Lüro-eepilised laulud

Maielaul

Jõhvi

MAI OLI TÕRMAS NEITSIKENE,
tantsis Tõrmatse mäela,
sulg oli suussa ja pärg oli päässa,
ainus rätt oli ambaassa.
kure sulg oli kukalassa.

Jürie kõndis teeda mööda,
helmed märsissa elisesid,
kellad karbissa krobisesid,
raha aga raksus karmandussa.

Mai kargas Jürie kaulaje,
rabas Jürie ratsustie,
vei Jüri viluje magama,
noolis noad voodie,
alusrauad alla külle.

Magas päiva, magas tõise,
magas kolmat poolelegi.
Ämm läks Maieda ajama:
“Ai Maie, minu minija,
tõuse üles Maiekene!
Muie mullikad murula,
muie kari kaugeella,
meie kari karja aas,
ja meie mullikad mudala.”

Maie kuulis, kostis vasta:
“Ei või tõusta, ämmakene,
ei või tõusta, ei elada –
küinar verd on külje alla
ja vaks on verda vaiba alla!”

“Joo sina tapsid mehe noore,
mehe noore kaasa kalli!”
Siis Mai sai seared seademaie,
labajalad laskemaie,
kannad teeda katsumaie.

Viis: Kadri Tillmann (68 a) (EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna (1909), tekst: Mari Rebin (H II 37, 355 (23) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Wiedemann (1891).

Kust laulud õpitud

Jõhvi

Kiigelaul

MAI ÕLI TÕRMAS NEITSIKENE,
tantsis Tõrmatse mäella,
urb õli puussa, varb õli käessa,
vainus nät (rätt?) õli varbaassa.
Tantsis Tõrmatse mäella,
elmid elksid, põlmed pauksid,
rinnat raksusid rahuja.

„Oh minu elme elkimine,
oh minu põue paukumine,
rinna-raha raksumine!”

Kii-kiike, laa-laike!
Kas sie kiike kannab meida,
kas kannab kahuda kahta,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kii-kiike, laa-laike!
Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida,
kui mina akkan laulemaie,
laulama ja laskemaie!

Mõni mies jäeb mõtlemaie,
mõni naine nauramaie,
tütar tüele sõisamaie,
kuulema minu sõnuja
ja lapse ullu laulusida:
kas põle tütar tüeda teinud,
vai’i õle seadanud sõnuja,
pannud kokku palveeida,
lahutanud laulusida.

Sie tütar isegi ullu,
ani ammugi rumala,
tuone tuome mieleline!

Tekst: EÜS VI 977/8 (123) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna vstmj – A. Sildnik  ja P. Penna < Mai Krasmann, 69 a. (1909); viis: Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).

Haned kadunud

Jõhvi

MINU ELLA EIDEKENE,
andsid muile muuda tööda,
sulaselle suurta tööda,
õrjale õsava tööda.
Mulle tööda armukesta –
andsid aned oidassenna,
luikeed lugedessenna,
pardid paari pannessenna.

Ain mina anid vesile,
lugin luiged mättaeie,
kuldasiived koppelie,
varvasjalad vainijulle.
Ise istusin kivele
pilutama pienikesta,
ajama udu ameda.
Tuli augi alta vetta,
pää musti muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked mättaesta,
kulda siived koppelista,
varvasjalad vainijulta.

Mina nuttades koduje,
aladessa alla õue.
Küsis eite, vastas (oli) taati,
vastas need vanad mõlemad:
„Mis sa nutad, tütar vaene?”
Mina mõistin, vasta kostin:
„Minu ella eidekene,
andsid muile muuda tööda,
sulaselle suurta tööda,
õrjale õsava tööda.
Mulle tööda armukesta –
andsid aned oidassenna,
luikeed lugedessenna,
pardid paari pannessenna.

Ain mina anid vesile,
lugin luiged mättaeie,
kuldasiived koppelie,
varvasjalad vainijulle.
Ise istusin kivele
pilutama pienikesta,
ajama udu ameda.
Tuli augi alta vetta,
pää musti muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked mättaesta,
kulda siived koppelista,
varvasjalad vainijulta.”

Ema muisti, vasta kosti:
„Ära nuta, tütrekene,
saadan õrjad õtsimaie,
sulased lunastamaie.”
Mina muistin, vasta kostin:
„Ei ori anija otsi,
õri õtsib kirvesvarta,
sulane lusika puuda.”

Läksin ise, noorukene,
noorukene, nõtrukene.
Leisin kümme kündajada,
üheksa äestajada,
viisi vitsa lõikajada,
kaksi atra kandajada.

Mina neilta küsima:
„Kas te näite minnu hani?”
Ei sie kündaja kõnelnud,
atra kandaja kajanud,
äestaja teinud äelta
vitsalõikaja vilistand.

Võtin kündaja kübara,
äestaja uue kuue,
atra kandaja kasuka,
nua vitsa lõikajalta.
Siis sie kündaja kõneli,
atra kandaja kajasi,
äestaja tegi äelta.
vitsa lõikaja vilistas:
„Mine sinna mõisaaie,
kus sie paistab pardisulge,
anesulge aljendeleb,
kuresulge kuumendeleb!”

Läksin sinna mõisaaie,
kus sie paistas pardisulge,
anesulge aljendeles,
kuresulge kuumendeles.
Tuodi mulle tooli alla,
eneni (1) anije luista,
tuodi patja tooli pääle
eneni anije sulista,
tuodi mulle süüessanna,
eneni anede lihada,
tuodi mulle juuessanna,
eneni anede verda.

Kuhu ma vere panenen?
vein mina vere vainijulle.
Sinna kasvas suuri tamme,
suuri tamme, laia latva;
tamm tahi tõissa taivaaie,
õksad pilveje pugeda,
tamm tahi taivasta jagada,
õksad pilvest pillutada.

Läksin linna ulkumaie,
leisin venna linna tielta:
„Minu ella vennakene,
ihu kirves, küüri mõeka,
tie vestu vesi-terava,
tule tamme raiumaie,
puud pitka lühendamaie:
tamm tahab tõissa taivaaie,
õksad pilveje pugeda,
tamm tahab taivasta jagada,
õksad pilvest pillutada!”

Vend tuli tamme raiumaie,
puud pitka lühendamaie.
Mis sest tammes saadanesse?
Õtsast sai õlle poolikuida,
vahelt viina vaatisida,
latvast lapse kätkieida.
Mis säälta järele jäeneb,
säelt sai papi laulu lauda,
kirik-erra kirja lauda,
luukari loetus lauda.

1 – enese

Viis: Pouliine Teniissen (53 a, sünd Ranna Pungerjal Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind (EÜS VI 876 (18) < Jõhvi khk,Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909) tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 325/8 (486) < Jõhvi khk, Kiikla mõisa moonaka maja – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Haned kadunud

Jõhvi

MINU ELLA EIDEKENE,
andsid muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
orjale osa pärasta.
Mulle tüöda õlbukesta –
andsid mulle aned oida,
pardid paari pandaseni,
luiged ära lugeda.

Aiin ma aned vesile,
lugin luiged lainedeie,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.

Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta.
Ajas mu aned veesta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta,
lugi luiged laineesta.

Ma läksin itkedes koduje,
alades mina alla õvve.
Vastas eite, vastas taati,
vastas nied vanad mõlemad.
Küsiteleb eidekene,
targuteleb taadikene:
„Mis sina itked, tütar noori,
mis sa, aineke, alatsed
mis sa, viimik, veeretelled?”

Mina varssi vastaelin:
„Minu ella eidekene,
andsid muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
orjale osa pärasta.
Mulle tüöda õlbukesta –
andsid mulle aned oida,
pardid paari pandaseni,
luiged ära lugeda.

Aiin ma aned vesile,
lugin luiged lainedeie,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.

Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta.
Ajas mu aned veesta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta,
lugi luiged laineesta.”

“Ära itke, tütar noori,
ära, aineke, alatse,
ära, viimik, veeretele –
eit saadab orjad otsimaie,
tädipojad tiadamaie,
lellepojad leidamaie!”

Mina muistin, koheda kostin:
„Minu ella eidekene,
ei ori anija ei õtsi,
lellepoeg ei leidasini,
tädipoeg ei tiadasini!”

Võtin alle al´l´ikese,
kõrva võtin kõrvikese,
musta muidu jooksemaie,
õtsisin Utrike metsad,
katsusin Kahula metsad,
pilla-palla Pieri metsad,
risti-rästi Ratva metsad.
Leidsin kümme kündajada,
üheksa äestajada,
viisi vitsa lõikajada.
Küsitelin kündajalta –
ei sie kündaja kõnelend,
äestaja ei andand äälta,
vitsa lõikaja ei vilistand.
Võtin kündajalt kübara,
äestajalta obuse,
nua vitsa lõikajalta –
siis sie kündaja kõneles,
äestaja tegi äälta,
vitsalõikaja vilistas:
„Mis sa õtsid tütar noori,
mis sa, ainike, alatsed?”

Mina muistin, koheda kostin:
„Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesista,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainijulta,
lugi luiged lainedesta.”

“Kui oled sõitand, sõida veelgi!
Sõida sinna mõisaaie,
kus sie liigub linnusulge,
anesulge aljandellib,
pardisulge paistab siie!”
Sõidin sinna mõisaaie,
kus sie liikus linnusulge,
anesulge aljandelles,
ja kus paistis pardisulge.
Tuoli alla tuodanesse
omini ani luista,
patja peale pandanesse
omini ani sulista,
seal mul süüa tuodanesse
omini ani lihada,
seal mul juua tuodanesse
omini anija verda.

All oli uhku, peal oli vahtu,
keskel oli veri punane.

