,
tuikus sie tusaalene.
Tuhat kõrd tua vaheta,
sada kõrda sauna tieda,
kümme kõrda köögi tieda.
Lei sie küüned künnisseie,
käed lei risti räisteeie,
üüs sie appi jesukesta:
„Tule, Jesuke, tubaje,
astu, Maria, majaje!
Luö sina lahti luised lukud,
purga nied punased paulad!”

H II 1, 620 (801) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)

Nurganaine

Lüganuse

x

Nurganaine. Varrude laul

Jõhvi

KÜL ME SÜÖME, KÜL ME JUOME!
Ei me tea, mis me süöme,
mis me süöme, mis me juome –
kas me juome pulma juotu?
Ei me juo pulma juotu –
juome vaise naise juotu.
ohaline naine vaine,
ohu naine ohtuline,
see läks metsa ulkumaie,
see vei ohtud põuessanna,
ädaristid rindalalla,
valud õlid suured varbassanna.

Sa tõid vaide, naine vaine,
sa tõid tuuessa koduje,
sa tõid ohtud põuessanna,
ädaristid rinnulalla,
valud suured varbassanna.

Tekst: H II 1, 196 (291) < Jõhvi khk, Kohtla k – M. Ostrov,  O. Kallas < Jüri Aps (=Kriisi Jüri) 64 a. (1888); viis: EÜS VI 902 (123) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a (1909).

Nurganaine

Jõhvi

HULKUS VAIDE NAINE VAINE,
hulkus naine hooleline,
vaarus naine vaivaline,
käis see kümme köögi teeda,
sada korda sauna teeda.

Õtsis ahjusta abida,
kerisessa kergitusta,
turva-lava turbaesta.
Läks siis metsa hulkumaie,
vei siis tusad me(n)nessana,
häda=risti rinnussana,
vei see tusa toomikaie,
hädaristi remmelie,
vei see vaiva vahteraie.

Tuli metsasta koduje,
tõi nee tusad kodussanna,
hädaristi rinnussanna.

Pere ikkes pingi alla,
lapsed ikkid alla laua,
kaasa ikkes kammerissa:
„Jo minu sula suresse,
jo minu kana kadusse!”
(Pap jäi meeleli pahule,
Hääd jäid ammu ootamaie.)

Tekst: H II 8, 753/4 (10) < Jõhvi khk – J. Petrowitsch (1889); viis: EÜS VI 896 (98) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Aru k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisa Pahk (Behk), 50 a (1909).

Jõhvi

MINA VAENE LASTE VANGI,
mina poigide emake –
käed ei lõpe kätkiesta,
jalad nuored nõtkeesta.
Tuon mina valda vaimusida,
kannan kroonule vägeda,
pitka piigi pistajuida,
laia raua raijujuida.

Tekst: H II 1, 421 (584) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a (1888); viis:. EÜS II 755 (128) < Jõhvi khk, Pagari v./ m.?, Jõetaguse k – P. Penna, K. Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).

Hällilaul

Jõhvi

MAGA, MAGA, MARJAKENE,
tud´u, tud´u tuvikene,
sust saaneb sulaseme’e naine,
kasvab karjapoisi naine,
orusta obuse tuoja,
suosta lehma lennutaja,
kesalt karja kieritaja.

Ära kurda, lapsukene,
ära kurda, ära karda,
las’ sa kasvad, las’ ülened,
paisud paras ramukene. –
Ülevel on orja õnne,
katussel on orja karja,
sulaseme’e suksukene.

Tekst: H II 1, 420/1 (583) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a. (1888); viis: EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v,  Jõetaguse k – P. Penna, K. Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).

Hällialul

Jõhvi

MAGA KAUA, KASVA PITKAST,
kasva mulle karja käijast,
karja käijast, marja tuojast,
õitsilisest õmetegi,
karja käijast kumetegi,
rivedalle riielisest (1),
õelalle õitsilisest,
tigedalle tüötegijast.

1 = (rehelisest)
Tekst: H II 1, 452 (614) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Mölder, 60 a. (1888); viis: EÜS VI 888 (67) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna vstmj. – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Krasmann, 69 a (1909).

Ahellaul

Vaivara

x
SÕIDA, SÕIDA SÕRMIKULLE,
Sõrmikult aga Narmikulle,
Narmikult aga Nattapäida,
Nattapäialta Pügala;
Pügalast aga Põideristi,
Põideristilta Rimmuna,
Rimmunalt aga Ringessaari
Ringessaarest aga Someru,
Somerult aga Sormikulle,
Sormikult aga Narmikulle…

(jne)

H II 1, 128 (176) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu < Rakvere ligidalt – M. Ostrov ja O. Kallas < Madis Siesberg, 62 a. (1888).

Oldermanni laul

Vaivara

x
IIDI-TIIDI, TILLERMANNI,
tillermamiist sai matika,
madikast sai maidu-pööra,
maidu-pöörast sai pöböra,
pöbörast sai pöida-riiki,
pöida-riigist sai ribaka,
ribakast sai rinda solgi,
rinda solest sai suboka,
subokast sai sormi-kinnas,
sormi-kindast sai kibuka,
kibukast sai kirja-märki,
kirja-märgist sai medela,
medelast sai meie herra,
meie herrast sai hebone,
hebosest sai hie-akka,
hie-akka lehti leuga,
lehti leuga, lotto-korva.

H III 1, 35/6 (14) < Vaivara khk., Väike-Soldina v. – Helene Kasikow (1888)

Hällilaul

Lüganuse

KIIGU, KIIGU, KIIGEKENE,
laula, laula, lapsukene,
kiigu, kiigu, kitsetalle,
laula, laula, lambatalle.
Kitsetalle kiidetakse,
lambatalle laidetakse.
Kitsetallel keerud silmad,
lambatallel lauk on otsas.
Mina aga laulan lapsele,
lammas määgib tallele,
hobu hirnub varsale.
Tekst: EÜS XII 1529/31 (105) < Lüganuse khk, Püssi v, Sirtsi k – V. Rosenstrauch < Jaan Aru (1915); viis: KKI, RLH 61:14 (6) < Lüganuse khk, Irvala k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Liisi Rikka (1961)

Memme vaev

Jõhvi

MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA,
eide vaeva, ella piima? –
Ehk ulgun üheksa üöd
ja ulgun üheksa pääva,
niulu ja nenide (1) müeda,
kattusije arja müeda,
nugije terije müeda;
kül tõin mattil masikuida,
polel vakkal pohlasida,
siulad tõin mina sõsterida –
siiski en maksand eide vaeva
eide vaeva ella piima!

