Lüürilised laulud maast ja ilmast

Kiige kidisemine. Kolm metsa

Jõhvi

Kiige kidisemine

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!
Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta? –

Kolm oli kiike kõrvissute,
üks oli kiike kulda-arja,
tõine kiike õbe-arja,
kolmas kiike vaske-arja.

Mis oli kiike kulda arja,
sie oli perepoja kiike;
mis oli kiike õbe arja
sie oli peretütre kiike;
mis oli kiike vaske arja
sie oli vaese lapse kiike.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mida annan sõudajalle,
sõudajalle, jõudajalle?
Lammas kui meressa laiva,
saba kui sie saarevihta,
pea kui pajune põõsas –
seda annan sõudajalle,
sõudajalle, jõudajalle.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mis sa kiigeke kidised,
aluslauake ladised?
Kiike tahab kindaaida,
aluslaud tahab andeeida,
päälispuu puna panita (?),
sammas sinisäärepaulu,
kiike maksab kiudu ärja.

Viis: Ann Pakas (58 a) (EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a) (H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).

Kolm metsa

Jõhvi

Kiigelaul

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada!

Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada?
Mäe mina nägin kõrgeelta,
kõrgeelta, kaugeelta,
ligi pilveda pimeda,
ligi taevasta tasada.

Mida seäl mäe peälla?
Õunap seäl mäe peälla.
Mida seälla õunapuussa?
Kolm õli õksa õunapuussa.
Mida seälla õksassanna?
Kolm õli õila õksassanna.
Mida seälla õilessanna?
Kolm õli õuna õilessanna:
üks oli mesine õuna,
teine õli mee-vahane,
kolmas kullal kiedetatud.
Mis on mesine õuna,
selle vein oma emale;
mis on mee-vahane,
selle vein oma isale;
mis on kullal kieratatu (kiedetatud),
sellega petan peigusida,
norgun noorija mehija,
tõrgun tõisi tütarida.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella kaugeella,
ligi pilveda pimeda,
ligi taivasta tasasta.

Mis ma nägin kõrgeelta,
kõrgeelta kaugeelta? –
Kolm oli järve kõrvistiku:
üks oli viha viinajärve,
tõine kallis kaljajärve,
kolmandas mõdu magusa.

Mis õli viha viinajärve,
sie õli noorte mieste järve;
mis õli kallis kaljajärve,
sie õli noorte naeste järve;
kus sies mõdu magusa,
sie õli noorte neitsikeste.

Tekst: H II 1, 497/8 (660) < Jõhvi khk, Kurtna v, Lehtepea k < Jõhvi v, Puru k – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Augas (Porkuli ema), 58 a. (1888); viis: EÜS VI 891 (80) < Illuka v, Kurtna m – K. Luud ja P. Penna < Liina Krasmann (1905).

Helise, mets. Ei ole vastulauljat

Vaivara

ELISE, ELISE, METSA,
kumise, kumise kõrbe,
laula vasta, laanemetsa!

Ei õle laanel laulajuida,
einamaal elistejuida,
nurmel kullal kukkujuida,

Lass kasvab kaasike metsa,
tõuseb noori nõmestiku –
siis saab laanel laulajuida,
einamaal elistejuida,
nurmel kulal kukujuida.

Tekst: H III 1, 132 (10) < Narva, Kreenholm – Jakob Raudmann (1888); viis: EÜS VI 901 (120) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909)

Helise, mets! Kägu kukub

Lüganuse

HELISE, HELISE, METSA,
kumise, kumise, kõrbe,
laula vasta, laanekene!
Laan ei tunne laulajada,
heinamaa helistajada,
nurm ei kulla kukkujada.

Kuku, kuku, käokene,
helgi, heinalinnukene!
Ei kägu minule kuku:
kägu kukub karjatselle,
helgib heinaniitajalle,
laksub loovõttajalle.
Tekst: H II 1, 185 (267) < Jõhvi khk, Toila k < Lüganuse khk – M. Ostrow, O. Kallas < Kadri Traaver, 62. A (1888), viis: EÜS XII 1406 (17) < Erra v – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).