Viis: Pouliine Teniissen (53 a, sünd Ranna Pungerjal Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind < Jõhvi khk,Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909) tekst: Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a) (H II 1, 390/4 (548) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Haned kadunud. Mõõk merest. Venna sõjalugu

Jõhvi

Harja otsimine. Sõjalaul

MINU ELLA EIDEKENE,
andis muile muuda tüeda,
sulaselle suurta tüeda –
mulle tüeda albukesta:
andas mulle anejad oida,
mulle luige’ed lugeda,
mulle linnud liideleda!

Tuli kulli, kurja lindu,
ajas mo aned vesilta,
kullasiived koppelista!
Saadin orjad õtsimaie,
sulased valatamaie –
ei ori anida otsind,
sulane kullasiivasid.

Läksin ise, neitsikene,
läksin vüöni vedeje,
kaelani kalajõgeje.
Mida puutus põlvideje?
Mõõka puutus põlvideje,
õbe elkas elmideje.
Vein mina mõega mõisa’aie,
panin sakste lauva piale.
Sial nied saksad katselesid,
errad ette eitelesid:
“Kust sie mõeka siie tuodud?”
Sie mõõka sõasta tuodud.
Enamb on sõassa sõrmeluida,
kui on aias teibasida,
enamb on sõassa pialuida,
kui on suossa mättasida!
Tuli vennake sõasta,
sõitis venna õuve pääle.
“Tule, venda, tunne venda!”
Tuli vend – ei võind tunda:
“Sõamies, sõa-obone,
sõapiitsuke piussa!”
Sõitis õe õuve pääle:
“Tule, õde, tunne venda!”
Tuli õde – ei võind tunda:
“Vene mies, vene obone!”
Sõitas ema õuve pääle:
“Tule, ema, tunne poiga!”
Tuli ema – tundes poiga:
“Tule tuppa istumaie,
räägi nied sõasõnumid!
Kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
“Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis!
Sõas on armas aljas mõõka,
kallis kangepia obone,
kes ei irnu einasida
ega karju kaerasida!
Irnub selga istujada,
kaljub selga kargajada.
Sie päästab mehed sõjasta!”

Viis: Jakob Ploom (74 a) (EÜS VI 892 (83) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mai Papa (73 a) (EÜS VI 1025/7 (180) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).

Haned kadunud. Suur tamm

Jõhvi

MINU ELLA EIDEKENE,
andis muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
mulle tüöda õlbukesta –
andis aned oidasseni,
pardi paari pandasseni.

Aiin ma aned vesile,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
kala suuri kalda alta,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesilta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta.

Läksin koju itkedesse,
aladessa alla õue.
Vastas eite, vastas taati,
vastas nied vanad molemad.
“Mis sina itked poiga noori,
mis sina aineke alatsed?”

„Seda’p itken, eidekene,
seda’p itken, taadikene:
minu ella eidekene,
muile annid muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
mulle tüöda õlbukesta –
annid aned oidasseni,
pardi paari pandasseni.

Aiin ma aned vesile,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
kala suuri kalda alta,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesilta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta.”

“Ära itke, poiga noori,
ära, aineke, alatse!
Saadan orjad otsimaie,
palgapoisid katsumaie.”

Mina varsti vastaeli:
„Ei ori anija õtsi –
ori õtsib kirvesvar´ssi!”

Läksin ise, noorukene,
läksin sinna välja peale,
kus oli kuusi kündajada,
üheksa äestajada,
viis oli vitsalõikajada.

Võtsin kündajalt kübara,
äestajalta obuse,
nua vitsalõikajalta.
Sõidin sinna mõisaaie,
kus siis paistis pardisulge,
anesulge aljendelles.

Tuoli alle tuodanessa –
omani ane jalusta,
patja peale paisatie –
omani ane sulesta,
süüa mulle tuodanesse –
omani ane lihasta,
juua mulle annetie –
omani anese verda:
all oli ukku, pääl oli vahtu,
keskel sie veri punane.

Vahu viskin vainiulle,
põllule vere punase.
Sinna kasvi suuri tamme
suuri tamme, laia latva.
Tamm taht tõissa taevaaie,
õksad pilveje pugeda,
tahid pilved pillutata.

Otsin tamme raijujaida,
läksin linna ulkumaie.
Leidsin veike veljekese.
„Minu veike veljekene,
tule tamme raiumaie!
Tamm tahab tõissa taevaaie,
oksad pilveje pugeda,
tahvad pilved pillutata!”

Minu veike veljekene,
tuli tamme raiumaie.
Tüvist sai nied tünnerida,
vahelt viinavaatisida,
latvast lapse kätkisida,
keskelt köstre laululauda.

Tekst: H II 1, 480/3 (642) < Jõhvi khk, Kurtna v, Kurba t – M. Ostrov, O. Kallas < Jüri Pakas (Kurba vana), 76 a. (1888); viis: EÜS VI 904 (134-138) < Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots (1909).

Haned kadunud

Vaivara

MINU HELLA EIDEKENE –
muile andsid muuda töödä,
sulasile suurta töödä,
mulle töödä hõlpusama.
Andsid aned hoidaneda,
pardid meele pandavaie.
Lugin luiged lainedeie,
varvasjalad vainujulle,
kuldasiived kopelije.
Ise istusin mäele,
udusärki õmblemaie,
peenikest pilutamaie,
suurta raami radkumaie.
Tuli augi alta veta,
pää musta muda seesta,
Ai minu aned vesilta,
lugi luiged lainedesta,
varvasjalad vainujulta,
kuldasiived kopelista.

Mina idkedes kodoje,
aladessa alle õue.
Vastas eite, vastas taati,
vastasid need vanad mõlemad:
„Mis sina idked, tütar noori,
mis sina, ainike, aladed?”

Mina mõistin, vasta kostin:
„Minu hella eidekene –
muile andsid muuda töödä,
sulasile suurta töödä,
mulle töödä hõlpusama.
Andsid aned hoidaneda,
pardid meele pandavaie.
Lugin luiged lainedeie,
varvasjalad vainujulle,
kuldasiived kopelije.
Ise istusin mäele,
udusärki õmblemaie,
peenikest pilutamaie,
suurta raami radkumaie.
Tuli augi alta veta,
pää musta muda seesta,
Ai minu aned vesilta,
lugi luiged lainedesta,
varvasjalad vainujulta,
kuldasiived kopelista.”

Vastas eite, vastas taati,
vastasid need vanad mõlemad:
„Võta alle hallikene,
kõrva võta kõrvikene,
must see muidu jooksemaie.
Siis sõida piki Peeri metsä,
rissa-rassa Radva metsä.
Sääl on kümme kündijada,
viisi vitsa lõikajada –
las sie kündija kõneleb,
vitsalõikaja vilistab!”

Võtsin alle hallikese,
kõrva võtsin kõrvikese,
musta muidu jooksemaie.
Sõidin piki Peeri metsä,
rissa-rassa Radva metsä,
löusin kümme kündijada,
viisi vitsa lõikajada.

Küsitellin, nõvvatellin:
„Ka te näite minu ani?”

Küll see kündija kõneles:
vitsalõikaja vilistäs:
„Neitsikene, noorukene,
kui õled sõitand, sõida veelgi –
Sõida sinne linnaje,
kust see kumab kukesulge,
anesulge haljendeleb!”

Sain mina sinne linnaje:
tool mulle alle tõsteti –
omani ane luista,
padi pääle pandanesi –
omani ane sulista,
süiä mulle toodanesi –
omani ane lihada,
juua mulle toodanesi –
omani ane veresta.

Tekst: H III 1, 117/8 (15) < Vaivara khk < Jõhvi khk, Voka v – Nikolai Heek (1889); viis: EÜS VI 892 (84) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Mai Papa, 73 a. (1909)

Haned kadunud. Suur tamm

Lüganuse

MINU ELLA EIDEKENE,
ansi muile muida tüödä:
sulaselle suurta tüödä,
palgulisele parempa,
mulle tüödä albukesta –
ansi aned oidassenna,
luiked lugedessenna,
pardid paari pannessenna.
Ain mina aned vesile,
lugin luiked laineeie,
varvasjalad vainiulle,
kuldasiived koppelie.
Tuli augi alta vettä,
pää musta muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked laineesta,
varvasjalad vainiulta,
kuldasiivad koppelista.
Mina itkedes kodoje,
alevessa alle õuve.
Vasta eite, vasta taati,
vasta nie vanad mõlemad:
“Midäs itked poiga nuori?”
Mina vasta vastajelin:
„Minu ella eidekene,
ansi muile muida tüödä:
sulaselle suurta tüödä,
palgulisele parempa,
mulle tüödä albukesta –
ansi aned oidassenna,
luiked lugedessenna,
pardid paari pannessenna.

Ain mina aned vesile,
lugin luiked laineeie,
varvasjalad vainiulle,
kuldasiived koppelie.
Tuli augi alta vettä,
pää musta muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked laineesta,
varvasjalad vainiulta,
kuldasiivad koppelista.

Eite vasta vastajeli:
“Älä itke, poiga nuori!
Tallid on tua tagaja.
latterid on lauda iessa,
tallis on tasased ruunad
latteris on laugud ruunad.
Võtta alli allesa,
võtta kõrbi kõrvajasa,
musta muidu juoksemaie –
sõida sinne mõisaaie,
kusse paistub paavelsulgi,
anesulgi aljendeli,
kuresulgi kuumendeleb.”

Sõidin sinne mõisaaie,
kusse paistus paavelsulgi,
anesulgi aljandeli.
Tuoli alle tuodanesse,
patja pääle pandanesse
eneni ane-sulista.
tuodi mulle süiessenna
eneni ane lihake;
tuodi mulle juuveessenna
eneni ane vereke.

Vei mina vere vainijulle,
valin suure saare alle –
säält sie kasvi suuri tammi,
suuri tammi, laia latva.
Tamm õli suuri, tamm õli saari,
tamm oli üheksa-tahune,
kaheksama kandiline.
Tamm tahi tuissa taiva´aie,
õksad pilveje pugeda.
Õtsin tamme raijujuida,
puu pitkä lühendajaida.
Leisin veljä linnastani
õbedida ostemasta,
kuldija kulutamasta,
vaskija vahestamasta.
Mina veljä palve’elle:
„Minu ella veljekene,
tule tamme raijumaie,
puud pitkä lühendamaie –
tamm tahab tuissa taiva´aie,
õksad pilveje pugeda.”