Minu ella eidekene,
mitu ööd olid uneta,
mitu sööki söömatagi,
ei lõppend tuli tuasta,
säde ei sängi sambaasta.

Minu ella eidekene,
otsis lapse lausujuda,
kitse keele katsujuida,
lubas lamba lausujale,
kitse keele katsujale,
sõnni soolapuhujale.
Mina kiusta kiljatasin,
suata suuda maigutasin!

1- nina

Viis: Leena Tiismann (EÜS II 751 (111) < Järva v, Peetri k – P. Penna, K. Luud, 1905), tekst: Liisu Savest (H II 37, 271/2 (5) < Jõhvi khk – D. Timotheus, 1892).

Ema õpetus

Jõhvi

EIT TEGI MULLE ELLAD SUKAD,
taat tegi mulle targad kingad,
veli punus viksid paelad,
sõsar sättis sääre paelad.

Käskis mind kenasta käia,
üle õue õigeesta,
üle silla sirgeesta,
üle vainu valgeesta,
üle puuni puhtaasta.

Tekst ja viis: EÜS II 665/6 (160) ja EÜS II 756 (135) < Jõhvi khk, Kurtna m – P. Penna ja K.Luud < Liina Krassmann, 23 a (1905).

Kasvatus asjata

Jõhvi

MINU ELLA EIDEKENE
kandis minda kaasassanna,
pidid põllepaulussanna.
Mõtlid kaksi kasvamaie!
Minust kasvas üksi lapsi,
üksi lapsi, kangekaula!

Õleks tiedand eidekene,
õleks tiedand tuvvessanna –
õleks vieretand vedeje,
kui tämä vieretas vibuje,
õleks käärind käntä’äie,
kui tämä kääris kätkieie,
õleks tuisutand tuleje,
kui tämä tuisutas tubaje!
Kui tämä minuda kandas,
kandas lasta kahjulista,
õnnetumba tüttärlasta!
Tekst: EÜS VI 1028/9 (182) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik,  P. Penna < Mai Papa, 73 a (1909); viis: EÜS VI 891 (82) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).

Memme vaev

Vaivara

MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA,
eide vaeva, ella piima,
käe kui vaeva käerimise?

Mitu ööd oli uneta,
mitu päeva lõuneeta,
mitu suitsu suuruseta –
ei lõppend tuli toasta,
säde sängi sambaasta,
naine nuori riideesta,
hobu alli rakkeesta. –

Otsis lapse lausujada,
nuore nutu võttijada.
Ma aga kiuste kiljatasin,
suota suuda maigutasin.

Tekst: H II 1, 147/8 (214) < Vaivara khk, Auvere – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Süda, 55 a.  < Lüganuse khk., Aa mõisa vallast (1888);viis: EÜS VI 876 (19) < Jõhvi Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a. v. (1909).

Millal maksan memme vaeva

Lüganuse

EHK KÕNNIN ÜHEKSA ÜÖDÄ,
ehk kõnnin üheksa päevä,
nugise teride müödä,
niuluja nenide müödä,
katussie arja müödä;
ehk tuon puida põllellani,
südamiku süüliläni,
laastu laia rüppilani,
nõmmete magusi marju,
kobarate pohli küpsi –
siiski en maksa eide vaiva,
eide vaiva, ellä piimä,
auduja imetusvaiva,
käe-kui-vaiva vaalijalle,
sugu sõrme sirbijalle.

Weske kad. 67 (44a) < Lüganuse, Püssi v, Lüganuse k – M. Weske (1875). (K. Krohni ärakiri 1883).

Põlatud laps

Jõhvi

Mutiks mättasse

EMA MIND PÕLGAS PÕLVILTANNA,
isa põlve juurestanna!
Ku pidin mina menema,
ku pidin pia panema?
Ale õli menna allikale,
pime pilveje pugeda,
kõrge tõissa taiva alle!

Läksin müttist mättäeie,
rottist roho-põõsa´eie,
siilist sippelgapesaje!

Rott tõi mulle ruosipõlle,
siil tõi mulle siidipõlle,
konn tõi kulla-kierolise!
Panin mina põlled ette´eie,
läksin iljudes isale,
läksin iljudes emale,
kaljudes mina kammerie!

Isa üüdis tua iesta,
ema kaljus kammerista:
„Kelle sie ilus emanda,
kelle sie punane prouva?”
Mina muistsin, kui ma kostin:
”En ole ilus emanda,
en õle punana prouva,
en õle pärtli päivä paiste,
ega kupja kuu valuke,
ega kiltri kirjas tähte –
sie on isa alba lapsi!”

Tekst: EÜS VI 1121/2 (295) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909); viis: EÜS VI 891 (77) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Pole isa, pole ema

Jõhvi

OI MINA ISATA LAPSI,
oi mina emata lapsi!

Ei mina teadnud, kes minu teinud!
Kas on teinud tedre paari,
või audunud araka paari,
voi on munend musta lindu!

Ei mina tiadnud, kes minu teinud,
õtsin ilmalta isada,
alla taeva taadikest.

Ei mina tiadnud, kes minu teinud;
tegin, tegin, kelmukene,
tegin einust eidekese,
takutopist taadikese,
sukrutopist suukese –
siis sai ilmale eidekene,
taeva all sai taadikene!

Tegin, tegin, kelmukene,
vitsa varvust vennakese,
õlekõrrest õekese,
sukrutopist suukese –
siis sai ilmale vennikene,
taeva all sai õekene!

Tekst: EÜS VI 1182/3 (97) < Jõhvi khk, Kohtla v, Käva k – A. Sildnik < Kristjan Villmann, 82 a. (1908); viis: EÜS VI 901 (117) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a (1909).

