Kevad kiigelaual

Kiige katsumine

Jõhvi

NEITSIKESED, NOOREKESED,
lähme kiike katsumaie!
Kas sie kiike kannab meida,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kui ei kanna kahuda kahte,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida –
tuo siis kirves, raiu kiike,
tuo vesta, vesta kiike,
tuo nuga, nuole kiike,
tuo tuli, põleta kiike!

Neitsikesed, noorekesed,
ei ole kiike kirve raiu,
ega nua nuolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on tuodud Kiikalasta,
kiige aisad Arjumaalta,
kiige sambad Saksamaalta,
arjuspuu (aluspuu?) Alu taganta,
põhilauad Põltsamaalta,
kiige tuge Turgimaalta.

Kuda kiik on siie saadud?
Vedamas olid velje ärjad,
velje ärjad, velje orjad,
velje roomad, velje rangid.

Tuomas oli tuhat ovosta,
saamas oli sada regeda;
ärjad itkid sarvijasa,
ruunad ruugad rindujasa,
tiomehed pihtujasa,
tütared piopesija,

1 (= vaatama)

Viis ja tekst: Mari Räbin (EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin (77 a, 1905)) ja (H II 1, 415 (576) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t. < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a, 1888); täiendatud (H II 1, 324/5 (485) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas < Mall Nurk (63 a), 1888).

Kiik tahab kindaid. Imemaa

Jõhvi

Kiigelaul Jaaniöösel.

KII-KIIKE, LAA-LAAKE,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, ladised?
Kiike tahab kindaaida,
aluslauda andeeida,
päälispuu puna panita.

Ooda, ooda, kiigekene,
las minu veli võtab naise,
tõine veli tõise naise,
kolmas toob mini koduje –
siis saab kiike kindaaida,
aluslaud saab andeeida,
päälispuu puna panita!

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Tulge, tütarid, tulele,
tuoge kanad, tuoge munad,
tuoge pardid paarissute,
aned alla õlmaassa!

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Oh minu kullad kiigetajad,
ärge mind kurjast kiigutage –
kui mina kukun, kesse maksab?

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
ligi pilvesta pimeda,
ligi taevasta tasasta!

Mis säält taevast annetakse? –
Kuus kulla vüökesta,
sada saksa laastukesta.

Kuhu panen niedgi kullad,
kuhu laotas laastukesed? –
Sään äika sängi pääle,
küümehe kübara pääle,
nao puole pärja pääle.

Kii-kiike, laa-laake,
kii, kiike, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella!

Sõua kiike senna maale,
kus nied kukked kulda söövad,
kuked kulda. kanad karda,
aned aljasta õbeda,
piened linnud penningida,
targad linnud taalderida!

Viis ja tekst: Mari Räbin (77 a) (EÜS II 154 (122) ja EÜS II 645 (146) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud, (1905); täiendatud (H III 1, 237/8 (33) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas, 1888) ja (H II 1, 458 (623) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov ja O. Kallas < Kadri Mölder (60 a), 1888).

Kiige katsumine

Jõhvi

NEITSIKESED, NOOREKESED,
lähme kiike katsumaie!
Kas sie kiike kannab meida,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida?

Kui ei kanna kahuda kahte,
kahe kahu riideeida,
nelja neiu ehteeida –
tuo siis kirves, raiu kiike,
tuo vesta, vesta kiike,
tuo nuga, nuole kiike,
tuo tuli, põleta kiike!

Neitsikesed, noorekesed,
ei ole kiike kirve raiu,
ega nua nuolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on tuodud Kiikalasta,
kiige aisad Arjumaalta,
kiige sambad Saksamaalta,
arjuspuu (aluspuu?) Alu taganta,
põhilauad Põltsamaalta,
kiige tuge Turgimaalta.

Kuda kiik on siie saadud?
Vedamas olid velje ärjad,
velje ärjad, velje orjad,
velje roomad, velje rangid.