Veli tull´ tamme raijumaie,
puud pitkä lühendamaie.
Mis sest tammest saadanekse?
Säält saab tuba viiel veljel,
kammeri kahe kälisse,
tüvist saaneb tünderida,
latvast lapse kätkisida,
vahelt viina vaatisida,
otsast õlle puolikuida.
Mis säält langeb liiga laastu,
säält saab pappi laululauda,
luukari luetuslauda,
kerik-erra kirja lauda.
Tekst: Weske kad. 61/2 (8) < Lüganuse, Püssi v, Kestla k – M. Weske (1875). (K. Krohni ärakiri 1883); viis: EÜS VI  879 (34) < Väike-Saka k – August Sildnik, Peeter Penna< Ann Siitas (1909) .

Härjad murtud

Jõhvi

OLIN AGA ENNE NOORI MEESI,
läksin tilluke tiule,
varbelane piale välja.
Esti künnin ärra välja,
rista-rästa Rija välja,
põigiti Põlula välja
lippa-lappa laane välja
Lasin ärjad laane alla,
laane alla lakkumaje.

Tuli susi suurest metsast,
mäda-kübar männikusta,
kiskus minu kirju ärja,
murdis minu musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.

Mina nuttes kojuella.
Eit tuli vasta, taat tuli vasta:
“Mis sa nuttad poega noori?”
“Miks ma ei nutta, eidekene –
Olin aga enne noori meesi
läksin tilluke tiule,
varbelane piale välja.
Esti künnin ärra välja,
rista-rästa Rija välja,
põigiti Põlula välja
lippa-lappa laane välja
Lasin ärjad laane alla,
laane alla lakkumaje.

Tuli susi suurest metsast,
mäda-kübar männikusta,
kiskus minu kirju ärja,
murdis minu musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.”

“Ära nutta, poega noori –
meil on kodu kolmi ärga,
üks on küütu, teine lauku,
kolmas se pia pugala.
Küütu künnab, selga nõksub,
pugale pia vabiseb,
laugu sarved laialiste.”

Viis: Kristjan Villmann (83 a) (EÜS VI 902 (124) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Liisu Savest (H II 37, 283/4 (16) < Jõhvi khk – D. Timotheus, 1892).

Härjad murtud

Jõhvi

LÄKSIN MA TILLUKE TIOLE,
vaidu aga ärra välja peale,
künnin tüki, künnin teise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.

Lasin ärjad lõuneelle,
panin sahad sahti lõikma,
jutad juttu tõukamaie,
ikke ärge oidamaie.
ise eidin ma magama.

Tuli suosta sompeljalga,
aavikusta arvaküüsi,
ära tema kiskus kiudu ärja,
ja siis murdis musta ärja,
ära sõi sõge mõlemad.

Mina koju nuttadessa,
aladessa alla õvve.
Küsitelle eidekene,
küsitelle taadikene:
„Mis sina nutad, poiga noori,
mis sina, ainuke, alatsed?”

Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
„Läksin ma tilluke tiole,
vaidu aga ärra välja peale,
künnin tüki, künnin teise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.

Lasin ärjad lõuneelle,
panin sahad sahti lõikma,
jutad juttu tõukamaie,
ikke ärge oidamaie.
ise eidin ma magama.

Tuli suosta sompeljalga,
aavikusta arvaküüsi,
ära tema kiskus kiudu ärja,
ja siis murdis musta ärja,
ära sõi sõge mõlemad.”

„Ole vaida, poiga noori,
must lehm tieb musta ärja,
kiut lehm teeb kiudu ärja,
ku’ pole sarvija peassa –
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie.”

Tekst: H II 1, 239/40 (351) < Jõhvi khk, Käva k – M. Ostrov,  O. Kallas < Kristjan Villmann (Mari mees), 60 a. (1888); viis: EÜS VI 902 (122) < Kohtla v, Käva k – A. Sildnik, P.Penna < Kristjan Villmann 1909 < A. Martin (1908).

Härjad murtud

Jõhvi

MA ÕLIN TIUPOISIKENE,
nii kui tamme kannukene!
Läksin tiule tinga-tanga,
Vaidu ärra välja piale.
Künnin tüki, künnin tõise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljat nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Siis lasin ärjad lõuneella,
siis panin sahad sahti lõikamaie,
jutad juttu tõukamaie (1),
ikke ärgi oidamaie,
ise eidin ma magama.

Tuli juba suosta sompel-jalga,
aavikusta arva-küüsi,
kiskus kiudu, murdis musta,
murdis mu ärjad mõlemad!

Mina koju nuttadessa,
aladessa alla õue.
Küsitele eidekene,
küsitele taadikene:
„Mis sina nutad, puega nuori,
mis sina, ainuke, alatsed?”

„Seda nutan eidekene,
seda nutan taadikene:
ma õlin tiupoisikene,
nii kui tamme kannukene!
Läksin tiule tinga-tanga,
Vaidu ärra välja piale.
Künnin tüki, künnin tõise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljat nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Siis lasin ärjad lõuneella,
siis panin sahad sahti lõikamaie,
jutad juttu tõukamaie (1),
ikke ärgi oidamaie,
ise eidin ma magama.

Tuli juba suosta sompel-jalga,
aavikusta arva-küüsi,
kiskus kiudu, murdis musta,
murdis mu ärjad mõlemad!
Seda nutan eidekene,
seda nutan taadikene!”

„Õle väida, poiga nuori!
Kiut lehm tieb kiudu ärja,
must lehm tieb musta ärja!
Ku’p õle sarvi piassa,
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie!”

1 (vestamaie)

Tekst: EÜS VI 1175/7 (82) < Jõhvi khk., Kohtla v., Käva k. – A. Sildnik < Kristjan Villmann, 82 a. (1908); viis: EÜS VI 902 (124) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909).

Härjad murtud

Lüganuse

LÄKSIN MÕISA KÜNDAMAIE,
noorde ärgide nõjalla,
uue atra uhkusella,
vana sahkade varalla.

Kündsin tüki, kündsin kaksi,
natukeise kolmatagi,
vähekeise neljatagi.
Siis minu ärjad vast väsisid,
ruunad raugad raugenesid.
Lasin mina ärjad lõuneelle,
lõuneelle, laaneelle,
küla alla küngasteie,
mäe alla mätasteie.

Uinusin ise magama.
jo tuli unti uusikusta,
jo tuli kurat kuusikusta,
mäda-küüsi männikusta,
pagan paksusta pajusta.
Kiskus multa kiudu ärje,
tõmbis mult tõmu vasika.
Mina vade kodu kurtamaie,
aladessa alla õue.
Tuli vasta eidekene,
jo tuli vasta taadikene:
„Mis sina ikked, noori meesi?”
Mina vade mõistin, kohe kostin:
Seda’p itkeda, eidekene,
Seda’p targun, taadikene:
Läksin mina mõisa kündamaie,
noorde ärgide nõjalla,
uue atra uhkusella,
vana sahkade varalla.

Kündsin tüki, kündsin kaksi,
natukeise kolmatagi,
vähekeise neljatagi.
Siis minu ärjad vast väsisid,
ruunad raugad raugenesid.
Lasin mina ärjad lõuneelle,
lõuneelle, laaneelle,
küla alla küngasteie,
mäe alla mätasteie.

Uinusin ise magama.
jo tuli unti uusikusta,
jo tuli kurat kuusikusta,
mäda-küüsi männikusta,
pagan paksusta pajusta.
Kiskus multa kiudu ärje,
tõmbis mult tõmu vasika.”

Taati kuuli, mulle kosti:
„Ära sina itke, noori meesi,
meil on kodu kolmi lehmi:
kiri lehm teeb kiudu ärja,
tõmmu lehm teeb tõise ärja.
Kui ole sarvija päässa,
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie,
savast sahkapuud vedama.”

Tekst: H II 1, 598/600 (774) < Lüganuse khk, Saka k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS VI  872 (1) < Lüganuse khk – August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).

Härjad murtud

Vaivara

PEREMEES, PEREMEHIKE,
perenaine, naisukene,
pane mulle leiba kotti,
hobuselle kaeru kotti,
ma lähen tilluke teole,
teo tükki kündemaie,
mõisa maada murdamaie.

Siis lasin härjad lõunelle,
lõunelle ja laanele,
küla alla küngastelle,
mäe alla mätastelle.

Seal tuli soosta sompajalga,
aavikust arvaküüsi,
kiskus ära kiudu härja,
murdis ära musta härja,
sõi ära härjad mõlemad!

Tekst: H II 7, 184/5 (67) < Vaivara khk – H. Masing (1889); viis: EÜS II 754 (123) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin, 77 a. (1905).

Venna sõjalugu

Jõhvi

VEND TULI SÕIDELDES SÕASTA,
pääd jo väänetes väesta.
Sõitis isa oovi alla,
isa alla akunate.
Koera aukus, alli irnus,
akna täringid tärisid,
koja akunad kõrisid.

„Tule isa, tunne poiga!”
Isa tuli, ei tund poiga:
„Kust mina sinuda tunnen –
sõa-mies, sõa obune,
sõa-kirjad kinnastessa,
sõa-vask on val´l´astessa,
sõa sapitud sadula!”

Vend tuli sõideldes sõasta,
pääd jo väänetes väesta.
Sõitas ema oovi alla,
ema alla akunate.
Koera aukus, alli irnus.
akna täringid tärisid.
koja akunad kõrisid.

„Tule, ema, tunne poiga!”
Ema tuli, ei tund poiga:
„Kust mina sinuda tunnen –
sõa-mies, sõa obune,
sõa-kirjad kinnastessa,
sõa-vask on val´l´astessa,
sõa sapitud sadula!”