Põlatud laps. Mutiks mätta alla. Kodus käimas

Vaivara

HALB OLIN MINA ISALE,
halb olin armsale emale,
isa mind põlgas põlvistagi,
ema mind põlgas põlvistagi,
vend mind põlgas väravast’gi,
õde põlgas õuestagi.

Kuhu pian mina menemaie –
ma läen muttiks mättaie,
rottiks rohu-põesastie,
siiliks sitta-künkaie.
Mutt toob mulle musta mütsi,
rott tõi mulle roosa rätti,
sittikas tõi siidi kleidi,
jänes tõi jämedad helmed.

Läksin eidele võeruksi,
läksin siis taadile võeruksi.
Eit siis kuulis, kohe kostis,
taat ka kuulis, jälle kostis:
„Kelle see ilusa emanda,
kelle uhke siidi-neitsi?”
Mina kuulsin, kohe kostsin:
„Ei ole ilusa emanda,
ei ole uhke neitsikesta –
see on eide halba lapsi,
see on taadi halba lapsi.
Eit mind põlgas põlvestagi,
taat mind põlgas põlvestagi.”

Isa oli kuri kohkumaie,
ema usin ehmatama.
Isa ärga taplemaie,
ema kerma keetamaie.
Mina mõistsin kohe kostsin:
„Ei mina tulnud sööma tõttu,
ega ma tulnud jooma tõttu,
ei karanud kala tõttu,
rutta’nd ruki leiva tõttu –
kodu sõin, kodu jänutsin,
koju jäi mull kolmi rooga,
koju jäid road rohised,
ahju jäid leivad amised,
leede jäid leemed pibraised,
ette jäid road ehtised,
taha jäivad talle rooga,
vahele vasika rooga,
keriksel kirju kitse rooga.”

Tekst: H, Gr. Qu. 21 (1) < (?)Vaivara khk, Narva, Kreenholm & (?)Viru-Nigula khk, Varude k – J. Wolde (1888); viis: EÜS VI 899 (104) < Jõhvi khk, Kohtla v, Võrnu k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisu Paju, 67 a (1909).

Põlatud laps

Lüganuse

ISÄ PÕLGIS, EMA PÕLGIS,
ema põlgis põuestasa,
isä põlgis põlviltasa.
Kuhu pean mina menema?
Kõik puud minu purevad,
haavalehed ammustavad,
kaselehed kalgastavad;
sügav on mereje menna,
ale menna allikaie,
pime pilveje pugeda,
kõrge tõissa taivaje,
madal on maha vajuda.
H II 1, 172 (241) < Jõhvi khk, Päite v < Lüganuse khk – M. Ostrow, O. Kallas < Katri Kriisa, 75 a (1888); viis: KKI RLH 61 11 (9) Lüganuse k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Maali Kirikmar (1961).

Oma ema ootab koju

Jõhvi

JUA TULEB TÜDINUD TÜTTAR,
jua tuleb väsinud värbu,
tüe rinnalta tüdinud,
välja rinnalta väsinud,
einakaarelt engastanud.

“Ei tüe minu tüüta,
ei väli minu väsita –
pane põllud puhkamaje,
einakaared engamaije,
saared suured sõisamaije,
nurmed kullad kukkumaije.
Ennemb mina tüe tüütan,
ennemb mina väljad väsitan,
panen põllud puhkamaije,
einakaared engamaije,
saared suured sõisamaije.
Kõik nied saksad mõttelesid,
mõttelesid kattelesid:
“Kas on kuhja vai kuninga?
Kas on saatu vai on saksa?”
Mina kuulin kõhe kostin,
sõna varsi vasta õlin:
“Mina kulles kuhja luoja,
sale saatude tegija,
armas akki istutaja.”
Kuhjad paistid Kundaaije,
saadud Samma mõisaaije.”

Viis: Mari Räbin (77 a) (EÜS II 755, (128) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja k Luud, 1905), tekst: Leeno Sawest (s. 1830) (H II 37, 258/9 (4) < Jõhvi khk, Kiikla v – D. Timotheus, 1892).

Oma ja võõrasema ootavad koju

Jõhvi

KUI LÄHAN MINA KODUJE,
võõras võõriti tuassa,
võõras vilju, võõras valju,
võõras kanduni kavala,
kisub riidu riietesta,
jalarätista rädina,
ja siis kaltsista kärina.

Annab süüa, augutelleb,
tuob lusika, torkab silma:
“Süö nõnda, et sõgened,
pista suhu, et pimened,
aja alle, auk jäeb selga!”

Oma eit oli eidekene,
oma taat oli taadikene –
kui läksin mina koduje,
leib õli valmis, liem õli valmis,
lusik lauale säetud.
Leidsin leiva, leidsin lieme,
ei ma leidand eidekesta,
ahju iest ei audujada,
liest ei lieme leiendajad. –

Eit ju veedi ukse iesta –
armud läksid akonasta,
ei ju veedi tieda müöda –
armud läksid aida müöda.

Minu ilus eidekene,
elu tiasin, mis elasin,
kasvu tiasin, mis ma kasvin –
ei tiadand seda eluda,
mis mul ette eidetie,
tuna kätte käänetie!
Selga anti seitse oopi,
kaulale kaheksa oopi,
külje peale kümme oopi.
Tekst: H II 1, 457/8 (622) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Mölder, 60 a. (1888); viis: EÜS VI 889 (69) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna vstmj. – A. Sildnik ja P. Penna < Mai Krasmann, 69 a (1909).

Vaeslapse laul

Jõhvi

OH MINU ELLA ISAKE,
muldaje pidi mureta,
kabelije kandsid uole!
Jättas tua tuomejanna,
kammeri kanesijanna,
laua pika lapsijanna!
Jättas tuomed muie toita,
kanad muie kasvatada,
linnud muie lepitatta!
Kes see tahab – sie see tambib,
kes see viitsib – sie virutab!
Ei õle armu andajada,
pääsko ei pia silitajada!
Tuleb tuul ja annab armu,
paistab päiv ja pia silitab!
Lõpeb tuul tormamasta –
lõpeb armu andamasta,
lõpeb päiv paistamasta –
lõpeb pia silitamasta!