Tuomas oli tuhat ovosta,
saamas oli sada regeda;
ärjad itkid sarvijasa,
ruunad ruugad rindujasa,
tiomehed pihtujasa,
tütared piopesija,

1 (= vaatama)

Viis ja tekst: Mari Räbin (EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna ja K. Luud < Mari Räbin (77 a, 1905)) ja (H II 1, 415 (576) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t. < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar, 60 a, 1888); täiendatud (H II 1, 324/5 (485) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov ja O. Kallas < Mall Nurk (63 a), 1888).

Pole ehteid kiigele minna

Jõhvi

KUULIN KIIGEL KIIGETAVA,
kase latves lauletava,
õunapuussa õisetava,
marjapuussa maisetava.
Mina kuulasin kodunta,
õuna õiede vahelta,
tapuväätide taganta.

Jooksin jooste, käisin kärmest,
astusin sammud sagedad.
Sain ma sinna kiige juure –
muil õli kõigil musta ruka,
Annel aetud käiksed,
Liisul linna-lõngulised,
Krõõdal kolmekeerused,
Maril maani ümberiku –
minul vaesel valge rukka.

Mina nutuga koduje,
aladessa alla õvve.
Küsis eite, küsis taati:
„Mis sa itked, tütar noori,
mis sa, aineke, alatsed,
mis sa, viimik, veeretelled?”
Mina varsti vastaelin:
„Kuulin kiigel kiigetava,
kase latves lauletava,
õunapuussa õisetava,
marjapuussa maisetava.
Mina kuulasin kodunta,
õuna õiede vahelta,
tapuväätide taganta.
Jooksin jooste, käisin kärmest,
astusin sammud sagedad.
Sain ma sinna kiige juure –
muil õli kõigil musta ruka,
Annel aetud käiksed,
Liisul linna-lõngulised,
Krõõdal kolmekeerused,
Maril maani ümberiku –
minul vaesel valge rukka!”

Eit siis varsti vastaeli:
„Ära itke, tütar noori,
Ära, aineke, alatse!
Jäta küüned kütisseie,
sõrmed sõrduje põleta!
Las’ tuleb suve, saab sügise,
siis tuleb talve aiga mööda:
sõrust saad sina sõrike,
rukist saad sina musta ruka,
kütisest saad külmad kingad,
õdrad (õdrast) maani ümberiku!”

Tekst: H II 1, 516/7 (684) < Jõhvi khk, Kurtna v, Lehtepea k < Jõhvi v, Puru k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mari Augas (Porkuli ema), 58 a. (1888); viis: EÜS II 757 (142) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Puru k < Türi khk, Väätsa v. – P. Penna, K. Luud < Jakob Viidemann, 68 a. (1905)

Pole ehteid kiigele minna

Jõhvi

KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.
Mina koje itkedessa,
alades mina alle õvve.
Vasta eite, vasta taati,
vasta nied vanad mõlemad.
Küsitelleb eidekene,
targutelleb taadikene:
„Mis sina, itked, tütar noori,
Mis sina, aineke, alatsed?”

Mina muistin, kuida kostin,
mina varsti vastaeli:
„Seda itken, eidekene,
seda, aineke, alatsen:
kuulin kiigel kiigutava,
õunapuussa õisetava,
tamme latvas lauletava.
Jooksin jooste, käisin kiuste,
astusin sammud sagedad,
sammu õtsad õigeemad,
sammu vahed valgeemad.
Nägin muilta mustad rukad,
sõrme lükitud sõriked,
Annelt alta aagilised,
Leenalt linna lõngulised.”

Ema varsti (varsi?) vastaeli:
„Ära kurda, ära karda,
Las’ tuleb suvi, saab sügise –
Jumal annab viljavoosi,
kallis Jeesus kauravoosi,
ilus Jeesus ernevoosi:
sõrrast saad sina sõrikad,
õdrapõllust saad õbedad,
kaurapõllust kaula kunna,
rukkipõllust rukad mustad.”

Tekst: H II 1, 440/2 (605) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a. (1888); viis: EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Pakas, 58 a. (1909).

Anded kiigele

Jõhvi

Kiigelaul

KII-KIIKE, KIIGEKENE!
Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, ladised? –
Kiike tahab kindaaida,
aluslaud tahab andeeida,
päälispuu puna-panita.

Ooda, ooda, kiigekene,
las minu veli võtab naise,
tõine veli tõise naise,
kolmas toob kodu minija,
neljas toob nenaka targa –
siis saab kiige kindaaida,
aluslaud saab andeeida,
päälispuu puna panita!