Jälle vend tuli sõideldessa,
sõitas õe oovi alla,
õe alla akunate.
„Tule, õde, tunne venda!”
Õde tuli tundemaie,
õde tuli, tundis venna –
kübarista, kinnastesta,
sadulista, saabastista.

Vei jo vendani tubaje,
vei kübara laua pääle,
kindaad kübara pääle.
Õde vennalta küsisi:
„Minu veike vennakene,
kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
Venda varsti vasta kostis:
„Oi minu õde madala,
sõsar Mari maani tarka!
Sõas ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sõas on armas al´l´as mõeka,
kallis kangepää obune,
see päesteb mehe sõasta,
see tuob mehe Turgimaalta,
päästab viie vie rajalta.”

Tekst: H II 1, 196/7 (292) < Jõhvi khk, Kohtla k – M. Ostrov,  O. Kallas < Jüri Aps (=Kriisi Jüri) 64 a (1888); viis: EÜS VI 899 (108) < Jõhvi khk, Kohtla v, Kohtla k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Odakas, 76 a (1909).

 Venna sõjalugu

Jõhvi

MINU HELLA VENNAKENE,
turu pääl sa lüäd trummi,
agulis sa ajad sarve.

Kuninga kübar päässa,
kindralije kirju kuube –
puhub, et maa põmiseb,
Kuuramaa metsad kumasid,
Põltsama metsad mürasid,
Soome sillad nõksatasid.

Läksid sõtta sõdimaije,
vaendlase vastu võitlemaije.
Kuningal õli kulda kõrbi,
isandal õli hiirehalli,
mu vennal veripunane.
Püss oli pitka, rauda raske,
sie käib venna käside pääle,
viereb viie sõrme pääle,
oikude õlade pääle.

Minu hella vennakene,
kui tuli sõast koduje,
pää tall paistas päälta metsa,
jalad alta arva metsa,
keha metsa keskeelta.

Sõitis isa õuve pääle.
„Tule, isa, tunne puega
kübarista kinnastesta,
sadulasta saabastesta,
maksakarva mantelista!”

Isa tuli, ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-hobune,
sõa-kindad käessa,
sõa-me’e kübar päässa,
sõa-me’e saapad jalassa,
kindralije kirju kuube.

Sõitis ema õuve pääle.
„Tule, ema, tunne puega
kübarista kinnastesta,
sadulasta saabastesta,
maksakarva mantelista!”

Ema tuli, ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-hobune,
sõa-kindad käessa,
sõa-me’e kübar päässa,
sõa-me’e saapad jalassa,
kindralije kirju kuube.

Sõitis venna õuve pääle.
„Tule, venda, tunne venda
kübarista kinnastesta,
sadulasta saabastesta,
maksakarva mantelista!”

Venda tuli, ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-hobune,
sõa-kindad käessa,
sõa-me’e kübar päässa,
sõa-me’e saapad jalassa,
kindralije kirju kuube.

Sõitis õe õuve pääle.
„Tule, õde, tunne venda
kübarista kinnastesta,
sadulasta saabastesta,
maksakarva mantelista!”

Õde tuli, tundis venda:
oma mies, oma hobune,
oma kindad käessa,
oma kirja(d) kinnastessa,
oma saapaad jalassa,
oma kübar päässa.

„Oh mu ella vennakene,
tule maha, käi tubaje,
istu maha tuali pääle!”

Õde vennalta küsima:
„Kas on sõas naene armas,
naene armas, kaasa kallis?”

Veli varsti vasta kosti:
„Ei ole sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sõas armas haljas mõõka,
kallis kangepää hobune:
sie päästab mehe sõasta,
sõasta, sõa siesta,
vaenuköiside vahelta.”

Tekst: H III 1, 219/22 (17) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas (1888); viis: EÜS VI 876 (21)< Jõhvi khk,  Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a. v. “Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind sündin. Ranna Pungerjal” (1909).

Venna sõjalugu

Jõhvi

LENDAS LINNAST LINNUKENE,
turu peälta tuvikene,
sie tõi sõa sõnumida.
Kie meiste sõdaje mennes?
kas lähab isa, või lähab poiga,
või lähab noorem veljekene?
Lähab mies, lähab obune,
rahakott lähab kolmandasta,
leivakott lähab neljandasta.

Veli vihteles lavala,
mina lava turballanna (1),
noomin noorta veljekesta:

„Kui sina sõdaje lähad,
ära käi sõa iessa,
ära käi sõa järele –
tungi ligi trummalide,
ligi lipukandajida! –
Esimesed eidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised koju tulevad.”

Minu veike veljekene,
kui sai aasta õlleesta,
paari päiva pääle aastat,
tuli isal võõraaide:
„Tule isa, tunne poiga!”
Isa tuli tundemaie –
Isa tuli ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-obune,
sõa-piitsuke piussa,
sõa-saapaad jalassa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa.

Minu veike veljekene,
ümber üpitas obuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides vene vägeje.

Kui sai aasta õlleesta,
paari päiva pääle aastat,
tuli emal võõraaide:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Ema tuli tundemaie –
ema tuli ei võind tunda:
sõa-mies, sõa-obune,
sõa-piitsuke piussa,
sõa-saapaad jalassa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa.

Minu veike veljekene,
ümber üpitas obuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides vene vägeje.

Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat,
tuli õel võõraaide:
“Tule, õde, tunne venda!”
Õde tuli tundemaie,
õde tundis veljekesta:
oma mies, oma obune,
oma kindaad käessa,
oma kirjad kinnastessa.

„Tule tuppa, veljekene,
räägi mulle sõa juttu!
Kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
Veli muistas, kõhe kõstas:
„Oi minu õde madala,
sõsar sõrme-suurukene!
Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kal´l´is. –
Sõas on armas al´l´as mõõka,
kal´l´is kange-pea obune,
kes päästab mehe sõasta.

Nõnda sõas mieste päida,
kui on soos mättaaida,
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on soossa pilliroogu,
nõnda sõas sääreluida,
kui on aias teibaaida,
nõnda sõas küljeluida,
kui on aias roikaaida.
Jõgi jookseb mieste verda,
kaks jõgi ooste verda.”

1 = tuhv

Tekst: H II 1, 571/4 (748) < Iisaku khk, Kurtna v, Sootaga k – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Õunapuu, ~70 a. (1888); viis: EÜS VI 899 (104) < Jõhvi khk, Kohtla v, Võrnu k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisu Paju, 67 a. (1909)

Venna sõjalugu

Jõhvi

LENDAELI LINNUKENE,
lendaeli, liugeeli!
Lendas linnast linnukene,
turu päälta tuvikene,
alevista alli lindu.
Tõi nied sõa sõnumed.
Kes meist sõdaje lähab –
kas lähab isa või lähab poiga,
või lähab sõsar sõdaje?

Sõsar mielile pahule,
veli mielile üvile.

Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
tõi nied tõe sõnumed:
väha on neid sõassa,
kus õle naisija sõassa,
linapäida lipuassa,
tanupäida tapelussa. –
Enam on neid sõassa,
kus on miessi sõassa,
mantelkuubi marssimassa,
saapasääri seerimassa.

Veli mielile pahule,
õde mielile üvile.

Õde sauna küttamaie,
küttes sauna künnapuusta,
viha audus virvepuusta,
õludeli andas leili.

Veli vihteles lavala,
õde lava turba päälla,
noomib noorta veljekesta:
„Veljekene, veigukene,
kui sina sõdaje saaned,
tungi ligi trummalie,
ligi lipu kandajida,
keera keskeda vägeda! –
Esimesed eidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised kodu tulevad.”

Ju nägib veli tulema,
pää paistus päälta metsa,
jalad alta arva metsa.

Tuli veli õvveaia.
“Tule, isa, tunne poiga,
ema ella lastadanna!”

Tuli isa, ei võind tunda,
tuli ema, ei võind tunda:
sõamies, sõaobune,
sõa-piitsuke pihussa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa!

“Tule õde, tunne velje!”
Tuli õde, tundas velje
kübarista, kinnastesta,
sadulasta, saapastesta:
oma mies, oma obune,
oma piitsuke pihussa,
omad kindaad käessa,
omad kirjad kinnastessa.

„Minu veike veljekene,
tule ratsusta mahaje,
tule tuppa istumaie,
istumaie, rääkimaie!
Räägi nied sõa sõnumed,
kuda sõas õldanessa,
sõa leiba süödanessa,
vainu kakku katsutasse.
Kas õli sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

„Oi õde, muru-madala!
pese mu pea veresta,
kasi saapaad savista,
siis tulen tuppa istumaie,
istumaie, rääkimaie,
kuda sõas õldanessa,
vainukakku katsutasse,
sõaleiba süödanesse.

Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sõas on armas aljas mõõka,
kallis kangepea obune.

Küll on sõas mehe päida –
nõnda soossa mättaaida;
küll on sõas sõrmeluida –
nõnda soossa pilliroogu;
küll on sõas küljeluida –
nõnda aias roikaaida,
küll on sõas sääreluida –
nõnda aias teibaaida!”

Tekst: H II 1, 576/8 (754) < Iisaku khk, Kurtna v, Kaidma k – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Tillmann, 55 a (1888); viis: EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).

Venna sõjalugu. Kasvatus asjata

Lüganuse

Soldati elu. Kasvatus asjata

MIKS ON MEIE MEHED KURVAD,
mure’es on poisid mukid,
ale meeli allid kuued,
kurvad kõrgedpääd kübarad?

Sest on meie mehed kurvad,
mure’es on poisid mukid,
ale meeli allid kuued,
kurvad kõrgedpääd kübarad,
et on sõa sõlmimine,
vene väe värvimine.

Ke meist saab sõdaje minna,
kas lä’eb isa, või lä’eb poiga (ema?)?
Ei lä’e isa, ei lä’e poiga (ema?),
veli saat sõdaje minna –
veli meneb ja obune,
rahakott lä’eb kolmandesta.