Oi minu ella isakene,
tule minu kastel katsumaie,
allal aiga vietamaie,
vilulla valatamaie!
Tule katsuma kanuja,
tule arvama anija,
lugemaie luigekesi!
Kasvand kanesed kuossa,
paaristikku pardikesed.
Ehk on tedred tienimassa,
linnud leiba õtsimassa!
Kui et jaksa jala tulla –
tuo Tuonelta obone,
saa saani Marijalta,
õhjad õtsi Jeesuselta,
luoka Luojalta lunasta!

Tekst ja viis:  Juhan Porkun (55 a): EÜS VI 887 (65) ja EÜS VI 1004/5 (162) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k < Jõhvi khk, Jõhvi m – A. Sildnik ja P. Penna (1909).

Vaeslapse laul

Jõhvi, Lüganuse

ÄRGE LÜEGA VAESTALASTA,
ematunda itketaga!
Küll on vaesel lüejüida,
lüejüida, lükkajuida,
tõmmajuida tõukajuida!
Ei ole armu andajada,
ega pia silitajat!
Tuleb tuuli, annab armu,
paistab pääva – piad silitab!
Küll on alvad vaised lapsed,
kui on alvad aia vitsad;
ninda alb on leski naine,
kui on uoni katusetta.

EÜS VI, 920 (16) < Jõhvi Voka v. ja k < Lüganuse Püssi v. Purtse k – A. Sildnik ja P. Penna < Mai Punt, 67 a. v. “Voka k Jõhvi k Lüganuses eland 16 aastani (Purtse külas õppind laulud)” (1909) & EÜS VI 874 (14)  Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt, 1909.

Oma ja võõrasema

Lüganuse

VÕÕRAS EITE, VÕÕGAS EITE,
võõras taati, võõgas taati,
võõras võõrite tuassa,
kõverite põrmandalla,
sie sunnib sulaste kuulle,
nõub nuorde mieste kuulle,
õpeteleb orja kuulle;
sie läeb õue üüdamaie,
katuselle karjumaie,
räista alla räiskimaie,
redemelle rüökimaie:
„Tuise, litse, lüpsa lehmad,
kari uora, saada karja,
valge lits, vasikad juoda!”

Oma eit on eidekeine,
oma taat on taadikeine,
ei sundind sulaste kuulle,
nõuvund nuorde mieste kuulle,
õpetanud orja kuulle;
sie ai üles illukeiste,
salamiste satuteli,
kogemata kopoteli:
„Tuise lindu, lüpsa lehmad,
kallis tütar, saada karja,
valge lind, vasikad juoda!”

(Muie kari kaugeella,
Meie kari kardinassa;
Muie mullikad murulla,
Meie mullikad muhavad.-)

H II 1, 639 (834) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)

Lindudega sõna saatmas

Vaivara

LENNA, LENNA, LINNUKENE,
üle tee, tihasikene,
üle välja, värbulane,
vee teada minu emale,
kanna teada kandiale,
anna teada haudujale –
tütar murduneb murega,
kivesta kingad tehku,
paasista paulad punugu.

Tekst: H III 1, 79 (3) < Vaivara khk – Marie Treuberg (1888); viis: EÜS VI 899 (108) < Jõhvi khk, Kohtla v, Kohtla k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Odakas, 76 a (1909).

Oma ja võõrasema

Vaivara

KUI LÄHÄN MINA KODOJE,
ei ole tuojada tuassa,
auduja aseme päällä,
liel ei lieme keitijada –
vuoras vooriti toassa,
süda serviti siessa,
nenä lapiti laessa,
polle poigiti iessa.

Võõras ema, võegas ema,
kui kuuleb minu tulevä,
minu hääle häikivä,
kivimurrus kiljuvaie,
paemurrus paukumaie,
siis tema kambrista kõneleb:
„Üppa Anne, karga Kaie,
viere, veike Liisuke,
püöra püörale veräväd,
uksed umbeje rengaje –
jo tuleb see suuri süöja,
suuri süöja, suuri juoja,
viel enam küläje viejä,
palju paigale paneja!”

Oma eit oli eidekene,
kui kuuli minu tuleva,
minu hääli häikiva,
kivimurrus kiljuvaie,
paemurrus paukuvaie,
võttis hüüda kamberista:

„Jo tuleb tüdinud tütar,
jo tuleb väsinud vävi!”
Engastanud (?) eidekene,
kohe paneb piimad piesimaie,
lapse liemed lõigenema (leigenema).

Tekst: H II 1, 55/6 (70) < Vaivara khk, Puhkova k – M. Ostrov ja O. Kallas < Kuppari Ann Kontsa, 60 a. (1888); viis: EÜS II 754 (126) < Jõhvi khk, Pagari v./ m.?, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin, 77 a. (1905)

Laulu võim. Oma ja võõrasema ootavad koju

Vaivara

EHK MINA LAULAN KÕIGE PÄÄVA,
ehk hüüan üli nädäla,
ei kuule kumu kodoje,
hääl ei kaiku kandajalle –
kurjale sõnad kumavad,
valjule sõnad vajovad,
kadedalle kaigub hääli. –
ei kuule minu emale.

Itkud kuulevad emale,
haledused haudujalle,
silmad märjad mähkijälle.

Kuhu hääli kuulujäle,
sinne metsa murdunessa,
puud riittaje pugesid,
alod riittaje ajasid
ilma nooritta mehitta,
teravita kirvestetta.

Oma eit oli eidekene,
minu hella eidekene,
kui kuulis minu tulevat,
pööras pööralta verävä:
„Joo tuleb tüdinend tüttär,
joo tuleb vasinud värbu.
töö rinnassan tüdinent,
välja rinnassan väsinent.
tüdiväd mehed tüvikad,
väsivad mehed vägevad,
saadik tüttär ainekene!”

Võõras eit on võõgas eite,
pöörab pöörale värava:
„Joo tuleb kurat kodoje,
jo tuleb munide murdu,
jo tuleb kanude katku,
jo tuleb pillard piirakuile,
taudi talkuna jahule!”