Suur tamm

Lüganuse

TAMM ON SUURI, TAMM ON SAARI,
taab tuissa (tõusta) taivaaie,
taab taivasta jägada,
pilvekesta pillutada.
Õksad juureie Jumala,
lehed Luoja laua pääle.
Tulga tamme raijumaie,
puud pitka lühendamaie –
tamm ta’ab tuissa taivaaie,
õksad juureie Jumala,
lehed Luoja laua pääle.

Tulga tamme raijumaie,
puud pitka lühendamaie!
Tüvist saaneb tünnerpuida,
vahelt viinavaatisida,
õtsast õllepoolikuida,
latvast lapse kiigusida.
H II 34, 63 (66) < Viru-Nigula khk, Härjapää k < Lüganuse khk, Püssi v, Tagamaa k – Jakob Valk < Leenu Müür, 62 a (1892); viis: EÜS XII 1407 (20) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Suur tamm

Lüganuse

TAMM ON SUURI, TAMM ON SAARI,
taab tuissa (tõusta) taivaaie,
taab taivasta jägada,
pilvekesta pillutada.
Õksad juureie Jumala,
lehed Luoja laua pääle.

Kiho, rikas poisikene,
tahi õiska´ õunapuie,
tahi mahtu marjapuie,
tahi tammeje raiuda,
pikka puuda lühendada.

Tamm oli tarka rääkimaie,
kadak jutule kavala:
„Äla sina minda raiu,
mina kasvalen kaiula,
seisan mere serva peala,
kiuru kiigub juurelani,
lindu laulab ladvaleni.”

Tekst: H II 34, 63 (66) < Viru-Nigula khk, Härjapää k < Lüganuse khk, Püssi v, Tagamaa k – Jakob Valk < Leenu Müür, 62 a (1892) ja H II 3, 641 (248) < Lüganuse khk., Aa rannast – H. Prants < Kure eit (1890); viis: EÜS XII 1407 (20) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Arg laulik

Jõhvi

MIKS ON KURVAD MEIE KULLAD,
miks ei tüttared ilutse?
Kardavad suud kuluma,
kiele kanned katkemaie;
äbänevad äiäsida,
äbänevad ämmäsida!

Mis minul äväta äia,
mis minul äväta ämmä,
mis mul peiust pelgatava,
kaasast nuorest kardetava:
kivi suuri kesk külada,
ahervars on vainijulla –
sie minu äväta äia,
sie minu äväta ämmä,
sie minul peiust pelgatava,
kaasast nuorest kardetava!

Tekst ja viis: EÜS VI 1123 (297) ja EÜS VI_891_77 < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Kust laulud õpitud. Lauliku vaev

Jõhvi

KUI MINA AKKAN LAULAMAIE,
laulemaie, luulemaie,
siis jääb küla kuulamaie,
valdaje vaatamaie,
mõni mies jääb mõtlemaie,
mõni naene naeramaie,
tütrik tüele seisamaie:
”Ei sie poiss õle tüeda teinud,
tüeda teinud, vaeva näinud,
see on aga oppinud lugusida,
pannud kokku palveeida!”

Küll sie poiss on tüeda teinud,
tüeda teinud, vaiva näinud –
kesaalla kündamassa,
luhal aga luogu vottamassa,
aasas aeda tegemas:
Madu aga laulis mättaassa,
sisalik maa siessa:
sial tema oppis viisisida,
pani kokku laulusida!

Enam on muret laulijala,
kui on rehe-peksialla:
rehe peksan – sie unustan,
laulu laulan – teist muretsen!

Tekst: EÜS VI 1130/1 (1) < Jõhvi khk, Voka v, Pühajõe vm – A. Sildnik < Mari Sillembach, 80 a (1908); viis: EÜS VI 876 (19) < Jõhvi khk, Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a (1909).

Arg laulik

Vaivara

Laulaksin.

LAULAKSIN LUGUDA KAKSI,
veeretaksin viisi, kuusi,
en tohi tõesta laulda,
hästi häälta kuulutada,
ehk on kuulajad kurussa,
hääle võtijad vsussa.

Toomas kuulas toomingassa,
Madi Matsu haavikussa,
Peeter pikkassa pajussa.
Ei tohi tõesta laulda,
hästi häälta kuulutada –
kardan koda (kodu) kuulemaie,
eide ette veeremaie,
taadi taha kamberie.