Tekst ja viis: EÜS II 659 (154) ja EÜS II 753 (120) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – P. Penna, K. Luud < Mari Porkun, 77 a. (1905)

Anded kiigele

Vaivara

KII-KIIKE, LA-LAAKE!
Kuulin kiige kiigetava,
tamme latvas lauletava,
ounapussa oisatava.

Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida?
Kui sie kiik ei kanna meida –
kiike tahab kihlaseida,
aluspalgid andeeida,
kiige lauad lahjaeida.

Külamehed, mehikesed,
külanaised – naisukesed,
aidake aru pidada,
lüeme nõud ühte kokku:
kus saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeida,
kiige lauad lahjaida.

Las tuua nuorik külaje,
siis saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeeida,
kiigelauad lahja’aida –
siis vast kiike meil kidiseb,
kiigelauad ladisevad,
kiigepostid porisevad.

Tekst: EÜS VI, 927 (33) < Jõhvi khk,  Voka v,  Toila k  < Vaivara khk, Peetri v,  Utria k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. (1909); viis: EÜS II 753 (120) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – P. Penna ja K. Luud < Mari Porkun, 77 a. (1905).

Neli neitsit. Anded kiigele

Jõhvi

KII-KIIKE, LAA-LAAKE,
kii-kiike, kõrge’ella,
kõrge’ella, kauge’ella!

Mis sa nägid kõrge’elta,
mis sa nägid kauge’elta? –
Nägin merda, nägin maada.
Mis sial mere keske’ella?
Sängi säällä keske’ella.
Mida säällä sängi siessa?
Kolmi nuorta neiukesta.
Mis tegid neiud noored?
Üks sie kudus kuldaeida,
tõine plaugutas palaka,
kolmas itkes vennakesta.

Mis sina, kiike, kidised,
aluslauake, ladised,
päälispuuke podised? –
Kiike küsib kinda’aida,
aluslaud tahab ande’eida,
päälispuu punapaninda!

No-noo, kiike, oot-oot, kiike,
las minu poiga võtab naise,
tõine poiga tõise naise,
kolmas toob käli kodoje –
siis saab kiike kinda’aida,
aluslaud saab ande’eida,
päälispuu punapaninda!

Tekst ja viis: EÜS VI 1090/1 (267)  ja EÜS VI 904 (134)< Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik, P. Penna < Maarja Ots, 79 a (1909).

Kiigele kutse. Hea ja halb kiik. Anded kiigele

Jõhvi

KÜLATÜTRUKUD, ÕEKSED,
küla poisid, pooled vennad,
tulge kiike katsumaie!

Mis te kodu kolletate,
aia ääres aigutate?
Kardate kullad kuluma,
kardate vased vajuma,
õbe elmed õigenema?

Linnas, linnas, neitsikene,
linnas kulub teie kulda,
Paides vajub teie vaske,
Talinas õerub õbeda. –

Kust on meie kiike toodud,
kust on toodud, kust on saadud?
Kes on meie kiike toomas,
kes on toomas, kes on saamas?
Toomas toomas, Sander saamas.

Aisad toodud Arjumaalta,
võllas toodud Võhmutelta,
sammaad sinisalusta.

Et las kaen uuta kiike,
kas see kiike kannab meida. –
Kui ei kanna, las kaduda!

Kiige sepad, ellad vennad,
too tuli, põleta kiike,
too vesi, uputa kiike,
too sina kerves, raiu kiike!

Tulge kiikma, küla naised,
tooge kanad, tooge munad,
tooge aned audumasta,
tooge pardid paaristiku.

Kana jäi koju munele,
kukk jäi kõrva kaagutama!

Tekst: H II 1, 281/2 (414/415) < Jõhvi khk, Puru k < Paide ligidalt – M. Ostrov, O. Kallas < Leena Randmer, 35 a. (1888); viis: EÜS VI 904 (134-138) Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots (1909).

Kiik halval kohal

Iisaku

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kii-kiike, kõrgeella,
kõrgeella kaugeella!