Läksin sõitama sõdaje,
tulin mina sõitades koduje,
sõidin venna õueeie:
„Tule venda, tunne venda!”
Venda jooksi juureeie,
jooksi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Venda jooksi, ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küüriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin isa õue pääle.
„Tule isa, tunne poiga!”
Isa jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Isa tuli ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin eide õue’eie:
„Tule eite, tunne poiga!”
Eite jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Eite tuli, ei võind tunda:
vene mees, vene obune,
vene küriku kübara,
vene sarviku sadula.

Sõidin õe õue’eie:
„Tule õde, tunne venda!”
Õde jooksi juurejanna,
joossi juure jutulenna,
kõrvaga kõnelemaie.
Õde tuli, kohe tundis:
oma mees, oma obune,
oma küriku kübara,
oma sarviku sadula.

„Tule tuppa istumaie,
piits pane pihust piida pääle,
sinel seljast seina pääle,
sadul salvu sõrva pääle;
püss pane püsti pööningille,
mõõk pane armas aasa pääle,
kiiver kirstu kaane pääle,
pajuniit pane paiga pääle,
sõariistad sõisamaie,
et ei akka allitama,
sõariistad sõisadessa!”
Kui juba akkab allitama,
sõariistad sõisadessa,
võtan alla allikese,
kõrva võtan kõrvikese,
musta muidu jooksemaie.

Läen mina sõitades sõdaje,
läen mina Rootsi rookimaie
Prantsust maha parkimaie,
läen mina Türki torkimaie.

Sääl mina pühin püssi lukud,
rusu rauad roosteesta,
kiivri kirjad kustutelen,
mantli aagid aljastelen.

Tuli aga under ulkumaie,
seirsant tuli sihtimaie,
tuli aga kapral katsumaie,
leidis püssid pühkimata,
kuue nupud nühkimata,
mõega arma aljamata.

Siis minu tõmmeti turule;
tuhat sai mehe turja pääle,
sada sai mehe sapsu pääle.

Oi minu ella eidekene,
oleks teedand, eidekene,
arvanud minu audujani,
tuuessana, luuessana,
määrand mähke pannessana,
oleks minu. viskanud vedeje,
kui minu viibutas vibuje,
kalland mind jo kaivueie,
kui minu käeris kätkieie,
pannud mind pae vahele,
kui minu pani patja pääle.

Oidis minda oigukesta,
kasvatas minu kasina.
Eite kasvati minuda,
mina kasvatin südanta,
arvas kaksi kasvamaie,
minust kasvis üksi lapsi,
üksi lapsi, kangi kaula.

Tekst: H II 1, 591/3 (771) < Lüganuse khk, Saka k. – M. Ostrov, O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS XII 1407 (20)  < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Venna sõjalugu

Vaivara

HULKUSIN, UBA, KÜLASSA,
käisin mee (mees) käbi talossa,
umaluija ostamassa,
villuja vahetamassa.

Sinne solgeni (sõlg) unostin,
kassa paulani kaotin.
Sõda sündis solestani,
katku kassa paulastani,
vaenu vase tükkista.

Toodi need soda sonumed.
ken meistä sodaje lähto:
kas läheb isä, vai läheb poiga,
vai läheb minia meesi?

Ei mänd isa, ei mänd poiga,
ei männüd minija meesi.

Oli mul nooremb veljekaine,
kaige nooremb, kaige norgemb,
kaige kangemb ja kavalamb.
Ehitelin veljekesta,
kübärie, kindaaie,
sadulie, saapaai.
Eite toi aidast halli kuvve,
isä toi kenä kübära,
väi toi tasase täkko,
lauku täkko latterista.

Siis mee obetan omada,
noun noorta veljekesta:
„Minu ella veljekaine,
kui sina sodaje soidad,
ärä siis eteje mene,
eigä siis tahaje jääne –
keera keskida väkeje,
ligi lippu kandiada,
ligi trummali toeta!”

Ninda tegi veljekaine:
ei ta eteje soitand,
eigä siis tahaje jäänud –
keeras keskeda väkeja,
ligi lippu kandajada,
ligi trummali tuetas.

Siis tuli sojast kodoe,
Soiti isa ovve pääle:
„Tule, isä, tunne poiga!”

Tuli isä ei – voind tunde:
vene mees vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapaassa,
vene kindad käessa,
vene kindo (kiri) kindaassa.

Soiti emä ovve pääle:
„Tule, emä, tunne poiga!”
Tuli emä – ei voind tunde:
vene mees vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapaassa,
vene kindad käessa,
vene kindo (kiri) kindaassa.

Soiti veljä ovve pääle:
„Tule, veli, tunne veljä!”
Tuli veli – ei voind tunde
vene mees vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapaassa,
vene kindad käessa,
vene kindo (kiri) kindaassa.

Soiti oe ovve pääle.
„Tule, ode, tunne velja!”

Tuli ode – tunsi veljä
kabärista, kinnastesta,
sadulista, saabastesta.

Õde palus palvetella:
„Minu ella veljekeine,
pilu-päida peenikaine,
raami-särki raasukaine –
tule ratsulda mahaje,
tule maha, käi tubaje!
Mee veen lauku latterie,
tallie tasase täkko,
heinad ette, kaurad ette!”

Tuli tuppa, veljekaine,
lõi kübära lauva pääle –
veri poile permantule,
ise pääle itkemaie.

Mina küsitelin veljäkesta:
„Kas oli sojas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

Veli moisti, kosti vasta:
„Ei old sojas naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sojas oli armas haljas meeka,
kallis kange-pää hobone,
kee toob mehe sojasta,
taluteleb tappelusta,
veeretab vere vahelta.
Kül on kodo naine armas,
naine armas, kaasa kallis!”
Tekst: H III 1, 18/22 (1) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS II 751 (111) < Järva v, Peetri k – P. Penna, K. Luud < Leena Tiismann (1905).

Venna sõjalugu

Vaivara

ISÄKENE, ELLAKENE,
istub ise kalda all –
emäkene, ellakene,
istub ise kalda päälla –
kedrab kulda koondelasta,
vaski-niiti värtenasta.

Säält saab soja särkeeida,
soja sorme-kindaaida –
miska sula sodaje viia, –
värvita Vene vägeje.
püssi pihku pistetaie,
kätte anta haljas mooka.

Haka rahvast raiskamaie,
oma henge hukamaie,
pisukesi pillamaie,
Rootsi maada rookimaie,
Viru maada vihkamaie.

Poeg tuli sõitades sõjasta
pead väenades väesta:
„Hüpä, halli, karga, korbi,
veere, veikene punane –
veere isä ukse ette,
tule, isa, tunne poiga!”

Tuli isä ei voind tunda:
„Sojamees, sojahobone,
soja-saapad jalassa,
soja-kübar päässa,
sojakindad käässä,
sojakirjad kindadessa!”

Poeg tuli sõitades sõjasta
pead väenades väesta:
„Hüpä, halli, karga, korbi,
veere, veikene punane –
veere emä ukse ette,
tule, emä, tunne poiga!”

Tuli emä ei voind tunda:
„Sojamees, sojahobone,
soja-saapad jalassa,
soja-kübar päässa,
sojakindad käässä,
sojakirjad kindadessa!”

Poeg tuli sõitades sõjasta
pead väenades väesta:
„Hüpä, halli, karga, korbi,
veere, veikene punane –
veere neiu ukse ette,
tule, neiu, tunne peigu!”

Tuli neiu, tundes peigu:
„Oma mees, oma hobone,
omad saapad jalassa,
oma kübär päässa,
oma kindad käässa,
oma kirjad kinnastessa.”

Neiu viis hobu latterie.
„Oh minu kallis peiukene,
aja mulle sõjajuttu –
kas sääl so’assa tööda tehä?”

Peigu mõistis, peigu kostis:
„So’as on püsside püdina
ja mookade müdina.
Nenda on so’assa päida maassa,
kui sääl soossa mätäeida,
nenda so’assa luida maassa,
kui sääl metsäs oksaaida.”

Tekst: H I 1, 15/6 (20) < Vaivara khk – Nikolai Heek (1888); viis: EÜS VI 876 (21) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a. v. “Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind sündin. Ranna Pungerjal” (1909).

Venna sõjalugu

Vaivara

HULKUSIN, UBA, KÜLASSA,
käisin mee (mees) käbi talossa,
umaluija ostamassa,
villuja vahetamassa.

Sinne solgeni (sõlg) unostin,
kassa paulani kaotin.
Sõda sündis solestani,
katku kassa paulastani,
vaenu vase tükkista.

Toodi need soda sonumed.
ken meistä sodaje lähto:
kas läheb isä, vai läheb poiga,
vai läheb minia meesi?

Ei mänd isa, ei mänd poiga,
ei männüd minija meesi.

Oli mul nooremb veljekaine,
kaige nooremb, kaige norgemb,
kaige kangemb ja kavalamb.
Ehitelin veljekesta,
kübärie, kindaaie,
sadulie, saapaai.
Eite toi aidast halli kuvve,
isä toi kenä kübära,
väi toi tasase täkko,
lauku täkko latterista.

Siis mee obetan omada,
noun noorta veljekesta:
„Minu ella veljekaine,
kui sina sodaje soidad,
ärä siis eteje mene,
eigä siis tahaje jääne –
keera keskida väkeje,
ligi lippu kandiada,
ligi trummali toeta!”

Ninda tegi veljekaine:
ei ta eteje soitand,
eigä siis tahaje jäänud –
keeras keskeda väkeja,
ligi lippu kandajada,
ligi trummali tuetas.

Siis tuli sojast kodoe,
joo nägib veli tulema:
pea paistab päälta metsa,
jalad alta harva metsa,
saapad üle salude.

Sõitas isa õuveeije:
„Tule, isä, tunne poiga!”