Sääl panna(kse) paberi pääle,
rapsitaie raamatuie,
pistetaie piibelie,
sealt to hommiku edeje,
söömata südame peale,
pesematta kätte peale.
Söömata süda vesine,
pesemata käed on mustad.

Tekst: E 40970/1 (1) < Vaivara, Samokrassi – Fr. Feldbach < Leena Saareleht, 66 a. (1901); viis: EÜS VI 891 (82) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909)

Laulu võim. Lauliku soost

Vaivara

KUI MINA HAKAN LUULEMAIE,
luulemaie, laulamaie,
moni mies jääb motlemaie,
moni naine nauramaie,
tütred tiele seisamaie,
naised ajale asusivad,
poisid puu riitadelle,
kuulema minu sonäje.

„Kust sie laps on laulud votand,
ulluke sonad osanud?”
Mina moistin, kuida kostin:
„Ma olen lauliku sousta,
loetaja tüttarini;
sealt on laps laulud vottand,
ulluke sonad osanud.”

Tekst: H II 1, 74/5 (90) < Vaivara khk, Mereküla ligidal – M. Ostrov ja O. Kallas < Eeva Mesi, 63 a. (1888); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, ja Mari Konsa, 76 a. v < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v,  Utria k (1909).

Suude sulg

Vaivara

KÜLA MULL ÜTLEB: „KUKKU, KUKKU!”,
külalapsed: „Laula, laula!”

Mis ma kukkun, kurba lindu,
või mis laulan, halba lapsi –
mul jäänd kodo suude sulgi,
laua pääle laulu-lehti,
parsile pajates-vaipa,
kirstu-kappi keele-kõlksu.

Noored mehed, hellad vennad,
pange raudjad rakkeessa,
hallid hõbe-helmedessa,
kõrvid karu-nahkadessa –
sõitke ratsul koduje,
tooge mulle suude sulgi,
laua päälta laulu-lehti,
parsilta pajates-vaipa,
kirstu-kappist keele-kõlksu.
Siis ma laulan linnu keelel,
teen mina häälta tedre moodi,
healitsen hanede viisi,
pajatelen pardi moodi.

Tekst: H III 1, 12 (5) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, ja Mari Konsa, 76 a. v < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v,  Utria k (1909).

Kurb laulik (?)

Vaivara

LAULA, LAULA, SUUKENE,
liigu, linnu keelekene,
margu (?), marja meelekene,
ilutse, südamekene!

Kül saab siiski vaida olla,
kui saab alla musta mulla,
kena kirstu keskeella.

Muru kasvab päälle mulla,
aro-heinad päälle hauva.

Söödä muru mullikalle,
aro-heinad härgedelle,
alvul (1) mullikad lihavad,
aro-heinal härjäd prisked.

1 ümberkirjutusviga?

Tekst: H II 7, 49 (9) < Vaivara khk – M. Treuberg (1890); viis: EÜS VI 890 (74) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Lien Pakas, 64 a (1909).

Suude sulg

Vaivara

HELLAD VENNAD, NOORED MEHED –
pange ratsut rakedeie,
ruunad rubla tükideie,
korvid karu nahkadeie:
soidke meie alle oue,
tooge mulle suude sulge,
laua päälta laulu lehte,
kirstu kapist keele kloksu.

Siis mina laulan linnu viisi,
teen häälta tedre viisi,
pajatelen pardi viisi,
loetelen luige viisi.

Tekst: H I 1, 16 (21) < Vaivara khk – Nikolai Heek (1880); viis: EÜS VI 891 (78) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).

  Laulu võim

Lüganuse

KUI MINA AKKAN LAULAMAIE,
siis jääb valda vaatamaie,
kihelkond jääb kuulamaie,
tütred tüöle seisamaie,
kuulama minu sõnuda,
lapse ullu laulusida.
“Kust see laps neid laulud võtnud,
ulluke sõnad õsanud?”
“Luud mina võtsin lutsu suusta,
laulud latika ninasta.”
Tekst: H II 1, 185 (266) < Jõhvi khk, Toila k < Lüganuse khk – M. Ostrov & O. Kallas < Kadri Traaver, 62. a. (1888), viis:

  Laulu võim. Laulud laulust

Lüganuse

KUI MINA AKKAN LAULEMAIE,
laulemaie, luulemaie,
kihelkond jääb kuulamaie,
vallakond jääb valatamaie,
mõnd mies jäeb mõtlemaie,
mõni naine nuttemaie,
tütar tööle seisamaie,
kabu tööle katsumaie,
luulema minu sõnuja,
lapse alva laulueida. –
Lapsi alba laulab palju,
palju ulluke pajatab,
ei õle ullul keelijada,
keelijada, käskijada,
rumalal ravitsejada.
Uba keelab ullukese,
taba (?) keelab taimekese,
vitsavarb ju vaise lapse.
Tekst: H II 3, 611 (164) < Lüganuse khk, Aidunõmme k – H. Prants < Tõnu Liisu (1890), viis: E 54129 (1b) < Lüganuse khk, Maidla v, Savala k – Daniel Paurman, Jüri Välbe < Jaan Peimann (1921)

Laulu võim. Laul laulust

Lüganuse

KUI MINA AKKAN LAULEMAIE,
laulemaie, laskemaie.
siis jääb valda vaatamaie,
kihelkund jääb kuulamaie,
vallakund valatamaie:
“Kust sie laps on laulud saanud,
ulluke sõnad omale?”
Mina laulan ullutani,
loetan rumalutani,
peksan kielta pienutani.
Ei õle ullul keelijada –
kie keelab külasta ullu,
tõreleb talu toasta,
valjastelleb vainujulta?
Uba keelab ullukese,
taba keelab taimekese,
vitsavarb ju vaeselapse.
Küla õiseb köömenilla,
küla väljad väävelilla,
küla muru munarebulla.
Tekst: H II 3, 637 (238) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890), viis: EÜS XII 1406 (10)< Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miina Küllik (1915).

Arg laulik. Lauliku sõim. Laulu võim. Laulikute kiitlemine

Lüganuse

Esimene neiu:
LAULAKS, LAULAKS, EI TOHEGI,
kardan koju kuulevada,
ukse ette helkivada,
paku peale paukuvada.

Teine neiu:
SUL POLLE LAULU, MIS SA LAULAD,
sul pole viisi, mis veeredad,
sull pole sõnu, mis sa sõlmid,
päris heal sul häädaline.
Mis sa muidu ennasd kiidad!
Sul on kurkus kuuseokkad,
sul on kaelas kadakmarjad,
suulaes laastukillud.
Mis sa sitikas sirised,
porikärpes seal pirised,
mis sa mutukas murised,
mis sa hääletu ägised,
mis sa rinnutu rögised?
Sull pole healta hästi laulda,
ei sõnu selledada.
Minne koju memme juure –
memm teeb kodu koorepudi,
või ka rõõsa piima pudi –
see teeb lahti sinu heale,
siis tule mu´ka laulamaie.

Esimene neiu:
KUI MINA HAKKAN LAULAMAIE,
laulamaie, laskemaie,
viisisita veeretama,
kannelida kääerutama –
laulan nii, et laane laksub,
laane laksub, kaasik kahab.
Siis tulleb küla kuulatama,
vald jääb veeru vaatamaie,
teumehel sirbid seisamaie,
kupjas väljal kuulatama,
härra mõisas mõtelema:
“Kes seal laanes laulamaie,
kuusikus saa kukkumaie?
Laulab nii, et laane laksub,
laane laksub, paasi paugub.”
Kubjas härral ütelema:
“Kuule, kus laulab meie neiu –
tal on kuldne kurgukene,
hõbedane häälekene,
suulagi tal sulesda,
keelepära tal kivista:
ei see väsi ei see tüdi.”
Tekst: TEM 13, 4/5 < Lüganuse khk, Erra v, Erra m – J. Lemendik, koolij < Madli Sander, 72 a. (1920), viis: E 54129 (2) < Lüganuse khk, Maidla v, Savala k – Daniel Paurman, Jüri Välbe < Jaan Peimann (1921).

Laulikute hooplemine

Lüganuse

KUI MINA HAKKAN LAALAMAIE,
laalamaie, laskemaie:
ma laulan mere muruksa,
mere ääred äädikaksa,
mere kaldad kalaksa,
mere põhjad põllumaaksa,
mere liivad linnastesta.