Kuulsin kiigel kiigetava,
õunapuusta õisetava,
tammelatvas lauletava;
jooksin juista, käisin kiusta,
astusin sammud sagedad,
sammu vahed valge´emad,
sammu servad sirge´emad.

Kii-kiike, laa-laake!
Kii-kiike, kõrge´ella,
kõrgeella kauge´ella!

Oi te ullud kiigesepad,
oi te ullud ja rumalad,
kuhu teinud kiigekese? –
Külamieste künnismaale,
talumieste tapumaale,
tütari maranamaale,
poiste puu-raiesmikku.

Küla itkeb künnimaada,
talu itkeb tapumaada,
tütar itkeb maranamaada,
poisid puu-raiesmikku.

Tekst: H II 1, 562/3 (736) < Iisaku khk, Kurtna v, Kivinõmme k – M. Ostrov, O. Kallas < Kai Ambus, 65 a. (1888); viis: EÜS VI 890 (73) Illuka v, Raudi k – A. Sildnik, P. Penna < Lien Pakas (1909)

Kiigel  kartlik

Iisaku

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Oi minu kullad kiigetajad,
õbedaised õljutajad,
ärge kurjast kiigetage,
ärge õelast õljutage! –

Ma olen kuri kukkumaie,
mari maha langemaie:
kivi suur on kiige alla,
paas on laia alla lavva. –
Ei õle eite kiige juures,
audujada alla lavva.

H II 1, 580 (757) < Iisaku khk, Kurtna v, Kaidma k – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Tillmann, 55 a (1888); viis: EÜS VI_890_63

Kirp kiigel

Jõhvi

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Kuulin kiigel kiigetava,
kaselatvas lauletava,
kuuselatvas kukutava,
männilatvas mängitava –
läksin sinna katsumaie,
kes sial kiigel kiigenevad,
männilatvas mängivad,
kuuselatvas kukuvad.

Leidsin kirbud kiikemaie,
sääsed sõnu säädimaie,
paarmoad porisemaie,
rohotirtsud turtsumaie.

Siin lein kirbu küüra pääle,
rohotirtsu turja pääle,
sääse suure sääre pääle,
paarmu paksu reie pääle.

Kirp läks küütsades külaje,
rohotirts taga turtsudes.

Tekst: EÜS VI 1091/2 (268) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik, P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909); viis: SKS_Lähteenkorva_369_kiik

Kallis kiik. Kingitused kiigutajale

Jõhvi

KIIGE IKKE, LAALA IKKE,
lähme kiike katsumaie!
Kas see kiike kannab meida,
kas kannab kabuda kahte,
kahe kahu riideida
ja nelja neiu ehteida?

Too kirves, raiu kiike,
too nuga, nooli kiike,
too vestu, vesta kiike,
too tuli põleta kiike! –
Ei ole kirve raiumine,
ega noa noolemine,
ega vestu vestamine,
ei tule põletamine –
kiik on toodud Kiikelista,
kiige aisad Harjumoalta,
kiige sambad Saksamoalta.

Sõua kiike, jõua kiike!
Mida annan sõudajalle,
sõudajale, jõudajale? –
Lammas kui meressa laeva,
pea kui pajune põesas,
saba kui see soare vihta:
seda annan sõudajale,
seda annan jõudajalle.

Tulge tütarid tulele,
tulge tulda hoidamaie,
kirgosta kihutamaie,
kirgos kargas kattuselle,
üle oja Annuselle,
tuli tahab külaje minna,
küla meeste künnimoale,
talumeeste tapumoale,
tüttarde manara moale.
Küla eit käis künni moada,
talu eit käis tapumoada,
tüttarid manara moada.

Tekst: H II 37, 431/2 (11) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Viedemann < Mari Rebin (1892); viis: EÜS II 154 (122) < Jõhvi khk, Pagari v, Jõetaguse k – P. Penna, K.  Luud < Mari Räbin, 77 a (1905).

Kiik tahab andeid. Kirp kiigel

Jõhvi

MIS SA, KIIGEKE, KIDISED,
aluslauake, ladised,
päälispuuke padised? –
Kiike küsib kindaaida,
aluslaud jo andeeida,
päälispuu puna-panimeid.