Tuli isä, ei võind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas ema õuveeije:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Tuli ema, ei võind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas velje õuveeije:
„Tule, veli, tunne velje!”
Tuli veli, ei voind tunda:
vene mees, vene hobone,
vene saapad jalassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!

Sõitas õe õuveeije:
„Tule, õde, tunne venda!”
Tuli õde, tundes venda:
oma mees, oma hobone,
omad saapad jalassa,
omad kindad käessa,
omad kirjad kinnastessa!

„Tule tuppa, veljekene,
tule tuppa istumaije,
istumaie, rääkimaie,
õega kõnelemaie!”

Veli varsi vastaeli:
„Oh mu sõsar, sõsarike,
pühi saapad savesta,
sukka vikkelid veresta,
siis tulen tuppa istumaie,
istumaie rääkimaie,
õega kõnelemaie!”

Õde palvella palusi:
„Kas on sõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

Veli varsi vastaeli:
„Ei ole sõõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis:
sõõas on armas haljas moeka,
kallis kangepea hobone!”

Tekst: H II 7, 43/4 (2) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889) ja H III 1, 18/22 (1) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 906 (148) < Jõhvi khk, Järve v, Peeri k – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Aadermann, 55 a. (1909)

Sõda tõuseb sõlest. Venna sõjalugu

Lüganuse

ÕLIN MA, UBA, SALUSSA,
käisin ma, käbi, külassa:
umaluida õstamassa,
villuja vahestamassa.
Sain mina villad, sain umalad.
sinne mina sõle unestin,
vaskeaijani vahestin.
Sõda tõusis sõlestani
vainu vaskiaijastani.
Toodi ne’ sõa sõnumid,
vainu vastatsed käräjäd:
sõaleiväd sõtkumatta,
vainukakud vaalimatta.

Kee see sõtkus sõaleiväd,
kee see vaalis vainukakud?
Õde sõtkub sõaleiväd.
Kee meista sõdaje meneb –
kas lääb isa, vai lääb poiga,
vai lääb õde nooremasta?
Õde muistis, vasta kostis;
“Ei õle sedä enne õlnud,
et on naisija sõassa,
lintipäid on alla lipu,
tanupäid on tappelissa.”

Kui venda meilt sõdaje meneb
(h)obune lääb venna kaasa,
rahakott lääb kolmandesta.
Küttin sauna veljajani,
küttin sauna künnapuila,
viha-aur on virdeella.
Veli vihteleb lavalla,
mina lava turba alla,
õppetelin veljakeista:
„Kui sina sõdaje mened,
ärä siis eella mene,
ärä jää sõa tahaje!
sõida sõa keske´ella,
tungi ligi trummalida,
ligi lipu kandajada!
Esimised eidetasse,
tagumised tappetasse,
keskmised kuo tulevad.”

Tuli tundi, veeres päivä,
sai mennest mõni aasta,
vend tali sõide´edes sõasta,
pääda väenates väesta.
Sõitis isa õvve pääle.
“Tule, isa, tunne poiga!”
Isa tuli tundemaie:
“Kust mina sinuda tunnen:
sõamees, sõa(h)obune,
kuninga kübär päässa,
sõasaapad jalassa,
mõisniku mõõka vöölla.”

Sõiti venna õvve pääle.
“Tule, veli, tunne venda!”
Veli tuli tundemaie;
“Kust mina sinuda tunnen:
sõamees, sõa(h)obune,
kuninga kübär päässa,
sõasaapad jalassa,
mõisniku mõõka vöölla.”

Sõiti õe õvve pääle.
Õde tuli tundemaie,
õde tundsi õmmetegi:
“Oma mees, oma obune,
tule maha, velvidani,
tule maha, käi tubaje,
viska manteli mahaje,
viska piitsa piida pääle,
kübär päästa lavva pääle,
kindad kübärä pääle,
sadul salvu servä pääle,
saapad sadula pääle.”

Ise pääle itkemaie,
kummuliste kurtamaie.
Mina vennalta küsima:
„Minu veike vennakene,
Kas on sõas naine armas,
Naine armas, kaasa kallis?”

“Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõas armas aljas mõõka,
kallis kangepää obune,
mi päästab mehe sõasta,
sõasta ja vaenuväesta.”
Tekst: H III 1, 703/7 (5) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1889), viis: EÜS VI 874 (11) < Lüganuse khk,  Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Venna sõjalugu. Uppunud vend

Jõhvi

MUIL OLID VELJED VIIED-KUUED,
mul oli üksi ainuk velje,
siegi sõlmiti sõdaje,
siegi värviti vägeje,
pandi pampu kandamaie,
tinatükki tõstamaie,
laia püssi laskemaie.

Tina oli ränka, raud oli raske,
sie käineb käsije mööda.

Akan venda otsimaie.
Panin sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie
kive kulla kirkamaie.
„Sõua sõlge, lenna lehte,
kirka, kulla kivikene!”
Sõlge sõudi, lehte lendsi
pitki merda, põigi merda.
Tuli vasta tähte noori.
„Tere, tähte, noori miesi!
Nägid minu vennakesta,
mere päälla sõudavaie?”
Tähte mõisti, vasta kosti:
„Kül mina tean, ei ma’n ütle!”

Panin sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie
kive kulla kirkamaie.
„Sõua sõlge, lenna lehte,
kirka, kulla kivikene!”
Sõlge sõudi, lehte lendsi
pitki merda, põigi merda.
Tuli vasta kuu noori.
„Tere, kullas kuukene!
Nägid minu vennakesta,
mere päälla sõudavaie?”
Kuu muistas, vasta kostas:
„Kül mina tean, ei ma’n ütle!”

Panin sõle sõudemaie,
lehe laia lendamaie
kive kulla kirkamaie.
„Sõua sõlge, lenna lehte,
kirka, kulla kivikene!”
Sõlge sõudi, lehte lendsi
pitki merda, põigi merda,
kirkas kulla kivikene.
Tuli vasta päiva noori.
„Tere, päiva noori miesi!
Nägid minu vennakesta,
mere päälla sõudavaie?”

Päeva mõistis, päeva kostis:
„Kül mina tean, kül mina ütlen!
Vend sie sõuab suurta merda,
purjestab punasta merda,
oma merda õigeeda,
meie merda mievahada!”

Tekst: H II 1, 335/6 (493) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov, O. Kallas < Mall Nurk, 63 a (1888); viis: EÜS VI 877 (24) < Jõhvi khk, Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a, “sünd. Kiiklas, Arvila kül., Pungerjal kasvanud (olnud Püssis ja Jõhvis metsakoolis)” (1909).

Uppunud vend

Lüganuse

1)

2)

KATSUN KURJASTA JÕGEJE,
vihasesta virdeeie,
aledasta allikaie:
vesi vienud veljekese,
vesi vienud, tuul ajanud,
kallas kõrge kargutanud,
jätand pärjad päälle vetta,
kübarad küla aluje,
kuued ranna kaldaaie.

Päiva itken pärgijani,
kuu kaua kübarijani,
ia kõige vennakesta,
päiva itken, saan mina pärja,
kuu kaua, saan kübara,
ia kõige, en saa venda.
Tekst: H II 3, 639/40 (245) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: KKI RLH 62 28 (2) < Lüganuse khk, Uniküla – Ruth Mirov, Alviine Schmuul < Emma Osju (1962); teine viis: EÜS XII 1406 (12) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V. Rosenstrauch , Oskar Köster < Miina Küllik (1915).

Põder põllul. Kõrts. Hobune varastatud

Jõhvi

JÜRI JUTUSTAS MINULE,
ütles põdrad põllul käima,
karud kaura aidadessa.
Ma võtin püssi pööningilta,
tutsari tua laelta,
rohu sarve räästaesta,
aavlikoti akna pealta,
kuulikoti kummi otsast,
lasin põdral perseessa,
karu karvade vahele.
Põt’r läks metsa põikadessa,
karu metsa kargadessa.

Läksin metsa ulkumaie,
leidsin kõrtsi kõrve siesta.
läksin sisse vaatamaie,
mis seal sies siis tehtaasse. –
Õlut, viina müüaasse.
Läksin ise võttamaie,
võtin tuobi, võtin tõise,
võtin kannu, võtin kaksi,
läksin kolmat võttamaie,
neljat ju nõuutamaie –
tuli varas vainu pealta,
vei mult hea obuse,
sada rublase sadula,
kümne rublase kübara,
õbe nuppu piitsukese.

Mis nüüd teha ella venda?
Lähan kodu kurtadessa,
isa õvve ikkedessa,
astun tuppa alandades.
Tuleb isa ju tubaje:
„Mis sa nutad, poiga noori?”
Mina mõistsin, kohe kostsin:
„Läksin metsa ulkumaie,
leidsin kõrtsi kõrve siesta.
läksin sisse vaatamaie,
mis seal sies siis tehtaasse. –
Õlut, viina müüaasse.
Läksin ise võttamaie,
võtin tuobi, võtin tõise,
võtin kannu, võtin kaksi,
läksin kolmat võttamaie,
neljat ju nõuutamaie –
tuli varas vainu pealta,
vei mult hea obuse,
sada rublase sadula,
kümne rublase kübara,
õbe nuppu piitsukese.”

Isa mõistis, kohe kostis:
„Ära nuta, poiga noori –
meil on talli tua taga,
sies on seitse hingelista:
üks on siidije siutud,
teine on niinije niutud,
kolmas on pandud pandelie.
Sie mis siidije siutud,
sie on kena kõsjas käia;
sie mis pandud pandelie,
sie on kena keriku menna;
mis on niinije niutud,
sie on täis tiu obune.”

Tekst: H II 1, 362/4 (516) < Jõhvi khk  ja v, Rausvere k – M. Ostrov,  O. Kallas < Klemets (vanaisa), 64 a. (1888); viis: EÜS VI 897 (101) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna < Jakob Ploom, 74 a (1909).

