Põll põrmune
Vaivara
ÜKS OLIN MINÄ ISÄLLÄ,
üks olin minä emällä
kui minu emä ehiti,
sinisie siiditeie,
punasie poorditeie,
keldasie kalevideie,
roholisi lintiteie.
Läksin ovve hulkumaie,
karjamaale katsumaie.
Külä täis oli poisikesi,
valda täis oli vallatumi,
lõiväd kuli (kurni) koppelisse,
kulid kullatu eessa,
kaikad karratu käessa.
Lõiväd pormu polle pääle,
sini-suitsu sukki pääle,
kastelid kapuku pääle,
ärmetus särgi ääre pääle.
Mina itkedes kodoje.
vastas eite, vastas taati,
vastasid vanad molemad:
„Mii see itked, tüttäreni?”
„Läksin ovve hulkumaie,
karjamaale katsumaie.
Külä täis oli poisikesi,
valda täis oli vallatumi,
lõiväd kuli (kurni) koppelisse,
kulid kullatu eessa,
kaikad karratu käessa.
Lõiväd pormu polle pääle,
sini-suitsu sukki pääle,
kastelid kapuku pääle,
ärmetus särgi ääre pääle.”
„Älä itke, tütäreni,
votta vottimed vorusta,
mene aitaje mäele,
ors on täisi ammeltuida,
vakk on täisi vaalituida.”
Tekst: H III 1, 69/70 (5) < Vaivara khk, Väike-Soldina v – Helene Kasikov (1888); viis: EÜS II 757 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).