Oot-oot, kiike, no-no, kiike,
las tuleb suvi, saab sügise,
tuva (tuvvakse) mõrsiad külaje,
tõine tõiseje taluje,
kolmas meie mõisaaije,
neljas meie naaburije –
siis saab kiike kindaaida,
alus laud jo andeeida,
päälis puu puna panimeid.

Minu kulla vennakene,
tua kirves, kiili kiike,
tua taper, tasuta kiike!
Nüüd on kirbud kiikemaijes,
lutikad luetamaijes,
sääsed sõnu säädämaijes.

Mull jäi kodu suude sulgi,
keriksele kiele kõlksu,
laua alla laulu lõnksu.

Tekst: H III 1, 238/9 (34) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas (1888);  viis: SKS_Lähteenkorva_370_

Kiik tahab andeid

Jõhvi

MIS SA, KIIGEKE, KIGISED,
aluslauake lõgised?
Kiike tahab kindaida,
aluslaud tahab andeida,
sammas sini sääre-paulu,
päälispuu puna-panimid.

Oota, oota, kiigekene,
las minu veli võttab naise,
teine veli teise naise,
kolmas toob mini koduje –
siis soab kiike kindaida,
aluslaud soab andeida,
sammas sini sääre-paulu,
päälispuu puna-panitu.

H II 37, 431 (10) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Viedemann < Mari Rebin (1892); viis: EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik, P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).

Kurjad kiigutajad

Jõhvi

KII-KIIKE, LAA-LAAKE!
Oi minu kullad kiigutajad,
õbedased õilutajad,
vaskivarvas vieretajad!
Ärge kurjast kiigetage,
õilasta õilutage,
valusast mind vieretage!
Ma õlen kuri kukkumaie,
mari maha langemaie;
kukun, kulda, kurjasta,
õbedane, õela’asta!

Kiik on toodud Kiikalasta,
kiigesambad Saksamaalta,
kiigepostid Pohlamaalta,
kiigeaisad Arjumaalta.

Tekst: EÜS VI 1092/3 (269) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik,  P. Penna < Maarja Ots, 79 a (1909); viis: EÜS VI 891 (79) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik,  P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Kiik tahab andeid

Vaivara

KII-KIIKE, LA-LAAKE!
Lähme kiike katsumaie,
kas sie kiike kannab meida.

Kii-kiike, la-laake!
Mis sina, kiigeke, kidised,
kiike lauad ladisevad,
kiige postid porisevad?

Kiike tahab kihlaseida,
aluspalgid andeeida,
kiige lauad lahjaeida.

Külamehed, mehikesed,
külanaised, naisukesed,
aidake aru pidada,
lüeme nõud ühte kokku:
kus saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeida,
kiige lauad lahjaida.

Las tuua nuorik külaje,
siis saab kiike kihlasida,
aluspalgid andeeida,
kiigelauad lahja’aida

Tekst: EÜS VI, 927 (33) < Jõhvi khk,  Voka v,  Toila k < Vaivara khk, Peetri v,  Utria k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. (1909); viis: EÜS VI 891 (79) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).

Kiigel kartlik

Vaivara

OO MINU KULLAD KIIGUTAJAD,
hobedased oilutajad,
vaski varbad veeretajad,
ärge kurjast kiigutaga,
vihaseata veeretaga!

Laska maha, me palune,
siie mustale murule,
sini-lälläde segaie,
kana-varvaste vahele,
kullerkuppu keskeella!

Mee olen kuri kartamaie,
marja maha langemaie –
kukun sulga surneesta,
ella henge männeesta.
Ei ole kullal korjajada,
ketral kirstu keerajada,
marjal maha matajada.
Juri tuleb kulla korjamaie,
marja maha matamaie,
ainel (tütruk) auku kaivamaie.

Tekst: H III 1, 29/30 (7) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS VI 890 (73) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Lien Pakas, 64 a. (1909).

Kiik halval kohal

Vaivara

OH TEI’ HULLUD NOORED MEHED,
oh tei’ hullud’ ja rumalad!
Omast hullusta päästa,
rumalasta mottesta,
kasimasta katsenkusta –
tegid kiige joe ääre,
joe ääre, mäe pääle,
kuiva kaivu kaane pääle.