Kes tahab tulla meie vasta,
ehk siis meie meeste vasta,
poole riigi poiste vasta,
Kuuramaa kuninga vasta,
üle saare saksa vasta?

Ma tahan laulda teie vasta,
ja siis teie poiste vasta,
ja siis suure saksa vasta,
poole riigi poiste vasta.
Tekst: EÜS XII 1455 (44) < Lüganuse khk, Erra v – O. Köster & V. Rosenstrauch < Mai Alasi, 80 a. (1915), viis: EÜS XII 1407 (24) Maidla v, Tarumaa k – V Rosenstrauch,  Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Arg laulik. Kust laulud saadud

Lüganuse

KUI TOHIKSIN, SIIS LAULAKSIN,
en tõhi tõesti laulda,
kubjas kuuleneb külana,
saksa mõistab mõisaaie –
tullakse minulta küsima:
“Et õle tehtud tütar tüöda,
kui oled säädanud sõnuja,
pannud kokku palveeida,
lahutanud luuleeida.”

Mina mõistin, vastu kostin:
“Kui tahad, kubijakene,
kui tahad, juhatan paika,
asemene annan teada,
kus mina säädasin sõnani,
panin kokku palveenni,
lahutellin luuleeida:
küla alla lõikamassa,
arula aestamassa,
soossa loogu võttamassa.
Madu lauli mättaassa,
karbalaine kändaessa –
säält tulid sõnad minule,
laulud lapse oidajalle.
Sääl mina säädasin sõnuja,
panin kokku palveenni,
lahutellin luuleenni.
Kie mu kuuleb laulavaie,
laulavaie, laskavaie,
sie luuleb ilul olema,
lapse laulu tarbeella. –
En õle mina ilula,
lapse laulu tarbeella –
ma laulan itkule ilusta,
aledusele abista,
südamele rõõmusesta.
Süda teab süida palju,
pale teab palju mureta,
rinnad uolta raskeetta.
Oi minu süda süsine,
oi minu pale punane,
oi minu mieli mustukene!
Kui et süttinud põlema,
kui mina sinda sütitasin,
läbi sie linase särgi
läbi teise toimikuse,
üleüldse õtsikusse.
Tekst: EÜS XII 1449/53 (42) < Lüganuse khk, Järve v, Saka k – O. Köster&W. Rosenstrauch < Ann Nimvals, 72 a. (1915), viis: EÜS VI 879 (35) <

Laula, suukene

Lüganuse

LAULA, LAULA, SUUKENE,
liigu, linnukeelekene –
laula, laula, kui sind lassa,
kuku, kuku, kui sind kässa!

Küllalt tean seegi paiga,
arvan senegi aseme,
kus saab sõissa keele kinni,
keele kinni, meele kinni,
suu kinni, südame kinni,
kinni keelepaulukesed;
kui saab alla musta mulla,
sisseje sinije liiva,
kena liiva keske’ella,
valge laudade vahela.
Ei seale lassa laulamaie,
ei südant ilutsemaie,
kullakeelil kukkumaie.
Tekst: H III 12, 100 (1) < Lüganuse khk, Püssi  – J. Thomson < saatja isa (1892); viis: RKM Mgn II 7431 < Irvala k – Herbert Tampere < Liisi Rikka (1962).

Laulu võim. Kus laulud õpitud

Lüganuse

KUI MINA HAKKAN LUULEMAIE,
luulemaie, laalemaie,
siis jäeb küla kuulamaie,
vallakond jäeb vaatamaie,
tütred teele seisamaie,
kuulama minu lugusid.

Kui mina akkan laulemaie,
laulemaie, luulemaie,
kihelkond jääb kuulamaie,
vallakond jääb valatamaie,
mõnd mies jäeb mõtlemaie,
mõni naine nuttemaie,
tütar tööle seisamaie,
kabu tööle katsumaie,
luulema minu sõnuja,
lapse alva laulueida. –
Lapsi alba laulab palju,
palju ulluke pajatab,
ei õle ullul keelijada,
keelijada, käskijada,
rumalal ravitsejada,
uba keelab ullukese,
taba (?) keelab taimekese,
vitsa varb ju vaise lapse.