Tekst: H II 37, 76/7 (8) < Vaivara khk, Kurtna v – Marie Treuberg < Leena Selli (1891); viis: EÜS VI_891_77 < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).

Ema surm

Jõhvi

Ema viidi uksest välja,
armud läksid aknast välja,
ema viidi õuestagi,
armud läksid üle aia,
ema pandi aua sisse,
armud aua põhjasse.
Siis läks tütar kurvalt koju,
ilma ema armuta.
Seal siis läks veel aua piale:
“Tõuse üles, emake,
tõuse, kallis memmeke!”

Ema mullast kostab vasta:
“Oh mu tütar tilluke,
ei või tõusta, ei või tõtta,
mul on seljas surma-aisu,
ihus on mul aua-aisu,
küljes on mul koolja-aisu.”
“Ma viin Virru vihtlemaie,
Soome sauna küttamaie,
küürin küljest koolja-aisu,
arin ihust aua-aisu,
sulgen seljast surma-aisu –
tõuse üles, memmekene!”

“Oh mu tütar tillukene,
ei või tõusta, ei või tõsta:
muru kasvand mulla piale,
arueinad aua piale,
sinililled silma piale,
kullerkupud kulmu piale.”

“Muru ma niidan mullikulle,
sinililled sikkudelle.”
“Oh mu tütar tillukene,
ei või tõusta, ei või tõsta –
mul on kolme oidijaid:
Tooni poeg piatsis,
Tuoni tütar jalutsis,
vana Tuoni vahepial.”
Siis läks tütar kurvalt koju,
ei ta enam kurvastanud.
Tekst ja viis (lauldud): RKM, Mgn. II 744 e < Jõhvi khk, Irvala k – Herbert Tampere < Liisi Rikka (1962).

Ema haual

Jõhvi

MEID OLI VIISI VENNAKSIDA
ja siis kaksi kaksikuida.
Ulgume kirikuteeda,
igirätikud käessa –
teine pühib teise silmi
teine teise palgeeida.

Sa isata, ma emata,
sa läed isa aua peale,
ma läen ema aua peale,
(koorijani (?) kandijani koopa peale,
auduja südame peale.

Astun eide aua pääle,
kivi suur on keske auda,
paas on laia rindudella.
kiigutan mina eide kerstu,
liigutan mina eide risti.
„Tõise üles, eidekene,
tõise mu pidu pidama
tõise juotu juotamaie!”

Eite muistis, kuida kostis:
„Ei saa tõusta, tütar vaene,
ei saa tõusta alta aua,
kirstu seesta kindelasta,
valge laudade vahelta. –
Palu võerasta emada,
kes tuleb pidu pidama,
kes tuleb juotu juotamaie
kes tuleb sukka suoritama
ja siis kindaid keeritama!”

„Tõise ikka, eidekene!
Tõise mu pidu pidama
tõise juotu juotamaie!”

„Ei või tõissa, tütar noori,
ei või tõissa, ei erata –
kivi suur on keske auda,
paas on laia rindudella,
silmil on sinine liiva,
kulmul on kulu punane,
muru kasvand pääle mulla,
arueinad pääle auda.”

„Tõise ikka, eidekene!
tõise mu pidu pidama
tõise juotu juotamaie!
Muru ma süödan mullikulle,
arueinad ärgidelle,
murul mul´l´ikad lihavad,
arueinal ärjad suured!”

„Ei või tõissa, tütar noori,
ei või tõissa, ei erata –
võeras sinu piu pidagu
võeras sinu jau jagagu!”

Viis: Mari Aadermann (55 a) (EÜS VI 906 (148) < Jõhvi khk, Järve v, Peeri k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Kadri Mölder (60 a) (H II 1, 447/9 (612) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888), täiendatud (H II 1, 354/5 (507) < Jõhvi khk, Toila k – M. Ostrov ja O. Kallas < Jüri Adorf, (67 a), 1888).

Ema haual. Suur tamm

Lüganuse

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
lähme jaanipäe kiriku,
nutu-aga-rätikud käessa,
leinapõlled on eessa.

Itken eide aua päälla:
„Tuis’ aga üles, eidekene,
tuise üles, tõsta pääda,
jalgu alleje arima,
ann’ aga seepi, silmi pessa!”

Eite kuuli, vasta kosti:
„Ei või tuissa, tõsta pääda:
muru kasvab pääle mulla,
arueina pääle aua!”

„Ma niida muru mullikuile,
arueina ärgidelle,
murul mullikad tugevad,
aru einal ärjed suured!”

Eite kuuli, vasta kosti:
„Ei või tuissa, tõsta pääda!”

Itken taadi aua päälla:
„Tuise üles, taadikene,
tuise üles, tõsta pääda.
tule mul puida raiumaie,
appi aga ahju küttamaie!”

Taati kuuli, mulle kosti:
„Ei või tuissa, tõsta pääda,
muru kasvab pääle mulla,
arueina pääle aua;
külje pääl on künnapuida,
pää otsas pähklimetsa,
silmil sipelgapesasi,
õtsa ees on õunametsa,
taga õtsas tammemetsa,
jalutsis jalakametsa.”

„Veli, hella vellekene,
tule tamme raiumaie,
puud pitka lühendamaie! –
Tüvist saab jo tünnerida
õtsast õlle-poolikuida,
vahelt viina-vaatisida,
keskelt keeru-värtenida,
latvast lapse-kätkisida.”

H II 1, 585/6 (763) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888) & EÜS VI 879 (33) Väike Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas, 1909.

Ema haual

Vaivara

ÄRA SURI MO ISAKE,
ära suri mo emake,
jätis hulga hullukesi,
tua täie tuvvikesi,
lavva taie lapsukesi –
võera toita, võera katta,
võera lüia, võera lükka. –
(Võeras) annab süiä hanguteli (hauguteli?),
annab juvva, norguteli,
otsib riidu riietesta,
jahti jala taluksista.