Luulid neiud upumaie,
kahud sisse kallamaie.
Meie neiud ilmi targad,
ilmi targad ja kavalad,
lendsid üle viie vee,
üle kuue kuiva kaivu,
üle seitsme seemne väljä,
kaheksama kaera väljä,
üheksama odra pollu.

Külä itki kütis maida,
talo itki tapu maida,
tütäred marana maida,
poisid puu raiesmika.

Tekst: H III 1, 106/7 (3) < Vaivara khk – N. Heek (1888); viis: EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Pakas, 58 a. (1909).

Ilus neiu kiige

Vaivara

KIE, KIE, KIIGEKENE,
kie, kiige, kõrgeella,
kõrgeella, kaugeella,
et ma paistan palju maada,
paistan palju, maksan palju!

Kui en isegi paista,
paistab pärge mu päessa,
kui olen isegi kuuma,
kuumab kee kaelassa.

Siis tulid Soomest sooja (?) toojad,
Viiburista viina veejad,
Narvast nastu kirjutajad.
Küsitelli, mõtetelli:
„Kes sääl kiigul kiiguvad?”

Mina mõistin, mina kostin:
„Üks on kuu, teine päike,
kolmas vihma vikerkaari,
neljas tähe poisikene.”

Mul on venda kiige alla,
vend see kuulis, kohe kostis:
„Ei ole, ei ole, ellad saksad,
ei ole kuu, ei ole päike,
ei ole vihma vikerkaari –
see on minu õekene!
Pärg tal pääs on päivast tehtud,
sõrmus sõrmes kuusta,
kee tal vihma vikerkaarist!”

Tekst: H II 36, 367/8 (36) < Vaivara – H. Masing (1893); viis: EÜS VI_890_63 <

Kiigel kartlik

Vaivara

VELI, HELLA VELLEKENE,
tee meil kiiku kutsumaie (kiitusmail)!
ära tee oja otsa peale,
ära tee vee veeru peale,
ega kaevu kaldaalle!

Neiu lä’äb kiiku katsumaie,
mõtleb ojja upuvada,
mõtleb vette veerevada,
mõtleb kaivu kukkuvada!

Kiigutaja, kukutaja,
ära visaku vihaste,
ära tõmaku tõeste –
siin on hauda alla hälli,
siin on hauda rauda põhja!

Juhtub kuljus kuksatama,
ristikheina rihvatama,
kes siis kuljusse kogusse,
kes siis risti maasta riisub?

Kiigu, kiigu, kõrgesse,
üle õrde, pealta parde
üle vasksete varude,
üle tammiste talude!

Mis sealt kõrgest näikse?
näikse kolme uibukesta,
igan oksan on ubina,
igan tipun on tigase,
igan ladvan laulu-lindu.

Tekst: H II 7, 278/9 (161) < Vaivara khk – H. Masing (1889); viis: EÜS X 2875 < Vaivara khk – R. Villmann, H. Kingu < Jüri Berkstein (sünd 1869) (1913).

Kallis kiik

Lüganuse

KIIS KIIKU, LAAS LAUKU,
kiis, kiike, kõrgeelle,
kõrgeelle, kaugeelle,
ligi pilveda pimeda,
ligi taivasta tasasta,
ligi kuuda kõrgeeda.

Ettas katsun kiigekesta,
kas sie kiike kannab meida,
ühe ella ehteeida,
kahe kau riideeida.

Kui sie kiik ei kanna meida,
ühe ella riideeida,
kahe kau kapukaida –
tooge kirves, raiun kiige,
tooge vesta, vestan kiige.

Maasta üiab kiigeseppa:
„Neitsikene, noorukene,
Ei õle kirve raiumine,
ega vesta vestamine:
kiik on tuodud Kiielasta,
kiige aisad Arjumaalta,
põhjalauad Põltsamaalta,
ise kiike Iiumaalta.”

Mis sa, kiigeke, kidised,
aluslauake, nadised?
Kiik ju küsib kindaaida,
aluslauda andeeida,
pealispuu puna-paeluda.
Tekst: H II 3, 633 (225) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS XII 1406 (16) < Lüganuse khk, Erra v – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).