Kust sie laps on laulud saanud,
ulluke sõnad osanud?
Madu laulis mättaessa,
kärbelane kändaessa,
kägu kulles kuusikussa –
säält tulid sõnad minule,
vierid virved tüttarelle,
laulud lapse oidajalle.
Tekst: H II 3, 611 (164) < Lüganuse khk, Aidunõmme k – H. Prants < Tõnu Liisu (1890), H II 3, 627 (216) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890) ja EÜS XII 1499/501 (78) < Lüganuse khk, Maidla v, Tarumaa k – V. Rosenstrauch < Katri Sirts (1915); viis: EÜS XII 1407 (24) < Maidla v, Tarumaa k – Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Kust laulud õpitud

Lüganuse

KUI MINA HAKKAN LUULEMAIE,
luulemaie, laulemaie,
külakond jäeb kuulamaie,
vallakond jäeb vaatamaie,
teu aga selts jäeb seisamaie,
mõni mees jäeb mõtlemaie,
mõni naene nõudemaie:
„Kost see laps on laulud võtnud,
iljuke sõnad osanud?”

Mina mõistsin, vasta kostsin:
„Kuule, valda, kuule, küla,
kuule, ma juhatan paiga:
küla aga väljal kündadessa,
ärra aga väljal äesdatessa,
nurmel marju noppidessa,
soo aga serval sinikassa –
sealt mina, lapsi, laulud võtsin,
iljuke sõnad osasin.”
Tekst ja viis: EÜS XII, 1415/7 (3) ja EÜS XII 1406 (10)< Lüganuse khk, Püssi v, Moldova k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Miina Küllik, 80 a (1915).

Laulu võim. Lust laulud õpitud

Lüganuse

ÜKS MUL ÜTLEB: „LAALA, LAALA,”
teine jälle: „Luule, luule.”
Ma pole loodud laulijaksi,
ma olen loodud kündijaksi,
kündijaksi, külvajaksi,
musta mulla pöörajaksi.

Kui mina hakkan luulamaie,
luulamaie, laalamaie,
tuleb küla kuulamaie,
valda viis tuleb vaatamaie,
isandad hoost ju hoidemaie,
saksad servi seisamaie.
Küla kuulab katukselta,
vald aga vahib vainijulta,
santi sauna sõnnikulta,
rikas reie katukselta –
kuulavad minu sõnuda,
lapse halva laulusida:
„Kust see laps need laulud võtnud,
hiljuke sõnad osanud?
See oli Harjus õppimassa,
Järvas viisi võttemassa.”

Mina mõistan, vasta kostan:
„Ma polnud Harjus õppimassa,
Järvas viisi võttemassa –
Harjus õppisid õeksed,
võtsid viisi vennanaesed. –
Ma olen, poega, tööda teinud,
vaenelaps olen näinud vaeva,
ma olen õppinud sõnuda,
pannud kokku palveeida:
viru vikati löölla,
järva äkete järele,
harju adra kurgedella.
Kui olin käes ma kannetava,
süle sees olin suigutava,
eit käis pulmas viies, kuues,
sõitis saes seitsmendamas,
kandis mind ju kaasajani –
sealt mina, lapsi laulud õppind,
hiljuke sõnad osanud.
Lood ma võtsin lutsu suusta,
augi hammaste vahelta,
laulud latika ninasta,
sõnad särje soomuksesta.”
Tekst: EÜS XII, 1449/1453 (42) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. – V. Rosenstrauch < Ann Nimvals, 72 a. (1915); viis: EÜS XII 1407 (24) < Lüganuse khk, Maidla v, Tarumaa k – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Laulu võim. Laulud pulmades õpitud

Lüganuse

KUI MINA HAKKAN LUULEMAIE,
luulemaie, laulemaie,
külakund jäeb kuulamaie,
vallarahvas vaatamaie.

Panin aga väljad värisema,
põllupeenrad põrisema. –

Laulik oli minu isada,
laulik oli minu emada,
kust tulid luod minule,
laulud lastele ladusad,
sõnad veerid vendadelle?

Eit käis pulmassa mõnessa,
taat käis sae’assa sajassa,
kandis mind siis kaasaassa,
pidas põlle paululassa:
sealt tulid luod minule
sõnad, veerid vendadelle,
laulud lastele ladusad.