Kuhu pian ma minema,
kuhu pian pia panema?
Hale hallika asuda,
pime pilveje pugeda,
korg’ on mennä taeva alla!

Ehk lään mutist mulla alla,
rotist rohu-kande alla?

Miks sina jätid hulkumaie,
mööda maanteed reisimaie?

Kas lään isa haua pääle,
voi lään ema haua pääle,
votan isaga kõnelda,
võtan emaga kõnelda:

„Touse üles, mo isake,
touse üles, mo emake,
touse mo pead sugema,
ande-vaka valmistama,
kirstu kaanta kergitama,
valget särki vaalimaije,
uuta kuube andamaije!”

Vastas eite, vastas taati:
„Kust voib toussa, kui ei pääse –
muru alla, muru päällä,
muru kasvab keskeella,
muru kasvab alla mulla,
aruheina pääle haua,
muru hallikad (?) tugevad!”

H II 7, 11/2 (11) < Vaivara khk. < Narva – Kaarel Johannes < Võrgu Mari (1890); viis: KKI_RHL_62_24

Ärge lööge vaeslast. Ema haual

Lüganuse

ÄRGE LÜÖGE VAISTA LASTA,
ematunda (ematut) itketägä –
küll on vaisel lüöjuida,
lüöjuida, lükkajuida,
tõukajuida, tõmmajuida. –
Ei ole armu andajada,
pääsul pää silitajada:
tuiseb tuuli, annab armu,
paistab päiva, pääd silitab.
Tuulitselt on tuule armud,
päivitselt on päiva armud,
suitselt sõsara armud,
velje armud vieresammad,
eide armud armeemmad.

Läksin eide aua pääle,
auduja südämä pääle,
tuojani tua laele,
kandajani katusselle:
„Tuise üles, eidekene,
tuise mo pidu pidama,
tuise mo jagu jagama,
tuise kirstu kinnitama,
tuise vakka valmistama,
tuise luku vüöd lugema!”

„Ei või tuissa, tütar vaine,
ei või tuissa, ei ärätä:
silmil on sinine liiva,
kulmul on kulu punane!”

Tekst: H II 1, 606 (784) < Lüganuse khk, Aidu k – M. Ostrov, O. Kallas < Liisa Kriisa (1888): viis: EÜS VI 874 (14)  < Lüganuse khk, Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Ema haual

Vaivara

ÕLI KAKSI VAESTALASTA,
menid jaanipää keriku,
nuttu-rättikud käessa,
nuttu-kirjad rättikussa.
Tõine pühkis tõise silmi,
läksid isa haua pääle:
„Tõise üles, isakene,
tõise atra säädamaie! –
Muud on menned kündemaie,
meie atra säädamata,
varo vits on väänemata,
lippiti on liitamata!”

„Ei saa tulla, poiga noori,
ei saa tulla, ei või tulla,
silmil on sinine liiva,
kulmul on kulu punane,
jalul on jalaka-metsa,
pea pääl on pärna-metsa.”

Nüüd läksid ema haua pääle:
„Tõise üles, emakene,
tõise vakka valmistama,
ja siis sukki sooritama,
kirstu kaantta kinnitama!
Hale vakk on vaesel lapsel –
küla naine tõi villa,
tõine naine tõise villa.
Siis akka vakka valmistama,
Sukka-paula sooritama!”

„Ei sa tulla, tüttar noori,
silmil on sinine liiva,
kulmull on kulu punane,
jalul on jalaka metsa,
pea pääl on pärna-metsa.
Too siula, siulu liiva,
too kirves, raiju metsa –
siis tulen vakka valmistama,
kirstu kaandta kinnitama!”

Tekst: H II 37, 67/8 (1) < Vaivara khk, Kurtna v – Marie Treuberg < Leena Selli (1891); viis: EÜS VI 892 (84) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Mai Papa, 73 a. (1909).

Ema haual

Lüganuse

ÕEKESED, HELLAKESED,
lähme jaanilla kiriku,
lähme eide haua peale,
auduja südame peale.
„Tõuse üles, eidekene,
astu üles, audujani,
kõnni üles, koorajani,
tuise mu elu elama,
tuise mu pidu pidama
tuise vakka valmistama
tuise mu jägu jägama!”

Eite muistsi, kohe kostsi:
„Ei saa tõusta Toonelasta –
silmil on sinine metsa,
kulmul on kulu punane,
jalul on jalakas kõrge,
pää pääl on pähkelmetsa.
Meri sinu söödab, meri sinu joodab,
kalad kangasta kuovad,
lõhed teevad lõuendida,
särjed sängi riideeida.”
EÜS XII 1459/61 (48) < Lüganuse khk, Erra v – V. Rosenstrauch, O. Köster < Mai Alasi, 80 a (1915); viis: EÜS VI 874 (14) < Lüganuse khk, Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Ema haual

Lüganuse

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
käisime eile Iielassa,
tunaeila Tuonelassa,
käisime eide aua peala,
auduja südame peala,
tuojasi tua laela,
kandajasi katusella.

„Tõuse üles, eidekene,
tõuse kirstu kinnitama,
tõuse vakka valmistama,
tõuse luku vüöd lugema,
luoma looga kindaaida!”

„Ei saa tõussa, tüttar vaene,
ei saa tõusse, ei erata:
muru kasvand peale mulla,
arueina peale aua,
silmile sinine liiva,
kulmule kulu punane,
jalule jalaka metsa,
vahermetsa varbaaie.”

„Tõuse ikka, eidekene!
muru saadan mullikuile,
arueina ärgadele,
lehed laiad lammastele.
Tõuse kirstu kinnitama,
tõuse vakka valmistama,
tõuse luku vüöd lugema!”

„Palu võõrasta isada,
palu võõrasta emada –
sie su kirstu kinnitagu,
sie su vakka valmistagu
sie sinu luku vüöd lugegu,
loogu looga kindaaida.”
H II 3, 640 (246) < Lüganuse khk., Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis: EÜS VI 879 (33) Väike Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas (1909)

Ema haual

Lüganuse

MEID OLI KAKSI KAKSIKUIDA,
paar oli pardi poegasida,
kõnnivad kirikuteeda,
valged rätikud käessa,
tõine pühib tõise silmad,
tõine tõise palget silitab.