Laevapuu otsimine

Jõhvi

KUI TULI KARI KODUJE,
siis õli krappide krabina,
siis õli lokkude logina;
kui tuli ovoste ulka,
siis õli kellide kelina,
õhelikude elina;
kui tuli ulka neidusida,
siis õli kiedide kelina,
siis õli elmide elina,
rootsi räätsiku rädina.

Mina timbin tieda mööda,
marssin käia maada mööda.
Läksin metsa ulkumaie,
tuli vasta kaski noori.
„Tere, kaske, noori miesi,
kas sinust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida?”
Kaske mõisti, vasta kosti:
„Ei minust saane purja puida,
purja puida, laeva laida:
minu on loodu rataspuusta,
vie auku vieremaie,
roojaje robisemaie.”

Mina timbin tieda mööda,
marssin käia maada mööda.
Tuli vasta kuuske noori.
„Tere, kuuske, noori miesi!
Kas sinust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida?”
Kuuske mõisti, vasta kosti:
„Ei minust saane purja puida,
purja puida laeva laida:
minusta tubada tehja,
tua nurki nopitasse.”

Mina timbin tieda mööda,
marssin käia maada mööda.
Tuli vasta mändi noori.
„Tere, mändi, noori miesi!
Kas sinust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida?”
Mändi mõisti, vasta kosti:
„Ei minust saane purja puida,
purja puida, laeva laida:
minu pieta piergudesta.”
Mina timbin tieda mööda

Mina timbin tieda mööda,
marssin käia maada mööda.
Tuli vasta tamme noori.
„Tere tamme, noori miesi!
Kas sinust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida?”
Tamme mõisti, vasta kosti:
„Küll minust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida.
Tuo sina viisi vestukesta,
tuo sina viisi vestajada;
tuo sina kümme kirvekesta,
kümme kirve raijujada;
tuo sina sada saagikesta,
sada miest tuo saagimaie –
siis minust saaneb purja puida,
purja puida, laeva laida!”

Viis: Jüri Blum (84 a) (EÜS VI 877 (27) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 340/2 (496) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrow ja O. Kallas, 1888).

Laevapuu otsimine. Laevasõit

Lüganuse

TÜKI SÕIDIN TÜRGI TEEDA,
natukese Narva maada,
viis versta Vene rajada.
rohelista Rootsimaada.
Sääl tuli vasta männimetsa.
Mina vaid männilta küsima:
„Kas sinust saab ka purja-puida,
purja-puida, laiva laida,
ligi linna seisijaida,
vee kui vasta veerijaida?”

Mändi kuuli mulle kosti:
„Ei mu’st saa kül purja-puida,
purja-puida, laiva laida,
ligi linna seisijaida,
vee kui vasta veerijaida!”

Siis mina sõidin tüki teeda,
natukese Narva maada,
viis versta Vene rajada.
rohelista Rootsimaada.
Sääl tuli vasta kuusemetsa.
Mina kuuselta kuulama:
„Kas sinust saab ka purja-puida,
purja-puida, laiva laida,
ligi linna seisijaida,
vee kui vasta veerijaida?”

Kuuske kuuli, mulle kosti:
„Minust saab kül purja-puida,
purja-puida, laiva laida,
ligi linna seisijaida,
vee kui vasta veerijaida.”

Tõukame Vene vedeje,
paneme vanad sõudemaie!
Vanad sõudsid, ei nad jõudnud –
vanad sõudsid, pääd vabisid,
allid parrad papatasid. –
Paneme noored sõudemaie!
Noored sõudsid, noored jõudsid,
– – –
alusparred paugatasid.
– – –

H II 1, 597/8 (773) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888) & EÜS VI 879 (35) < Väike-Saka k – August Sildnik, Peeter Penna < Ann Siitas 1908.

Põll põrmune

Vaivara

ÜKS OLIN MINÄ ISÄLLÄ,
üks olin minä emällä
kui minu emä ehiti,
sinisie siiditeie,
punasie poorditeie,
keldasie kalevideie,
roholisi lintiteie.

Läksin ovve hulkumaie,
karjamaale katsumaie.
Külä täis oli poisikesi,
valda täis oli vallatumi,
lõiväd kuli (kurni) koppelisse,
kulid kullatu eessa,
kaikad karratu käessa.

Lõiväd pormu polle pääle,
sini-suitsu sukki pääle,
kastelid kapuku pääle,
ärmetus särgi ääre pääle.

Mina itkedes kodoje.
vastas eite, vastas taati,
vastasid vanad molemad:
„Mii see itked, tüttäreni?”

„Läksin ovve hulkumaie,
karjamaale katsumaie.
Külä täis oli poisikesi,
valda täis oli vallatumi,
lõiväd kuli (kurni) koppelisse,
kulid kullatu eessa,
kaikad karratu käessa.

Lõiväd pormu polle pääle,
sini-suitsu sukki pääle,
kastelid kapuku pääle,
ärmetus särgi ääre pääle.”

„Älä itke, tütäreni,
votta vottimed vorusta,
mene aitaje mäele,
ors on täisi ammeltuida,
vakk on täisi vaalituida.”

Tekst: H III 1, 69/70 (5) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS II 757 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).

Põll põrmune

Lüganuse

1)

2)

TULI MULLE LAULUKÕRDA
kui küläle karjakõrda,
külälaste lammaskõrda
orgoje ouste kõrda,
varsa kõrda vainijule.

Läksin kõrda päästemaie.
panin ette uue põlle,
selgäje suure sõrike,
jalga uued ummiskengad.
Külä täis oli poisikeisi,
vald õli täisi vallatumi,
leiväd kurni koppelissa,
paugutid pajo nenässä.
Leiväd põrmu põlle-eni,
sõmera sõrikesini,
tahma tanu paulujani.
Mina itkedes kodoje,
aladessa alla õvve.
Küsiteleb eidekene,
targuteleb taadikeine:
“Mis sina nuttad, tüttär noori,
mis sa, ainike, alatsed?”
„Tuli mulle laulukõrda
kui küläle karjakõrda,
külälaste lammaskõrda
orgoje ouste kõrda,
varsa kõrda vainijule.
Läksin kõrda päästemaie.
panin ette uue põlle,
selgäje suure sõrike,
jalga uued ummiskengad.
Külä täis oli poisikeisi,
vald õli täisi vallatumi,
leiväd kurni koppelissa,
paugutid pajo nenässä.
Leiväd põrmu põlle-eni,
sõmera sõrikesini,
tahma tanu paulujani.”

“Ärä itke, tüttärlapsi,
Ärä, ainike, alatse!
Veel on soossa sooja vetta,
külä all on külmä vetta,
pese põrmud põllestasa,
udu ummiskengastasa,
tahma tanu pauludesta,
sõmera sõrikestessa!”
Tekst: H III 1, 717/9 (1) < Lüganuse khk – Emilie Bachmann (1890), viis: EÜS XII 1405 (2) Kerklaküla – V Rosenstrauch Oskar Köster < Linda Normak 1915; teine viis:  EÜS XII 1406 (13)  < Lüganuse khk, Saka k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Ann Nimvalts (1915).

Lunastatav vend

Jõhvi/Vaivara

OH MA VAENE MADRUS NÜÜD,
pisikese pürje paadi-pois!
Laseme laivad liikumaie,
nii kui kätkid kiikumaie!

Vene ju akas veeremaie,
Karjala karisema,
Rootsi laiva laskemaie,
Pohlakas põletamaie.

Mina laiva palveella:
„Kuule, kulla laivuke,
oota, üva vennaku,
las mina õtsin õstijaida,
põrgu peani päästijaida!”

Sõua, sõua, laivukene,
keeru peale, veeru peale,
soome suure kalastesta,
et su rind on valges vahtus!

Mina õtsin õstijaida,
enese lunastajaida,
põrgu peani päästijaida.

Minu isal on kolmi täkku:
üks on õbeda täkku,
tõine vana vaski täkku,
kolmas on ju kulda täkku,
ehk annab ühe minu eest,
päästab minu laiva seest,
laiva seest ja vaiva seest,
selle suure laiva seest?

Isa ju kuuli kõhe kostis:
„Enne mina purgen poegatesta
enne kui häista täkuteista!”

Vene ju akas veeremaie,
Karjala karisema,
Rootsi laiva laskemaie,
Pohlakas põletamaie.

Mina laiva palveella:
„Kuule, kulla laivuke,
oota, üva vennaku,
las mina õtsin õstijaida,
põrgu peani päästijaida!”

Sõua, sõua, laivukene,
keeru peale, veeru peale,
soome suure kalastesta,
et su rind on valges vahtus!

Mina õtsin õstijaida,
enese lunastajaida,
põrgu peani päästijaida.

Minu emal on kolmi lehma:
üks on õbeda lehma,
tõine vana vaski lehma,
kolmas on ju kulda lehma,
ehk anab ühe minu eest,
päästab minu laiva seest,
laiva seest ja valva seest
selle suure latva seest!

Ema ju kuuli kõhe kostis:
„Ei või päästa laiva seest,
enne mina purgen poegatest
enne kui häista lehmadest!”

Vene ju akas veeremaie,
Karjala karisema,
Rootsi laiva laskemaie,
Pohlakas põletamaie.

Mina laiva palveella:
„Kuule, kulla laivuke,
oota, üva vennaku,
las mina õtsin õstijaida,
põrgu peani päästijaida!”

Sõua, sõua, laivukene,
keeru peale, veeru peale,
soome suure kalastesta,
et su rind on valges vahtus!

Mina õtsin õstijaida,
enese lunastajaida,
põrgu peani päästijaida.

Minu vennal kolmi täku:
üks on õbeda-täkku
töine vana vaski-täkku
kolmas on ju kulda-täkku,
ehk anab ühe minu eest,
päästab minu laiva seest,
laiva seest ja vaiva seest,
selle suure laiva seest?

Vend ju kuuli kõhe kostis:
„Ei või päästa laiva seest
enne mina purgen vennastagi,
enne kui häista täkkudesta!”