Tekst: H, R 3, 470/1 (5) < Lüganuse khk – A. Leithammel (1888); viis: EÜS XII 1406 (10) < Lüganuse khk, Püssi v, Moldovi k – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miina Küllik (1915).

Hool ja mure

Lüganuse

EITÄKSIN MINA MAGAMA –
ei lassud mured ma’ata,
ooled suured oogaella,
lehed laiad lendajalla.
Viskan oole õrre pääle,
mure mina musta parre pääle,
leina laia liepajale,
kahju karja-aia pääle.

Tuisen ommiku ülessa,
võtan oole õrre päälta,
mure mina musta parre päälta,
leina laia liepajalta,
kahju karja-aia päälta.

H II 1, 608 (786) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)&EÜS VI 874 (12,13) Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt, 1909

Öösel üksi. Hool ja mure

Lüganuse

MAGADA MINA TAHAKSIN,
ei ole juure võttijada,
käe pääle käänijada,
sulal suu andijada.

Eidaksin mina magama,
ei lasnud mured mind maata,
uoled suured uogaella,
leinad laiad tukastella.
Eidan õhtunna magama,
viskan uole õrre päälle,
mured musta parre päälle,
leina laja lee pajolle,
kahju karja aia päälle.

Tuisen ommiku ülesse,
võtan uole õrre päälta,
mured musta parre päälta,
leina laja lee pajalta,
kahju karja aia päälta.
Tekst: H II 3, 613/4 (172) < Lüganuse khk, Aidu nõmmelt – H. Prants < Tõnu Liisu (1890); viis: EÜS VI 874 (14) < Lüganuse khk, Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Pillipuhujale

Lüganuse

RISTITANTSI TANTSIGEME,
ristilaulu laulageme!
Tants ei tunne tantsitusta,
kui sai hästi mängitusta,
laul ei tunne lauletusta,
kui sai hästi lauletusta.

Pillipuhja poisikene,
kannel-lööja kaunikene,
sarve-sõitija saleda –
kui ei viitsi pillitelle,
pillitelle, trallitelle,
elimikka hellitelle,
puru´ mina peksan puised pillid,
rood mina roojaje vajutan.
Lasen veerda venna pilli,
taadi kanneli kajada –
venna pill on veerusam,
taadi kannel kaunikene.
Tekst ja viis: EÜS XII 1461/3 (49) ja EÜS XII 1406 (16) < Lüganuse khk, Erra v – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi, 80 a (1915).

Teekäigulaul

Lüganuse

LÄHME, LÄHME, KÄIME, KÄIME,
käime teeda tipulista
lipulista, lapulista
maada maksakarvalista
rohelista roosilista.

Millal saame sinna maale,
kus meid ammu oodetakse,
vara ammu vaadetakse,
kuhu tuul on toa teinud,
vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
udu uued uksed teinud.
Seal pole kuulda kuke healta,
kuke healta, kana keelta,
nõdra naese nutu healta,
ei lese naese leinamist.
Tekst ja viis: EÜS XII, 1491/3 (70) ja EÜS XII 1407 (20) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmel (1915).

Kevad. Tore sõit

Lüganuse

JUBA LEHIB LEHTI PUUSSA,
lehti puussa, rohtu maassa,
aljendab oras arula,
rukkioras ruugendelleb,
kauraoras katab maada,
ernes lehib lesteessa,
uba uude riideeie.

Ju sõidab Sämista sälgu,
Pada mõisa paati ruuna,
Kiikla mõisa kirju täkku,
Varandi vana obune.

Viis oli allida iessa,
kuus oli kure-karvalista,
seitse sõidu-ruunakesta,
kaheksa kari-märada,
üheksa üva oostakesta,
kümme künni-ruunakesta.

Kägu kukkus puude päälla,
puude päälla, maade päälla.

„Käokene, kullakene,
ära kukku puude päälle,
puude päälle, maade päälle –
kukku mu kübara päälle,
ma siun siidi riideeie,
panen padjuje vahele.”
Tekst: H II 3, 622 (204) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: KKI RLH 61 11 (9) < Lüganuse k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Maali Kirikmar (1961).