Minu ella eidekene,
juba läksid mullu mulda
mullu mulda, ammu auda,
tunamullu Toonelaie.

Jätsid tuomed muie toita,
aned muie ravitseda,
kanad muie kasvatella,
linnud muie lepitella.

Minu ella eidekene,
eile käisin Iielassa,
tunaeile Tuonelassa,
käisin eide aua peala,
auduja südame peala.

„Tõuse üles, eidekene,
Tõuse auast, audujani,
mullasta, mure pidaja.
(auasta alune tuoja,
värvi tuoja Tuonelasta),
Tõuse kirstu kinnitama,
tõuse vakka valmistama,
tõuse luku vüöd lugema,
looma looga kindaaida!”

Eite auasta kõneli,
alta mulla muisatelli:
„Ei saa tõussa, ei äräta,
muru on kasvand pääle mulla,
aruein ju pääle aua,
jalale jalakametsa,
pää otsa pihlakametsa.”
Tekst: H II 3, 630/2 (220) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS VI 872 (1) < Lüganuse khk, August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).

Vaeslaps ema haual

Lüganuse

ÄRGE LÜÖGE VAESTA LASTA,
ematuida itketage! –
küll on vaesel lüöjaaida,
lüöjaaida, lükkajaida,
tõukajaida, tõmmajaida.

Ei ole armu andajaida,
pääsul pää silitajaida.

Tõuseb tuuli – annab armu,
paistab päiva – pääd silitab. –
Tulitsed on tuule armud,
päivitsed on päiva armud,
suvitsed sõsare armud,
velje armud veerasemad,
eide armud armeemad.

Läksin eide aua päälle,
auduja südame päälle,
tuojani tua laele,
kandajani katuselle:
„Tõuse üles, eidekene,
tuise mu pead sugema,
tuise kirstu kinnitama,
tuise vakka valmistama,
tuise luku vüöd lugema!”

Eite auasta kõneles,
audujani aletselles:
„Ei või tõussa, tütar vaene,
ei või tõussa, ei ärata –
silmal on sinine liiva,
kulmul on kulu punane.”
Tekst: H II 3, 619 (196) < Lüganuse, Aido nõmmelt – H. Prants < Tõnu Liisu (1890); viis: EÜS VI 879 (33) < Lüganuse khk, Väike Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas (1909).

Tuule tuba

Vaivara

Vaeselapse laul

PÄIVAL PITKA TÖÖTA TEEME,
siiki liigub liiga vitsa,
painub selga paatsapuu!

Kõik kullad lähvad koduje,
kõik hellad oma emale –
kus on kurbade koduke,
vaestelaste varju paika?

Sääl on kurbade koduke,
vaestelaste varju paika,
kus on vesi palgid veeretanud
saotos heina sammeldanud,
pääv on pääle katuksest,
öö on ette akunast,
udu ette uksest.

Tekst: E 41353 (5) < Vaivara khk, Mustu k – A. Raudkell (1901); viis: EÜS VI 904 (140) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).

Vaeslaps ja külm

Vaivara

VILU, VILU, KÜLMA, KÜLMA
vilu külmetas minuda,
mina kalis kanatele,
vilu vastu veretele.
Kust võtan vilule villu,
kust kastele kasuka –
vilu lamas niitemata,
kaste lamas kavatamata,
alle lamas algamata.

Kas soen susilta villa,
vai kasin karulta karva –
susi suuri villula,
karu karske karvulana.

Tekst: H III 1, 131 (6) < Narva, Kreenholm – Jakob Raudmann (1888); viis: EÜS II 757 (141) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).

Vaeslapse laul

Lüganuse

MEIE KATEKSI SÕSARA,
kateksi ema kanatse,
üte leevä linnukese,
üte taari tallekese,
üte piimä pääsukese.
Üits ep emä meid imeti,
üits ep memme meelitasi,
üits ep taati taldsutasi.
Memme hois´ oma sülena,
taati tantsit põlve pääle,
ei me ‘s kuule memme kurja,
ega taadi tapelusta.
Memme astus aida teele,
memme veeris vete teele,
kelpis kellerde raduja.
Memme ära kuolenesse –
kes nüid veereb vete teele,
kes nüid astub aida teele,
kelbib kellerde raduja?
Esi veere vete teele,
kelbi kellerte raduja,
esi astu aida teele,
vaada emä vaka pääle,
kae kirstu kaane pääle.
Kus mu ellä emäkene,
kes mu kiigut käte pääle,
kus mu tarka taadekene,
kes tantsit põlve pääle?
Ema ammu auda pantu,
taati ammu hauda kantu,
nuid ma kuule palju kurja,
nüid ma näe palju nälga.
Tekst: Veske 2, 55/6 < Lüganuse khk – Mihkel Veske, viis: EÜS VI 879 (33) < Väike-Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas (1909).

Mitu halba. Vaeslapse laul

Lüganuse

MITUS VAESTA ILMA PÄÄLE?
Kolm om vaesta ilma pääle:
uits ep om tüdar emätu,
tõine om poiga isätu,
kolmas vaene leskenaine.
Kust tunnus tüdar emätu?
Ar(g)ipäva ommukulle,
tõusub üles ommukulla,
lähab ta lehmi lüssamaie,
leinäten ta lüssab lehma,
lähab ta piimä kurnamaie,
kurvastes ta kurnab piimä,
lähab ta leiba murdamaie,
muretsen ta murrab leiba,
lähab ta karja saatamaie,
kahetsen ta saadab karja.

Pühapäevä ommukulla,
kui ta läheb kiriku teele,
ame ta sellän ajameta,
kinda kähena kirjameta,
suka jakatu jalana,
säält tunnus tütar emätu.

Kust tunnus poiga isatu?
Ar(g)ipäeva ommukulle,
lähäb ta puida raiumaie,
kaltsa kakenu jalana,
kirves ilma ihumata.
Kust tunnus vaene leskenaine?
Lähab ta kaiju vetta otsma,
ei ole õlpid õlal võtta,
lahab ta pudru keetamaie,
ei ole puida pudru keeta,
lähab ta pada panema,
ole ei konku koldes panna –
säält tunnus vaene leskenaine,
palub ta pa’a aseta,
nurub kolde nurgakesta.