Vene ju akas veeremaie,
Karjala karisema,
Rootsi laiva laskemaie,
Pohlakas põletamaie.

Mina laiva palveella:
„Kuule, kulla laivuke,
oota, üva vennaku,
las mina õtsin õstijaida,
põrgu peani päästijaida!”

Sõua, sõua, laivukene,
keeru peale, veeru peale,
soome suure kalastesta,
et su rind on valges vahtus!

Mina õtsin õstijaida,
enese lunastajaida,
põrgu peani päästijaida.

Minu õel on kolmi pärga,
üks on õbeda-pärga,
tõine vana vaski-pärga,
kolmas on ju kulda-pärga –
ehk anab ühe minu eest,
päästab minu laiva seest,
laiva seest ja vaiva seest,
selle suure laiva seest?

Õde ju kuuli kõhe kostis:
„Enne mina purgen pärgadest
enne kui oma vellestagi!”
Vene siis akas veeremaie,
Karjalla karisemaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Mina mees jäin laulamaie.

Tekst: H III 1, 385/90 (1) < Jõhvi khk, Kohtla v (Ereda v), Võrnu k – August Tõnorist, kooliõp. Edises (1890); viis: EÜS VI 876 (21) < Jõhvi Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a. v. “Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind sündin. Ranna Pungerjal” (1909).

Lunastatav neiu

Lüganuse

NÄGIN RAIUJA TULEMA,
vie kätkid vierevaie,
süüli jooksin laivadella,
käisin vete kätkieie,
luulin ma oma isani,
luulin ma oma emani,
luulin väike vennakese –
sie oli veereva vennaku,
puhas purju ruotsilane!
Uota, hüva vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poiga,
kumartelle, karjalane,
kuni õtsin ostajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada.

Kie minu sõast lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta?

Isal kolmi aidakesta:
üks on aita, kulda harja,
teine aita, hõbeda harja,
kolmas vana, vaskiharja.
„Mie paras – pane minusta:
anna aini tütarasta!”

Isa rannale tulessie,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
ise kielela kõneleb:
„Enne loobun tütaresta,
Kuni loobun aidastani!”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Emal kolmi põllekesta,
üks oli põlle, kulda põhja,
teine põlle, õbeda põhja,
kolmas vana vaskipõhja.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainik tütaresta!”
Ema rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
„Enne loobun tütaresta,
kuni loobun põllestani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Vennal kolmi ruunakesta.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainiku õesta!”
Venda rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla.
„Enne loobun õestani,
Enne kui oma ruunastani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Õel kolmi lehmakesta.
„Mie paras – pane minusta,
Anna ainiku õesta!”
Õde rannale tulesi,
pani käe paadi pääle,
jala paadi parda alla,
ise kielilla kõneleb,
sõnamilla seisastelleb:
„Enne loobun õestani,
enne kui oma lehmastani.”

Venne hakkas veeremaie,
Rootsi laiva laskemaie,
Karjala kõrisemaie,
sõda akkas sõudemaie,
Pohlakas põletamaie,
imme akkas ikemaie,
neidu noori nuttemaie.
„Oota, üva Vennaku,
seisa, armas arju saksa,
pea kinni, paula poega,
kannatele, karjalane,
kuni õtsin õstajada,
enneni lunastajada,
ära pääni päästajada,
kie minu sõasta lunastab,
sõasta, sõa siesta,
venesta, vene väesta.”

Siis tuleb Viru viisas poissi,
astub Arju armas poissi,
paneb sõrmed sõrmussie.
pärjasta kübara pääle,
lunastab sõa siesta,
venesta, vene väesta.
Tekst: H II 3, 647/8 (260, 261) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis:  KKI, RLH 62 : 28 (2) < Lüganuse khk, Uniküla – Ruth Mirov, Alviine Schmuul < Emma Osju (1962).

Lunastatav neiu

Lüganuse

OLGE HEAD, LAEVAMEHED,
pikel purjepaela poisid,
laske laeva liikumaie,
nii kui kätki kiikuma.
Mull on kodu vana isa,
sell on kolmi musta ruuna –
ühe tema annab minu eest,
lunastab mind laeva seest.
Nägin isat hulkumaie,
pikki mere randa:
“Ilus isa, rakas isa,
lunasta mind välja!”
Isa aga kostis koheste:
“Ennem mina annan laisa Anne,
kui mina annan musta ruuna.”
Olge head, laevamehed,
pikel purjepaela poisid,
laske laeva liikumaie,
nii kui kätki kiikuma.
Mull on kodu vana ema,
sell on kolmi musta lehma,
ühe tema annab minu eest,
lunastab mind laeva seest.
Nägin emat hulkumaie
pikki mere randa:
“Ilus ema, rakas ema,
lunasta mind välja!”
Ema aga kostis koheste:
“Ennem mina annan laisa Anne,
kui mina annan musta lehma.”
Olge head, laevamehed,
pikel paelapurje poisid,
laske laeva liikumaie
nii kui kätki kiikuma.
Mull on kodu kallim õde,
sell on kolmi kultset sõrmust
ühe tema annab minu eest
lunastab mind laeva seest.
Nägin õde hulkumaie
pikki mereranda:
“Ilus õde, rakas õde
lunasta mind välja!”
Õde aga kostis koheste:
“Ennem nina annan laisa Anne
kui (mina) annan kuldse(t) sõrmus(t).”
Olge head, laevamehed,
pikel paelapurje poisid,
laske laeva liikumaie,
nii kui kätki kiikuma.
Mull on kodu kallim venda,
sell on kolmi künnihärga,
ühe tema annab minu eest,
lunastab mind laeva seest.
Nägin venda hulkumaie
pikki mere randa.
“Ilus venda, rakas venda
lunasta mind välja!”
Vend aga kostis koheste:
“Ennem mina annan laisa Anne,
kui mina annan künnihärja.”
Olge aga head, laevamehed,
pikel paelapurje poisid,
laske laeva liikumaie,
nii kui kätki kiikuma.
Mull on kodu kallim peigu,
sell on kolmi nisu aita,
ühe tema annab minu eest,
lunastab mind laeva seest.
Nägin peigu hulkumaie
pikki mere randa:
“Ilus peigu, rakas peigu,
lunasta mind välja!”
Peig aga kostis koheste:
“Ennem mina annan nisu aida,
kui mina lahkun Annesta –
Ann teeb tööd ja peksab rehte,
Puistab hõlgi, ajab lakka.”

Märkus: Kiigelauluks on see enne aasta 40 eest olnud. Lüganuse poolt E. J. suust.
Tekst: H I 5, 575/8 < Lüganuse khk. – A. Jung < E. J. (1894); viis: EÜS IV 1871 (96) (viis nr 2) < Lüganuse khk – Peeter Süda, Hans Silbermann < Elisabet Jung (1907).

Ehted varastatud

Jõhvi

LÄKSIN MA KÄSI PESEMA
isa uvvele jõele,
veike velje allikalle.

Painin lindi liiva peäle,
sõrmuse sõmera peäle,
sõle kahe kannu õtsa.
tuli varas varvikusta,
mädapea tuli männikusta,
vei minu lindi liiva peältä,
sõrmuse sõmera peältä,
sõle kahe kannu õtsast.

Mina nuttades koduje,
aladessa alla õvve.
Küsiteli eidekene:
„Mis sina nutad. tütar noori,
mis sa, ainike, alatsed,
mis sa, viimik, veeretelled?”

„Läksin ma käsi pesema
isa uvvele jõele,
veike velje allikalle.

Painin lindi liiva peäle,
sõrmuse sõmera peäle,
sõle kahe kannu õtsa.
tuli varas varvikusta,
mädapea tuli männikusta,
vei minu lindi liiva peältä,
sõrmuse sõmera peältä,
sõle kahe kannu õtsast.”

„Ära nuta, tütar noori,
las’ tuleb suvi, saab sügise,
astub armas talvikene –
Jumal annab vilja voosi,
kallis Jeesus kaura voosi,
õnnis Jeesus õdra voosi.
Siis sõrrust saab sinu sõrike,
kaura põllust kaulakunda,
rukki põllust rukka musta.”

Tekst: H II 1, 389/90 (546) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a. (1888); viis: EÜS II 754 (126) < Jõhvi khk, Pagari v./ m., Jõetaguse k – P. Penna, K. Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).

Ehted varastatud

Lüganuse

OMA VEND MUL VELLEKENE,
külapoiss mul kaunikene,
tegi mul’ kullasta kurika,
hõbedase lõksulaua.

Läksin jõele virutama,
järve ääre loputama.
Tuli vastu siidi-saksa,
siidi-saksa, sammet-särki.
Pani mind peada otsimaie –
sõrmus kukkus sõrmestagi,
teine teisesta sõrmesta,
kolmas kulda pöidelasta.

Mina koju nuttessani,
eit tuli vastu väravassa,
taat tuli vastu tänavassa:
“Miks sina nuttad, tütrekene?”
„Miks ei nuta, eidekene,
miks ei nuta, taadikene!
Läksin jõele virutama,
järve ääre loputama.
Tuli vastu siidi-saksa,
siidi-saksa, sammet-särki.
Pani mind peada otsimaie –
sõrmus kukkus sõrmestagi,
teine teisesta sõrmesta,
kolmas kulda pöidelasta.”

„Ära nuta, tütar noori,
ära leina, latsi noori!
Meil on kodu kolme seppa:
õue pääl hõbeda-seppa,
Väravassa vaske-seppa,
koppelis on kulda-seppa,
toa taga rahatagujad –
need teevad uued sõrmuksed,
need teevad uued ja uhkemad.
Tekst: H II 3, 607 (150) < Lüganuse khk – H. Parts < Maarja Baatmann (1890); viis: EÜS VI 880 (38) < Lüganuse khk, Väike-Saka k, August Sildnik, Peeter Penna < Miina Iismann (1909).