Tekst: Veske 2, 57/8 < Lüganuse khk – Mihkel Veske, viis: EÜS VI 874 (14) Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909) .

Kolm kägu. Kolm halba ilma peal

Lüganuse

KUKKUS KOLMI KÄGUDA,
üks see kukkus hoole tõttu,
teine kukkus vaeva tõttu,
kolmas kukkus leina tõttu.
See, kes kukkus hoole tõttu,
see oli vaene lapsekene,
see, kes kukkus vaeva tõttu,
see oli vaene orjanaene,
see, kes kukkus hoole tõttu,
see oli vaene orjakene,
see kes kukkus vaeva tõttu,
see oli vaene leskenaene.
EÜS XII, 1513/5 (90) < Lüganuse khk., Maidla v., Piilse k. – V. Rosenstrauch < Liina Brund (1915); viis: EÜS XII 1407 (19) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Kolm hälli

Vaivara

KOLM OLI KÄTKITTA TUVASSA,
kolm oli kätte (?) kätkidessa,
üks oli liidetü lageje,
toine oli keski permantulla,
kolmas oli säädu sängi pääle.

Midä oli liidetü lageje,
se sääl suitsu suisuteli,
liiga löülü leeguteli;
mii oli keski permantulla,
sedä kiigetid külätsed,
vee toojad veeretivad,
kaivu käiäd kätkitivad;
mii oli säädu sängi pääle,
sedä eite kiiguteli,
sedä tooja tuisuteli,
audujani ansi nänna,
kandajani kastas suuda.

Tekst: H III 1, 25/6 (3) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 892 (86)

Kuri kodu. Tuule tuba

Vaivara

KODU PEAN MINA MINEMA,
kodo kurjust katsumaie,
õelust valatamaie:
kodo kuusi, koik on kurjad,
kodo viisi, keik vihased,
kõik on kurjad kulla pääle,
õelad hõbeda pääle,
valjud vaese lapse pääle!

Akkasin mina menema,
akkasin, ani, ujuma,
vesilindu veeremaie –
pitki merda, poigi merda.

Sain mere saare pääle,
sain saare nurga pääle,
hakkasin tuba tegema,
pea-varju püüdemaie –
riibudesta raabudesta,
pitka pilli roogudesta,
mere valjusta vahusta.

Siis sai see tuba valmiesta,
pea-vari püüetusta,
seest oli siiru-viiruline,
päält oli kulla-karvaline.

Sinne soidit salgu saksad,
salgu saksad, ülge härrad,
igas kuus kuningapoiga,
igas päävas päite (?)härra,
iga reede Riiga saksa.

Küsisivad, kuulasivad:
„Kas on Riiga voi on linna,
voi on köisine kiriku,
voi on suuri soolalaiva?”

Mina kuulsin, kostsin vasta:
„Ei ole Riiga, ei ole linna,
ei ole suuri soolalaiva –
se on minu toakene,
ani asemekene,
pardi päris paigakene!”

Tekst: H II 7, 38/39 (1) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889); viis:  EÜS X 2875 < Vaivara khk – R. Vilmansen, H. Kingu < Jüri Berkstein, s 1869 (1913).

Peretütar ja vaeslaps

Lüganuse

OI NEID, OI NEID ORJA PÄIVI,
vaeselapse vaevapäivi –
nad süövad putki põesa alt,
ja juovad vett laende siest.
neil siiski ihu on ilusam
ja nende mokk on moodisem:
ei neil silmalused sinised,
ei kõrvaäersed kõllased;
ei nemad niksu niitades,
ei loksu luogu võttades.

Peretütar piimal pietu,
võileival kasvadetud:
neil silmalused sinised,
kõrvaäersed kõllased,
kül tema niksub niitadessa,
loksub luogu võttadessa.

Tekst: H II 1, 616 (795) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888), viis: KKI RLH 62 28 (2)

Vara vaeslapseks

Lüganuse

JUMAL OIDKU SEDA LASTA,
seda lasta sündimasta,
sündimasta, kasvamasta,
ke jäeneb emast järele,
ke jäeneb isast järele,
ke jäeb võeraste varale,
ke jäeneb onode oida,
ja jäeneb tädie täita,
ja jäeb lelle lepitada.

Onu ois sinu ühe päivä,
tädi ois sinu tõise päivä,
lell sinu lepitas nädälä.
Onu leib oli ooleline,
tädi leib oli tärneline,
lelle leib oli leinaline,
sõse (1) leib oli sõlmiline.
Onu ütel: oolimatu!,
tädi ütel: täidimatu!,
lell jo ütel: leppimatu!.

1 = isa sõsar

H II 1, 605/6 (783) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & EÜS XII 1406 (12) Püssi v, Moldovi k – V. Rosenstrauch , Oskar Köster < Miina Küllik, 1915.

Surma sajatus. Vara vaeslapseks

Lüganuse

TAHAN MINA SURMAGA KÕNELDA,
tahan mina taudi augutada –
tappis isad, tappis emad,
tappis päälta pää-vanemad,
õtsasta õsa jägajad,
alta laua aitijada,
leelta leeme keitijada.
Jättis mind onude oida,
jättis mind tädide täite.

Onu ois minu ühe päivä,
tädi ois minu tõise päivä,
lell minu lepitas nädälä.
Onu leib oli ooleline,
tädi leib oli tärneline,
lelle leib oli leinaline,
sõse (1) leib oli sõlmiline.

Kisendid emani kitsed,
määgisid emani lambad
küla naiste niitadessa,
ammusid emani lehmad
lelle naiste lüpsadessa,
irnusid isa obused
onu poigide ajades,
ammusid isani ärjed
lelle poiste kündadessa.

Onu ütel mu oolimatu,
tädi ütel täidimatu,
lell mo ütel leppimatu!

1 = isa sõsar

H II 1, 590 (768) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888) ja H II 1, 605/6 (783) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)